New Yorgi ülikooli sotsioloogiaprofessor, mehelikkuse uurija Michael Kimmel tõmbab oma suurepärases raamatus “The Gendered Society” elegantselt vee peale kuulsale nn interplanetaarsele sooteooriale, mille kohaselt meeste ja naiste näol on tegemist nii erinevate olenditega, et nad ei mahu isegi samale planeedile. Vaatamata nendele “tohututele erinevustele” elame me samas ühiskonnas, töötame samades töökohtades ja istume samades klassiruumides. Me elame koos. Kui koolis või tööl läheb hindamiseks, hinnatakse üldjuhul marslasi ja veenuslasi samade kriteeriumide järgi, vähemalt teoreetiliselt.

Analüüsides väga erinevates valdkondades, nagu bioloogias, antropoloogias, psühholoogias ja sotsioloogias saadud uuringutulemusi, jõuab Kimmel järelduseni, et mehed ja naised ei ole nii erinevad kui ette kujutatakse. Vastupidi – ühist on oluliselt rohkem kui arvatakse. Seda järeldust toetavad ka aju-uuringud, mille kohaselt nii mehed kui ka naised võivad erineda oluliselt rohkem üksteisest kui mehed ja naised gruppidena omavahel.

Ometi saadab igasuguseid stereotüüpidele tuginevaid meeste ja naiste erinevustele keskenduvaid kirjutisi tavaliselt tohutu publikumenu, olgu tegemist marginaalsete teaduslike uuringute või lapsikute käsiraamatutega. Nii tore on enda eelarvamustele kinnitust saada. Nagu kojutulek!

Miks me armastame stereotüüpe?

Küsimus ei ole ilmselt pelgalt laiskuses, kuigi eelarvamustevaba suhtumine nõuab ajudelt natuke rohkem pingutust kui rutiinne lahterdamine. Võib-olla tunduvad stereotüübid vajalikud selleks, et kaootilises ja pidevalt muutuvas maailmas kergemini orienteeruda. Kui kõik ümberringi pöörleb, saame vähemalt pöörduda tagasi juurte juurde ja korrutada, et poiste autohuvi ja tüdrukute nukuhuvi on geneetiline. Mis siis, et nii autod kui ka nukud on ajalooteljel suhteliselt värske nähtus.

Aga stereotüübid ei ole toredad. Sisuliselt tähendab see, et sind hinnatakse kogu aeg mingi karikatuuri järgi. Naine = emotsionaalne. Mees = tugev. Sinusse suhtutakse ja sinuga räägitakse vastavalt. Naine ehituspoes = “bimbo”, igaks juhuks tuleb jutt ikka mehele ka ära rääkida. Isa lasteaias = ebausaldusväärne, igaks juhuks tuleb jutt ikka emale ka ära rääkida.

Stereotüübid ahistavad, need piiravad valikuvõimalusi ja tekitavad struktuurseid probleeme ka ühiskondlikul tasandil, kus naised suunduvad kambas pedagoogikasse ja mehed ehitusse. Lahterdamine ja stereotüüpimine, mis ühest küljest võib-olla aitab inimestel mingit raamistikku luua, surub paratamatult inimese enda nendessesamadesse raamidesse.

Normaalsuse miraaž

On veel üks oluline aspekt: see, mida meeste ja naiste puhul peetakse “normaalseks”, aegumatuks, paratamatuks, looduslikuks ja loomulikuks, ehk teisisõnu stereotüübid on tegelikult väga dünaamilised.

“Normaalne” ei ole staatiline seisund. “Normaalne” sõltub ajast ja ruumist. Ajaloos on olnud perioode, mil teatud ringkondades peeti meeste tundelisust, meikimist ja sukkpükste kandmist täiesti normaalseks. Ka praegu, 2008. aastal, on maailmas kohti, kus meigitud ja hoolikalt maniküüritud mees on “normaalne”. Eesti kohta seda aga väita ei saa ja meile tundub see pigem ebanormaalne, loomuvastane.

