Teraskiivrites ilusate peadega otse taevasse


[Indrek Hirv. Põuasinine. Loomingu Raamatukogu, 1996, nr 11.]

Kahju oli seda pealkirjas toodud essee-novelli "Poisipea" lõpulauset - vapustavalt valus-kaunist, aga kontekstis väga täpset ütlust ära trükimustata, kuid ahvatlus oli liig vägev.

Pealegi tundub mulle, et mingis sügavuses haakub ja iseloomustab just see lause Indrek Hirve luuleraamatut "Põuasinine". Ja parim viis kiusatusest vabanemiseks on talle järele anda, mida suurepäraselt teadis ja sõnastas vaimuaristokraat Oscar Wilde.

Proosa jälle on kui luule

Teise, eestimaalasest vaimuaristokraadi Indrek Hirve järjekordses raamatus on ühendet nii proosa, luule kui ka värsskõne mitme erineva maa poeedilt Indrek Hirve eestinduses. Nii saavutatakse omapärases, kummalises kooskõlas ootamatu ühtsus. Tervik, kus proosa seob ja toetab luulet ning vastupidi - luuletused mõjutavad proosa lugemisel. Seda tänu teose kompositsioonile kui ka tekkivatele seostele ning tekstides sisalduvatele salasidemetele, alltekstidele, assotsiatsioonidele. Sest eks ikka ole kõige selle taga ja sees ühe autori hingus. üks vaimsus, mis loob uue maailma, sõnade värvikate niitide tihedast koest.

Seni oli Hirve proosat vaid ajakirjandusest võimalik lugeda. Kahtlustan, et mõnedki võisid seda pidada vaid reisikirjeldusteks-juttudeks. Mina olin samuti zhanrimääratlusega hädas. Leian, et need on esseistlikud novellid. Või novelletid. Kuidas teile meeldib. See on nii stiil kui laad kui ka kirjanduslik võte. Mind see võlub, sest just nii on kirjanik Hirv loonud oma kirjandusliku maailma. Elu, kus fiktsioon ja tõelus, eri maad ja erinevad ajastud moodustavad sõnamaagi töö tulemusena uue elu, kordumatu maailma. Eruditsioon ja täpne sõnavalik, tihedus ja vaoshoitus tunnetes on selle eelduseks. Need eeldused on Hirv nüüd oma loomingus realiseerinud.

Allhoovuste mõjurikkus

Kolmest proosapalast vapustas mind muidugi "Poisipea". Eesti kaasaegsest kirjandusest ei oskagi leida mõnd ligilähedast paralleeli. Vahest ehk Juhan Viiding oma proosaga? See pole muidugi oluline, see viidete-võrdluste tagaajamine. "Vesi, marmor ja Rilke" veenab mind, et luuletajat on võimalik leida ajatusest aimatavate jälgede kaudu kohtadest, kus luuletaja jalg astunud.

Muidugi pole loo mõte vaid selles Rilke otsimises-leidmises-mõistmis= es. Granada alhambra struktuuri ja Rilke soneti "sügavmõttelises ilus" on Indrek Hirve sõnastuse allhoovuste mõjurikkus. Sõltuvalt ehk minule võõrast jumalast, kelle koda, kitsa kanaliga Lõvide õue basseiniga seotud, kannab laes tuhandeid õrnu geomeetrilisi stalaktiite ja kärgi ning seinal kergete tujukate araabia tähtedega marmorisse lõigatud luuletust. Samas raamatus leiame ka kolm Hirve eestindatud Rilke luuletust.

"Bravo Toro!" asub kohe Federico Garc=A1a Lorca vahel. ütleme, et see on lugu a l m a s t , hingest. Ses loos siis hispaanlase hingest. Aga vahest hoopiski inimhingest? Või: meheks-olemisest, selle etendamisest, "meheksolemise uhkusest, uhkusest väärida seda uhkust igal hetkel, mis hispaania hingelaadile nii omane." Nii on Indrek seda sõnastanud.

Avarad hingemaastikud

Indrek Hirve proosa ei ole ühe pilgu ega ka mõttepilguga haaratav. Kuigi lugu on mahutatud vaid kahele raamatulehele, on sel kitsal paberipinnal loodud avarad hingemaastikud, mahutatud imepärasel kombel suuri aja- ja ruumilahmakaid. Kus eri aasta- ja päevaaegade valgus. Või ka: "...valgeid maske, marionette ja karnevalikostüüme kuuvalgeis vitriinides, vaikselt loksuv tume vesi, hallitusest must marmor, pikakoivalised kassid ja unised karabinjeerid. Minu mälestus Veneetsiast on selline, ja teil tuleb andestada, et kogemata tõlkesse öömotiivi sisse tõin."

Jõudsimegi sujuvalt poeet Indrek Hirve juurde. Ta uue raamatu uus luule on justkui sama autori kirjutet, kui proosagi. Ning pole ka. Sest luule on niivõrd iseseisev, et tihtipeale ei taha ta isegi autorit ei ridade vahele, taha ega sisse.

Indrekhirvelik klassika öö kulisside vahel

Loe veel

Hea luule puhul - aga halvast me lihtsalt ei räägi - jääb autor pisut varju, eemale, peitu. Selle raamatu luuletustes pole ühtki, kus puuduks öö, kuu, tähed või vähemasti õhtu. Loomulikult on need vaid kulissid, kus luuletuse hing seikleb. Luuletus pole, vähemasti ei pea olema, autoportree. "öökülje kurba täiuslikkust adund..." Vähe sõnu raisatud, visuaalne pilt sugestiivne ja selgepiiriline, vorm puhas, kindel "ökonoomne" - ses suunas on poeet Indrek Hirv kogu aeg liikunud, ja, julgen nüüd öelda: saavutanud indrekhirveliku klassikalikkuse.

Kõlab muidugi naljakalt, aga nii see paistab. Tõestamaks oma väidet, tsiteerin siinkohal üht luuletust tervikuna raamatust "Põuasinine": "kui tõuseb täiskuu ärkab hõberaha/ ja klaasid kapis teevad tasa kill/ münt taskus väriseb - kuu vaatab maha/ ning ingel iniseb tiib ripakil// must rändur poeb mu peetud päevasärki/ kuuline kurbus pigistab kui sall// see üks mälestus veel salamärki/ võib-olla lõigub õunu täiskuu all".

Kunst võib olla imeline kodu kesk haljast igavikku. Indrek Hirv on selle leidnud. Ehk leiame meiegi.

JAAN PAAVLE

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare