Uno ja Mati ajastu

Milleks siis neid niigi multiplitseeritud inimesi juurde kloonida? Aga selleks, et osutada probleemi tõsidusele. Ajame pilli lõhki, siis on kohe näha, kuhu oleme teel. Ise täheldasin murega juba üheksakümnendate künnisel, et Eesti ühiselusündmusi kommenteerisid riigitelevisioonis peamiselt kaks meest – Uno Maasikas ja Mati Talvik.

Iga ettetulev sündmus “kaeti” Mati ja Uno kommentaaride ja nägudega. Iga jumala päev ilmusid need kaks telepoissi mu voodi jalutsisse murelik-tõsiselt vestma lugusid IME-st, glasnostist, GULAG-ist, guljaššist, Väljasest, Gorbatšovist ja Rüütlist. Mati ja Uno raskest tööst ilmus saagasid ka trükiajakirjanduses, tasapisi muutusid telepoisid ise “elu allikateks” – nende perioodiline ilmumine tuhandetele teleekraanidele sai ise ühis-elusündmuseks, mis seisnes vaataja hüpnotiseerimises sugestiivse pilguheiduga. Nii nagu Kesktelevisioonis tegi seda hüpnotisöör Kašpirovski. See oli Mati ja Uno ajastu.

Telenägu pole inimene

Tänapäeval teeb sama töö ära märksa suurem hulk lõbusaid inimesi, kuid see ei tähenda, et oleksime pääsenud tüüptelenägude regulaar-repressiivsetest koduvisiitidest. Iga jumala õhtu seisab mu voodi ees Ines, hommikuti Marko Reikop, nädala sees põikavad vähemalt korra läbi Tuuli Roosma, Mart Juur ja Peeter Oja, Juhan Ulfsak, Mihkel Raud, Jan Uuspõld, Arvo Kukumägi ja Jüri Kuuskemaa. Neis nägudes on elu oma kujutisega kokku sulanud – kõik teated tegelikkusest lähtuvad neist ja nende suust, neist on saanud kunstnike sõnutsi “kollektiivse mälu märklauad”.

Sellel on aga näo lihasele omanikule tõsised tagajärjed. Nimelt ei kuulugi ta pale enam nii väga talle endale, kuivõrd laia publiku eraellu. Mis ta siis tuleb iga jumala õhtu minu teleaknasse jutustama? Ju ta siis ikka kuulub rohkem minu majapidamisse!

Tõsiasi, et telemaski taga peitub lihast-luust inimene, osutub üldsusele tülikaks pettumuseks, vohavaks kasvajaks, millele ei soovita mõeldagi. Meedianäo juurde ei kuulu loomuldasa isikupuutumatus ja privaatsus, küll aga laitmatu meik, laboratoorselt steriilne stuudiovalgus, säravad hambad ja kustumatu muhe naeratus.

Suur Vend õpetab elama

Meedianägu kuulub täiega rahvale. Just selliste üldrahvalike omanditena näitavad meile meediaelu kangelasi noored fotograafid. Võõritatud, mumifitseeritud, palsameeritud surimaskidena, kelle kivistunud naeratusi ei tuhmista ka elektrikatkestus. Sest rahvas mäletab. Ja mäletab ka oma vinduvat eraelu meedia Suurte Vendade ja Õdede armee sõbralikult seltskondliku pilgu all.

Jacques Lacanil on mõttekäik sellest, kuidas teler õpetab meid elama. Ladina-Ameerika seebiseriaal õpetab näitlikult nutmist, Benny Hilli sketšide kaadritagused naerupahvakud aga õigel ajal naerma. Ja sel elust pulbitseval õpetajal on mitu nägu, kes igal õhtul räägivad, naeravad, nutavad ja elavad sinu eest. Sinul on ainult vaatamise vaev. Päris mugav.