Pikka aega käsitati naist kui alaarenenud meest, midagi lapse ja mehe vahepealset, ja peeti seda täiesti “normaalseks”. Naine ei tohtinud ennast harida, sest tema väike aju võis üle kuumeneda ja reproduktiivorganeid kahjustada. Naine ei tohtinud avalikus teenistuses töötada, sest tema menstruaaltsükkel häiris tööd. Naiste ja meeste sotsiaalset rolli põhjendati bioloogiaga ja “normaalsuse” õigustamiseks otsiti looduslikke põhjendusi. Nüüd ajab see mõttekäik enamiku inimesi naerma. Aga kas meid ajab naerma ka see, et kuskil Jeemenis pannakse praegu üheksa-aastane tütarlaps endast kolm korda vanemale sugulasele mehele ja ta peab hakkama teda päevapealt seksuaalselt rahuldama, sest see on tema “normaalne” kohustus naisena ning tema perekond ja Jeemeni seadused toetavad seda tava?

See, mis on normaalne siin, ei ole normaalne mujal. Ja see, mis kunagi oli normaalne siin, ei ole seda enam ammu. Äkki on normaalne miski, mida tegelikult polegi olemas?

Mees kui mittenaine

Naised pühendavad aega mõistmaks, mida tähendab olla naine. Nad mõtlevad, arutlevad, vaidlevad, loevad, kirjutavad ja uurivad, et mõista soorolle ning enda osa selles. Kas meeste kohta saab öelda sama? Või kas mehed lihtsalt on? Lähtepositsioon on naistel ja meestel muidugi vaieldamatult erinev, nagu eelmisest lõigust näha. Naisuurijad on kirjutanud nais-ajalugu, naiskirjandust, analüüsinud naiste seisundit poliitikas ja majanduses. Mehed on kirjutanud lihtsalt ajalugu, kirjandust, poliitikat ja majandust. Neil ei ole olnud mingit põhjust tõsta kuidagi esile enda rolli meestena. Midagi hakkab aga muutuma.

Viimastel aastatel on meesuuringud vaieldamatult soouuringuid rikastanud. On hakatud kriitiliselt vaatlema nii meheks olemist kui ka meheks kujunemist.

Paar aastat tagasi ka Eestit väisanud Rootsi soo-uurija Ingemar Gens väidab, et olla mees tähendab traditsioonilise arusaama kohaselt  mitte olla naine. Meheks olemist määravad tegelikult naiste tegevused. Mida rohkem laiendavad naised oma rolle, seda ahtamaks muutuvad meeste omad. Naised lähevad ülikooli – mehed lahkuvad ülikoolist. Naised lähevad õpetajateks – mehed lahkuvad ametist.

Ühiskondlikele rollidele lisandub ka isiklik pool. Kuna võtmesõnaks on vastandamine, muutub oluliseks enda positsioonimine ja käitumine mittenaisena, millele lisandub veel enda positsioonimine mittehomona. Naiste puhul ei ole sotsioloogid analoogset käitumist samas ulatuses täheldanud ja kui nad kuidagi homofoobiat väljendavad, siis pigem ka meeste suhtes.

Michael Kimmel lõpetab oma raamatu mõtlemapaneva looga, mis minu jaoks sümboliseerib sellist positiivset agendat, mille tulemusena saame edasi minna mõttetust vastandamisest ja ühemõõtmelistest mõtteviisidest.

Ühel päeval mängis ta oma kolmeaastase pojaga vastandite mängu. Isa ütles “pikk”, poeg vastas “lühike”. Isa ütles “must”, poeg ütles “valge”. Kuni astus sisse vanaema ja ütles “poiss”. Järgnes vaikus ja kõik hoidsid hinge kinni, mida laps nüüd kostab. Pärast väikest viivitust tuligi kolmeaastase vastus: “Mees.”