Terje Terasmaa: kiire mäng on vibrafonimängu võlusid
Vibrafon on üks esimesi muusikariistu, mida Terasmaa mäletab. Löökpillimängija ja laulja Kalju Terasmaa tütar oli aastaid Eesti ainuke naisvibrafonist. Tema põhitöökohaks on Eesti riiklik sümfooniaorkester, vahelduseks musitseerib ta sageli ka väiksemate koosseisudega. Tänavu valis ta oma repertuaarist välja paarkümmend pala ja vormistas need kaasmuusikutega oma esimeseks sooloplaadiks „Hõbehelid / Silvery Sounds”.
•• Esimene?
Esimene sooloplaat. Olen mänginud kolmel plaadil koosseisus vibrafon-viiul-kitarr, In Spe plaadistustel ja loomulikult paljude orkestriplaatide salvestustel. Aga sellel plaadil on vibrafon läbiv põhiinstrument. Tegelikult on see ka Eestis esimene CD, kus see pill on otsast lõpuni peaosaline.
•• Plaadimaterjal ulatub Gershwinist Valgreni. Millest valikut tehes lähtusite?
Valiku põhimõte oli see, et kogu plaat oleks kergelt kuulatav ja esindatud oleks nii tuntud heliloojate tuntud palu kui ka vahelduseks tuntud heliloojate suhteliselt tundmatut loomingut. Nendest võiks nimetada Urmas Lattikase kaunist ja huvitava harmooniaga „Ana laulu”, samuti Uno Naissoo „Kastepiiskade” lugu. See on originaalnoot, mille leidsin Kalju Terasmaa sahtlite sügavusest ja mida oli viimati mängitud 1960-ndatel. Kirjutatud oli ta vibrafonile ja klaverile, aga mina valisin sinna süntesaatorisaate, klaveri saundiga ja väikeste lisatämbritega. Tundus, et praegu võiks ta niimoodi kõlada.
Teistelgi nootidel on selles mõttes oma lugu, millal ja kust on nad üldse leitud või avastatud. Näiteks plaadi esimene pala „Chanson pour Beatrice” – selle leidsin Amsterdami noodipoe kõige tagumise toa viimasest pappkastist, kus ta oli põhimõt-teliselt määratud surmale ehk äraviskamisele. Aga kui seal seda noodipilti silmitsesin, tuli välja väga armas prantsuse stiilis lugu.
•• Plaat ilmus enne jõule. Oli see teadlikult rihitud?
Pisut teadlikult ka. Aga ma ei teinud seda plaati paari kuuga, siin on ikka aastapäevad vaeva nähtud. Nii et mõtlesin, las ta siis jääb aasta lõpuks, kingituseks mitte ainult minule.
•• Kaheksateist lugu on mahukas plaat. Kui palju oli algul materjali, millest valida?
Materjali oli palju rohkem. Aga see, et on kaheksateist lugu… Samas on kõige pikem lugu veidi üle kuue minuti. Tegemist on suhteliselt lihtsate lugudega.
•• Kui palju plaadi kõlast on tulnud teie kujutluse järgi, kui palju on kaasmuusikute panust?
Väga palju on musitseerimise käigus välja kujunenud. Selsamal põhjusel, et seda, kuidas midagi oleks kõige parem mingil pillil mängida, teab ikkagi pilli mängija. Inimesel, kes teeb seaded, on oma ettekujutus, aga tihtipeale vajab see kohendamist, pisikest ümbermängimist.
•• Millised on vibrafoni eri kasutusvõimalused?
Üks mõte oli tõesti näidata vibrafoni eri ülesannetes. Enamikus lugudes mängib ta soolopillina meloodiat, aga mõnes on ka saatepilli rollis. Samamoodi oli soov näidata vibrafoni tämbrite võimalusi, mis on saavutatavad eri pulkade valikuga.
See, et vibrafonimängijal on laval palju eri värvi pulki, pole sellepärast, et sobitada neid kleidivärviga, vaid ikka muusika värviga. Selles mõttes on vibrafon tore pill, et ühelt poolt saab mängida taevaliku kõlaga. Selleks tuleb valida pehmed pulgad, kasutada palju pedaali ja sisse lülitada väike mootor, et resonaatorid saaks heli kõlama lüüa. Samas, kui pedaal kasutamata jätta ja võtta kõvad pulgad, saame ksülofoniliku kõla. Näiteks „Ragtime Triplets” on meelega ksülofonilaadse tämbriga esitatud. Hoopis teistsugust kõla kuuleme iiri viisis „Danny-boy”, kus vibrafon harmooniat mängides imiteerib iiri harfi värve ja saatefaktuuri. Vibrafoniga saab ksülofoni mingil määral järele aimata, vastupidi üldse mitte.
Sageli küsib publik, kuidas on üleüldse võimalik nii kiirelt pilliplaate tabada ja mängida nelja pulgaga.
•• Koordinatsiooni küsimus?
Muidugi. Aga koordinatsiooni on vaja ju iga pilli mängimiseks ja see on suuresti harjutamise ja harjumise küsimus. Kiire mäng on üks selle pilli suur võlu. See paistab ehk ka efektsem välja kui mõnel muul pillil – pulgad löövad silme ees virvendama. Klaveril seda efekti pole.
•• Plaadi võtsite üles koos mängides?
See koosseis, mis mingil lool on, on ka koos salvestanud.
•• Rokkmuusikud mängivad tavaliselt stuudios ükshaaval partiide kaupa, aga džässmuusikud korraga. Kaks eri põhimõtet. Millest see võib tulla?
Võib-olla on üks põhjus, et lööd rokiloo lahti ja selles tempos ta suhteliselt otsast lõpuni läheb. Džässis või kammerkoosseisus üldiselt nii ei mängita, sest siis kipub esitus tuimaks jääma. Kindlasti tuleb sisse kiirendusi-aeglustusi. Ja seda salvestusel ükshaaval üksteisele järele aimata on keeruline.
•• Esimene vibrafonimälestus?
Üks toredamaid on seotud sellega, kui ERSO sai Ameerikast uued löökpillid. See oli tookord tohutu sündmus. Kõik käis ju läbi Moskva ja ime, et see üldse õnnestus. Sättisin ennast juurde, kui uus vibrafon võeti kastidest välja ja pandi üles. Raam, resonaatorid ja plaadid peale. Ja ma mäletan seda lõhna! Nüüd on mul ammu oma instrument, mille ostsin Hollandist. See on heliulatuselt sama suur nagu orkestripillid, aga mõõtmetelt pisut väiksem, nii et mahub ilusti autosse. Sellega saab siis kuhu iganes esinemistele sõidetud.
•• Kas midagi head jäi välja, sest see ei haakunud laiemale publikule suunatud plaadi ideega?
Kindlasti. Välja jäi ka osa lugusid, mis oleks küll haakunud, aga ei mahtunud plaadile.
Uus plaat
Terje Terasmaa, vibrafon
„Hõbehelid / Silvery Sounds”
•• 18 instrumentaalset meele-olukat muusikapala
•• Kaasa teevad Jorma Puusaag, Heiki Mätlik, Siim Poll, Urmas Lattikas, Toomas Rull, Raul Vaigla, Arvo Leibur, Taavo Remmel, Margus Kappel.
