Terry Pratchett ja õigus surra


Terry Pratchett ja õigus surra
Reuters

Sir Terry Pratchett on ülimenukas Suurbritannia kirjanik, kelle lustlikku ellu tõi 2007. aastal pöörde raske diagnoos. Nüüd võitleb ta dementsusravi väljatöötamise ning abistatud suitsiidi lubamise eest.

Paari viimase aasta jooksul on temast kodumaal saanud arvamusliider. „Peaksime paluma meedikute abi, nad on aidanud meil elada oma elu tervemalt, nad võiks aidata meil ka kallite inimeste kõrval rahulikult surra,” on Sir Terry Pratchett öelnud. Ning ka seda, et kuulsusega pole peale hakata midagi paremat, kui tõmmata tähelepanu olulistele asjadele.

Arutelu on jõudnud rahva sekka, halastussurmast ja abistatud enesetapust tehakse iga natukese aja tagant jälle juttu. Praegu on debatt eutanaasia seadustamise üle Suurbritannias kuum teema. Õli valavad lisaks Sir Terry väljaastumistele tulle kaks hiljutist kohtujuhtumit, milles emad on aidanud surra oma lastel. Mõlema ema üle peeti mõrvaprotsess, üks tunnistati süüdi, teine õigeks.

17 aastat kroonilist väsimussündroomi põdenud 31-aastane Lynn palus ja sai oma emalt Kay Gilderdale’ilt kolmekordse morfiinidoosi. Ema mõisteti mõrvakatses õigeks. Lynn jäi voodihaigeks 15-aastaselt, teda oli sellest ajast peale korduvalt eri tervisemuredega haiglasse viidud ning tal oli niivõrd tõsine osteoporoos, et tema luud murdusid väikseimagi puudutuse peale.

Frances Inglis mõisteti oma raske ajukahjustusega poja mõrvamise katses süüdi. Inglis oli veendunud, et tema 22-aastane, kakluse järel kiirabiautost välja hüpanud ja viga saanud poeg on suurtes valudes ja püüdis talle süstida surmavat heroiinidoosi. Esimesel katsel poja süda seiskus, kuid ta elustati. Teisel katsel poeg suri.

Kõige krooniks esines esmaspäeval BBC saates ületunnistusega sadade BBC tele- ja raadiodokumentaalide autor Ray Gosling, kes avaldas, et lämmatas aastaid tagasi padjaga oma aidsi sureva kallima. Halastussurmas olid nad varem kokku leppinud ning toimunust oli teadlik osa haige sugulasi. Politsei arreteeris Goslingi ja alustas uurimist, ent telemees keeldub ametivõimule juhtunu üksikasju paljastamast.

Meedias on korduvalt tõusnud teemaks brittide suitsiiditurism Šveitsi Dignitase kliinikusse, kus on alates 2003. aastast väärika lõpu leidnud üle saja briti. Dignitas on ka ainus organisatsioon, mis aitab välismaalastel end tappa. Šveitsis on enesetapu abistamine seadusega lubatud juhul, kui abistaja surmast kasu ei saa.

Peale brittide maadlevad moraalse dilemmaga teisedki. 2008. aastal nõudis 52-aastane prantslanna ja kolme lapse ema Chantal Sebire president Sarkozylt eutanaasia lubamist, kuna halvaloomuline kasvaja oli võtnud temalt lõhna- ja maitsetaju, nägemise ning inimliku väljanägemise.

Loetelu võiks jätkata. Uusi juhtumeid lisanduks sinna ilmselt seni, kuni rasked haigused ja traumad jäävad osaks inimkonna elust.

Kuid järsku vabatahtlikult abistatud suitsiidi maskotiks hakanud Sir Terry Pratchett pole kunagi olnud morbiidne kuju. Alguses oli ta hoopis väike poiss, kes tahtis saada astronoomiks, aga ei osanud piisavalt hästi matemaatikat ja hakkas seetõttu fantaasiakirjanikuks. Selliseks, kellel on tagaaias observatoorium ja kasvuhoone täis lihasööjataimi ning kes ei lähe kuhugi ilma musta kauboikaabuta.

Kirjanik

Tema esimene raamat „Võlukunsti värv” ilmus 1983. aastal ja sellest ajast saati on tema kirjutamistempo olnud umbes kaks raamatut aastas. Sir Terry kuulsaim visiitkaart on Kettamaailm – lame maailm, mis seisab nelja elevandi turjal, kes seisavad kilpkonna kilbil, kes ujub läbi kosmose. Kettamaailma asustab meeletu ja väga kirju hulk tegelasi alates nõidadest ja võluritest kuni orangutanist raamatukoguhoidja ning läbivate suurtähtedega telepaatiliselt suhtleva sümpaatse Surmani. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et Kettamaailma sündmused peegeldavad humoorikal moel tabavalt „päris maailma” sündmusi ja inimesi.

Wikipedia andmetel on Kettamaailma sarjas ilmunud 37 raamatut, Pratchetti intervjuudest tuleb välja, et tal endal on loendamine juba ammu sassi läinud. Sõnum tundub hoopis tähtsam: „Kas läbi Kettamaailma raamatute jookseb üks kindel mõte? Mõned inimesed saavad sellest aru ja mõnikord saan ma ise ka: on ainult üks patt – kohelda inimesi asjadena. Enamik muid probleeme tõuseb sellest patust. Teine iva on selles, et parem on olla terane, kui nüri.”

Loe veel

Pratchett ei salgagi, kui väga teda on inspireerinud kirjanikud nagu J. R. R. Tolkien, Robert E. Howard, H. P. Lovecraft ja William Shakespeare, ning mütoloogia, folkloor ja muinasjutud. Tema teostes see kõik seguneb ja muutub pärismaailma veidrusi pilavaks satiiriks. „Fantasy annab teatud mõttes mänguruumi lahmimiseks, sest laseb öelda, mida ma mõtlen ja pakub selleks välja suure hulga häid metafoore. Enamik tänapäeva probleeme on tegelikult igikestvad ja kerkivad eri maskeeringutes ikka ja jälle üles läbi terve ajaloo,” ütles ta selgituseks January Magazine’ile antud intervjuus.

Enne haiguse ja surma teemasid oligi Pratchett eelkõige oma žanri kaitsja, sest fantaasiakirjandust ei ole tavaliselt kombeks „päris” kirjanduseks pidada. Maagilise realismi kohta on öeldud, et see on hispaanlase kirjutatud fantasy – siit Pratchetti üks tihemini tsiteeritud lause: nimelt olevat mõistet „maagiline realism” vaja tegelikult selleks, et öelda viisakal viisil, et kirjutad fantasy’t.

Kokkuvõttes: Pratchett müüb rohkem raamatuid kui jumal ja on saanud kirjanduslike ponnistuste eest terve rea auhindu. Vähe sellest – aasta tagasi löödi ta rüütliks. Pärast läinud aasta 18. veebruaril toimunud tseremooniat sõnas ta, et on sellest aust täielikus hämmingus.

„Te ei saa paluda, et fantaasiakirjanik ei tahaks rüütliseisusesse. Teise ordeni puhul hangiks ma endale juba hobuse ja mõõga,” viskas ta nalja, kuid üldiselt võtab Pratchett talle osaks saanud au siiski rahulikult. „Olen kuuskümmend aastat vana. Tean täpselt, kes olen – olen kõigest mina. Sellepärast on natuke tobenaljakas, et postiljon ütleb mulle nüüd Terry asemel söör Terry.” Miks täpselt tast aga rüütel tehti, selle üle imestab vana isegi.

Alzheimer

„Ma tean ainult seda, et avalikus kiituskirjas seisab „teenete eest kirjandusele”. Mul oleks kena mõelda, et tegelikult tõi mulle rüütliseisuse see, mis ma olen Alzheimeri suhtes ära teinud.” (Mis ei tähenda, et žanri saatus talle nüüd enam korda ei läheks: „Kõik eelnev kehtib! Ulmekirjanikuna on see kahtlemata suur saavutus. Hoolimata oma populaarsusest on ulme ikka veel getožanr. Nii et kui institutsioon sulle käe ulatab, tuleb seda suruda.”)

Praegu 61-aastasel kirjanikul diagnoositi 2007. aastal dementsuse kõige levinum vorm – Alzheimeri tõbi. Pratchettil on tõve kõige leebem vorm, tema mõistus on vahe nagu muiste, alt veavad koordinatsioon ja nägemine. „Te ei tahaks mind autoroolis näha,” on ta öelnud.

Kuigi Sir Terry hakkas kirjutamiseks arvutit kasutama kohe, kui need kättesaadavaks said, ei saa ta praegu enam kirjutada, vaid peab kasutama tekstide koostamisel hääletuvastustarkvara.

„Ma tean inimesi, kel on ajukasvaja ja kellel on paremaks läinud. Ma ei ole kohanud kedagi, kellel oleks Alzheimer ja kellel oleks paremaks läinud,” võtab mees oma lootusetu olukorra kokku. Satiirist ja fantaasiamaailma tabavatest metafooridest talle enam ei piisa. Alzheimer on ravimatu haigus, mida põdevatel inimestel lastakse kirjaniku enda sõnadega „tasapisi ära kustuda” ja mille ravivõimaluste uuringud kannatavad kroonilise alarahastuse all.

Pratchett ütleb, et kunagi oli ka vähk tabu ja surmaotsus, nüüd on see stigma kadunud ja vähihaigetest saanud vaprad haigusega võitlejad. Sir Terry soovib, et ka Alzheimeri patsientidest saaksid vaprad võitlejad, mitte seniilsed vanakesed, sest Alzheimer ei tähenda automaatselt mõistuse kadu.

Kõik see on andnud mehele kaks tegutsemissuunda. Üks on võitlus dementsusele ravi leidmise eest. „Suurbritannias kannatab dementsuse all 700 000 inimest ja neid ei kuula keegi. Mul veab, ma saan ennast kuuldavaks teha,” kirjutas Pratchett Suurbritannia ajalehes The Daily Mail. Ta kirjutas selle artikli kui Alzheimeri poolest kuulus tegelane ja „kuigi kuulus olemine on tänapäeval suur moeröögatus, elaks ma hea meelega ilma selleta. Kahjuks on see nii, et inimesed pööravad sulle meeletul hulgal tähelepanu ainult siis, kui annad avalikkuse ees miljon naela haiguse uuringuteks, nagu tegin mina. Miks ma nii tegin? Ma võtan Alzheimerit solvanguna ja otsustasin, et teen selle neetud haiguse vastu kõik, mis minu võimuses.”

Abistatud enesetapp

Miljon naela on üks asi, Pratchetti missiooni teine suund on avalikult kõnelemine abistatud enesetapu lubamise poolt. „Ma tean piisavalt ja annan endale aru, et minu eluajal mulle ravi ei leita, ning samuti seda, et haiguse viimased staadiumid võivad olla väga ebameeldivad. Usun, et kui koorem muutub liiga suureks, siis nendel, kes tahavad, tuleks lubada lahkuda,” sõnab ta ja maalib sõnadega pildi sellest, kuidas ta eelistaks surra. „Minu aja täis saades loodan istuda toolil oma aias, brändiklaas käes ja Thomas Tallis iPodis mängida,” sõnab kirjanik ega jäta endale omase nipsakusega lisamata: „Kui on märg, siis raamatukogus.”

Sir Terry võtaks seejuures meedikute abi enda sõnul rõõmuga vastu. Ta ei kahtle, et on olemas „surijate eest kirglikult hoolitsejaid”, kuid palub, et ka nemad tunnistaks, et on inimesi, kes „soovivad kirglikult, et nende eest ei hoolitsetaks”.

Kirjaniku sõnul on osa standardseid surijate eest hoolitsemise viise alandavad ja valusad. Näiteks toob ta söömisest keelduvate Alzheimeri-haigete toru kaudu toitmise. „Olen kindel, et keegi ei kavanda meelega julmust, kuid meie surmahaigete eest hoolitsemise viis ei näi järgivat mingit filosoofiat. Me peaksime ühiskonnana otsustama, kas „elu iga hinnaga” on järgimist väärt poliitika. Olen kohtunud inimestega, kes tunnistavad hirmu, et kui suremise abistamine saab lubatavaks, võib sellest saada tervishoiupoliitika loomulik osa. Kahtlen väga, et see hirm tõeks saab. Meil on demokraatia ja ükski demokraatlik valitsus ei jõuaks eutanaasia kohustuslikuks või soovituslikuks tegemisega kuigi kaugele. Ja isegi kui nii hull valitsus peakski kunagi võimule saama, siis oleksime juba nii suures hädas, et see oleks meie muredest viimane, millele mõelda.”

„Las ma ütlen selle nüüd väga selgelt välja: ma ei usu, et on olemas asi nimega „kohustus surra”. Peaksime väärtustama kõrget iga kui austusväärset ja käegakatsutavat sidet minevikuga. Kuid samamoodi ei usu ma kohustusse kannatada haiguse kõige jõhkramate ilmingute käes,” on kirjanik endas kindel.

Kuigi mees pooldab abistatud suitsiidi, ei meeldi talle üldse suitsiidi mõiste kasutamine selles küsimuses. „Ma vihkan mõistet „abistatud suitsiid”. Olen kahe suitsiidi tagajärgi pealt näinud ning külastanud ajakirjanikuna liigagi paljusid koroneriuuringuid, kus mind on ahhetama pannud, milliseid mooduseid meeleheitel inimesed enda elu lõpetamiseks on leidnud. Suitsiid on hirm, häbi, meeleheide ja lein. See on hullumeelsus.”

Purdy

„Need vaprad hinged, kes sõidavad välismaale surma leidma, on aga täis raevukat tervemõistuslikkust. Nad on näinud oma tulevikku ega taha selles osalised olla.”

Nii ütles Sir Terry Pratchett suvel Lordide kojas Debbie Purdy toetamiseks peetud kõnes. Ratastoolis Purdyl on Sclerosis multiplex ning kindel soov sooritada enesetapp. Inglimaa seaduste järgi võib (aga ei pruugi) abistatud enesetapule järgneda kriminaalsüüdistus ja kuni 14-aastane vanglakaristus – selget vastust ole võimalik seadusest välja lugeda.

Purdy pöördus kohtusse, et saada selgeks, mis tagajärjed saaksid osaks tema abikaasale, kui too teda suremisel abistaks. Naise teatel oleneb vastusest see, kas ta sõidab Šveitsi Dignitasse varem, olles veel võimeline ise enda eest hoolitsema, või elaks kauem ja saaks surema sõitmisel kasutada abikaasa abi.

Purdy kohtuodüsseia võib lugeda õnnestunuks. 20. septembril kuulutasid lordid, et prokuratuur koostab ja avaldab abistatud enesetapu seadust täpsustavad juhtnöörid, mis toovad välja, millisel juhul süüdistus esitatakse ja millisel mitte.

Samal ajal Purdy juhtumiga pandi küsimus abistatud enesetapu lubamisest Suurbritannia parlamendis hääletusele. Ka siis astus Sir Terry välja reformi toetuseks, ent rahvasaadikud hääletasid selle siiski suure enamusega maha. Oleks see läbi läinud, oleks saanud võimalikuks saata kahe arsti loal oma sugulast või sõpra reisil välismaale surema.

Mõni aeg pärast seda loobus Briti suurim hooldushaigla Royal College of Nursing vastuseisust abistatud enesetapule.

„Me oleme rumalad. Oleme viimasel sajandil olnud elamise ja ellujäämise kunstis nii edukad, et oleme unustanud, kuidas surra. Liiga tihti tuleb see õppetund raskelt. Ning see õppetund läheb sedamööda järjest raskemaks, kuidas sõjajärgse beebibuumi põlvkond pensioniikka jõuab. Vähemalt nii arvasin ma kuni eelmise nädalani,” reageeris Pratchett haigla seisukohamuutusele. „Nüüd elan lootuses, et enne kui haigus mu aju lõplikult puhtaks pühib, enne kui mind lükatakse, saan ma hüpata ja oma Nemesise endaga kaasa vedada võitlusesse nagu lukustatud, üle joa ääre langevad Sherlock Holmes ja Moriarty. Igal juhul laseb niimoodi mõtlemine tunda mul end vaimustavalt võimsana.”

