Tere tulemast õuduste kooli!



Grigori Osterilt tõlgiti eesti keelde raamat õudusnäljas lastele ja täiskasvanutele, kes peavad lugu heast absurdist.

Alles üsna hiljaaegu vallandus Postimehes debatt sellest, kas lastesaates taldrikukeerutamise ja vaimude väljakutsumise näitamine kuulub ikka ERR-i heade tavade hulka. Teema tõstatanud viieaastase poisi ema pidas seda lubamatuks, stsenarist Wimberg oli loomulikult eriarvamusel.

Mina aga mäletan oma lapsepõlvest, et viieaastaselt ma mitte ei vaadanud telerist taldriku keerutamise lugusid (no neid polnudki!), vaid kutsusin ise koos teiste lastega pimedas toas vaime välja. Kas vaimud midagi ütlesid, ei mäleta, kuid meenub, et muidu sai lapsepõlv veedetud pidevas õudustekõdi näljas, sest kaua sa ikka üksteisele jutustad: „Must käsi on juba nurga taga ...” jne. Selles suhtes on tänapäeva Eesti lapsed kindlasti õnnelikumas olukorras, neil on rohkem valikut ja suurem ligipääs ka natuke nurjatumatele lastelugudele.

Näiteks on ära tõlgitud suur osa Roald Dahli ning nüüd ka juba teine raamat – esimene oli „Kahjulikud nõuanded” (2006) – ülipopulaarselt vene kirjanikult Grigori Osterilt, kes tõstab lapse oma silmade kõrgusele ning kohtleb teda nagu mõistuslikku olendit. Võimalik et mitte väga väikse lapse, aga koolilapse, kes „Õuduste kooli” kontekstis võiks mõista, et kui korrapidajate, tahvlilappide, maakaartide, direktorite, kontrolltööde ja muude koolimaailma asjadele õudne-absurdne vint peale keerata, võib see rutiinne keskkond muuta tunduvalt elavamaks. Vaatamata sellele, et paljud tegelased loo jooksul oma elu kaotavad.

Absurdiga tutvumine

Sest kui koolipoiss annab heade õpitulemuste nimel deemonile oma hinge, siis kooli lõpetades ta surebki, kuldmedal kaelas, või kui tüdruk üritab ära kasutada tema koolitöid lahendavaid „karvaseid sõrmi”, siis kooli ta enam ei ilmu. Lõhnab moraliseerimise järgi, kuid see pole kindlasti Osteri point, ja kool on ka õuduste, mitte eetika oma. Mis kasu tema juttudest olla võiks – kui keegi raamatust tõepoolest mingit kasu loodab –,  siis on seda väikesest absurdipahvakust, mis enne täiskasvanuna tõelisesse absurdi sisenemist võib mõjuda kui kasulik vaktsiin. Kuigi kumb on siis lõpuks absurdsem, kas oma kindlate reeglitega koolielu või veidi vabam päriselu, on muidugi vaidlusküsimus.

Ka täiskasvanute hulgas on Oster hinnas, eriti kui postmodernist ja kirjanduse uuendaja. Oma 1999. aastal ilmunud vene postmodernismi raamatus määratlevad autorid teda nii: „Oster, Grigori – lastekirjanik ja luuletaja, ülipopulaarsete poolnaljakate, pooltõsiste postmodernsete õpikute „Kahjulikud nõuanded”, „Ülesanderaamat”, „Matemaatika käsiraamat 2.–6. klassini” ja „Füüsika” autor.” Mis siis muud, kui loota, et ka need „õpikud” eesti laste ja suurte ette ilmuvad.

Raamat

Grigori Oster

„Õuduste kool”

•• Tõlkija Ilona Martson

•• Varrak

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare