Teksti lühendamise ja lihtsustamise kaudu on lavastus pigem võitnud – domineerima hakkavad kostüümid, valgus, näitlejate kehad ja hääletrikid.

Tantsuliku liikumise poolest sarnaneb ”Kirsiaed” vast kõige rohkem Rakvere teatri ”Tanja. Tanjaga”, kus samuti pole lavastaja kartnud värve ega efektseid poose. Veel enam – traditsiooniline ”kõik räägivad, aga keegi kedagi ei kuula” on siin asendatud avalike pihtimustega publikusse.

Lavastaja annab piisavalt palju vihjeid, et vaataja hakkaks tõlgendama ”Kirsiaeda” kui paradiisist välja ajamise lugu. Seda ta ongi, kuid mitte niivõrd religioossel, kui ühest küljest teatraalsel pinnal, teisalt illusioonidest ja unistusest, ja koos nendega turvalisuse purunemisest.

Mind on ”Kirsiaeda” lugedes painanud üks asi – miks siis, kui Ranevskaja (Raine Loo) on saabunud Pariisist ja kogu seltskond surmväsinud, ei saa nad ikkagi magama minna ja vana Firss (Raivo Adlas) peab neil kepiga kannul käima. Kojujõudmine oleks nagu pikem kui kodusviibimine. Lõpuks ei saa nad kuidagi mõisast ära mindud – aeg läheb, aga nemad ootavad, kuigi on kiire.

Jah, lugu ongi ju kirsiaeda /lastetuppa/paradiisi saabumisest ja sealt lahkumisest. Need, kes ei suuda muutunud oludes oma paradiisi majandada, peavad sealt lahkuma. Ja tema asemele tuleb see, kes oskab.

Lugu on uuest ja vanast maa-ilmast. Undi kirsiaed, vana mõis on ilus, värviline ja turvaline paik ning lastetoas on valge pulkadega voodi, kuhu võib koleda tegelikkuse eest peitu pugeda.

Mida lihtsamaks ja rangemaks muutub Ranevskaja tütre Anja (Kersti Heinloo) kostüüm, seda täiskasvanumaks ta saab, seda lihtsamaks muutub ka mängumaneer. Alguses kepsleb nagu varss, lõpuks saab temast soliidne noor daam, kes võtab seljakoti selga ja hakkab uut elu elama.

Heinloo Anja on lavastuse kõige realistlikum tegelane, kes saab oma emale emaks, kui vaja, ja viib ta nagu lapse käekõr-val voodisse, et ema ei peaks nägema, mis juhtub, kui pudukaupmees saab peremeheks.

”Uue elu” kuulutaja on ”Kirsiaias” Trofimov (Riho Kütsar), teovõimetu unistaja on ta Undilgi. Kuid mine tea, äkki saabki veel kogemata millegagi hakkama. Ma ei tea, kas see on taotluslik, kuid stseen, kus igavene üliõpilane, uue maailma eesrindlane Trofimov istub sada aastat vana kapi otsas ja loobib alla paberlennukeid, viib mõtted maailmas toimuvale. Kuigi paberlennuk iseenesest pole midagi hirmsat, vaid mänguasi lastetoas, süütu ja lihtne. Kapp on laval üks kindel ja domineeriv asi, tema ümber korjatakse kokku kõik ülejäänud asjad, kui tuleb välja kolida.

Teenridtäidavad lavastuses suurt osa. Vana ülemteener Firss (Raivo Adlas) oma hiigelsuure juukse- ja habemepahmakaga on kõige vana ja kindla sümbol, tema jääb. Moodsa soenguga Ja‰a (Andres Mähar) on aga kaasaegne ja tahab Pariisi. Adlase Firss pole lihtne ülemteener, vaid lastetoamaailma kaitsja ja valvur. Tema hoolitseb, et maailm oleks korras, ja nühib gloobuse ilusti puhtaks.

Ühe lavalise atmosfääri asendamine teisega toimub läbi Lopahhini (Hannes Kaljujärv) võidutsemise. Sealjuures ei saa vaene mees ise ka aru, mis nüüd toimunud on, siis satub hoogu. Lavapildi vahetumises võib näha otseühendust ”Laulatuse” finaaliga, kus samuti lavatöölised lastakse lavale dekoratsioone kokku korjama. Kas vahetus toimub ka siin tasandil teater ja mitte teater? Üleminek on järsk, painav, uus reaalsus pimestab silmi oma kaine ja asjaliku töövalgusega.

Samas jäävad tegelased põhi-

olemuselt ikka endisteks, igaüks oma silmaklappidega, mõni vahetab vanad uute vastu.

Filosoofiliste ja religioossete tasandite tiheduse poolest ei küüni ”Kirsiaed” küll ”Laulatuse” ja ”Meistri ja Margarita” tasemele, kuid asetub siiski nendega ühte ritta, olles huvitav eelkõige T‰ehhovi lavastamise ja teatrivahendite kasutamise seisukohalt.

Kõik kolm lavastust tegelevad maailmakorra probleemidega, ”Kirsiaed” on neist kõige optimistlikum. Kui ”Laulatuse” finaali reaalsus (kuigi unenäoline) üldse lammutatakse ja ”Meister ja Margarita” eelistab elule surma, siis ”Kirsiaed” tunnistab teatavast ängistavast alatoonist ja irooniast hoolimata uue elu võimalikkust.