Hirmule selle pärast, et ahned sugulased hakkavad vanu inimesi varajasele surmale „meelitama” vastab Pratchett, et oleks väga üllatunud, kui me ei suudaks välja mõelda viisi sellise asja tuvastamiseks.

Tribunal otsustagu

Kirjanik pakub välja mingit sorti „õrna tribunali” asutamise, mis selgitaks välja, et soov surra on esitatud heas usus. Tribunal võiks koosneda kodanikust, arstist ja õiguseksperdist ning annaks surmavalt haigetele õiguse saada oma elu lõpetamiseks arstilt abi. „Koronerid (vägivaldsete surmajuhtumite uurijad – toim) saaks selle ülesandega hästi hakkama. Kõik, keda mina kohanud olen, on endised juristid ja suure elukogemusega targad inimesed. Ja nad peaks olema vähemalt keskealised.” Tribunali katsejäneseks pakub kirjanik ennast.

„Igatahes minu kogemus ütleb, et on üsna võimatu saada vanake tegema midagi, mida ta teha ei soovi. Nad kipuvad oma kõrvadevahelist tundma sama hästi nagu oma taskuid ning oleksid vastu, kui keegi selle kahtluse alla seaks.”

Pratchett ei piirdu oma nõudmistes sugugi suitsiiditurismi lubamise nõudmisega, vaid soovib, et tal oleks võimalik surra oma kodus koos heatahtliku abiga. Tema jaoks ei ole skandaalne mitte ainuüksi see, et süütuid inimesi halastuse üles­näitamise pärast mõrvas süüdistatakse.

Üldiselt näitavad märgid Pratchetti sõnul siiski, et meditsiin ei ole probleemile näkku vaatamiseks valmis. „Ei pea olema sotsiaalse ajalooga väga tuttav või liikuma meditsiiniringkondades, et jõuda järelduseni, et halastussurm on kaua olnud meditsiini osa. „Victoria ajal ei olnud ravimite üle kontrolli, inimesed eeldasid, et surevad kodus,” ütleb ta ja jutustab, kuidas kohtas noore ajakirjanikuna 90-aastast endist meditsiiniõde. Too oli noormehele jutustanud, kuidas ta aitas sureval vähihaigel padja abiga teispoolsusesse minna. „Me nimetasime seda taeva suuna kättenäitamiseks,” oli naine öelnud.

„Aastakümneid hiljem mainisin seda juhtumit teisele, nooremale õele, kes vastas mulle tühja pilguga ja ütles, et nemad nimetavad seda teenäitamiseks, ning kõndis kiiruga minema, sest taipas, et oli end selle ülestunnistusega saatuse pantvangi andnud,” jutustab Pratchett edasi.

Pratchett räägib ka sellest, kuidas on kohtunud Alzheimeri-haigetega, kes loodavad, et mõni teine haigus viib nad enne. „Väikesed vanadaamid tunnistavad mulle usalduslikult, et „kallis, ma olen juba jupp aega lõpu jaoks tablette kogunud”. Seda tehes ostavad nad endale tunde, et neil on olukorra üle kontroll. Olen kohanud vanu meditsiiniõdesid, kes on ennast veelgi teadlikumalt varustanud.”

Suurbritannias läbi viidud küsitlus näitas, et ligi kolmveerand inimestest pooldab abistatud enesetapu lubamist. „Räägin seda isiklikust kogemusest – usun, et see küsitlus tõepoolest peegeldab inimeste vaateid. Nad ei karda surma, vaid tunnevad muret selle üle, mis juhtub enne seda,” usub Pratchett.

„Elu on lihtne ja odav valmis teha. Kuid asjad, mida me elus olles vajame – nagu uhkus, eneseaustus ja väärikus – on samuti säilitamist väärt ning kipuvad fetišliku, iga hinna eest elust kinni­hoidmise taha ära kaduma,” toonitab Pratchett väärtusi, mida hindab. Kirjaniku pikaajalised plaanid on teada. Mida teeb ta aga praegu? „Naudin oma elu täisväärtuslikult ja loodan selle tegemist veel kaua jätkata.”

Mis see on?

Eutanaasia

•• Tuleb kreeka keelest, kus selle algtähendus on hea või kerge surm.

Tasemed

•• Kaudne eutanaasia – valu vaigistamine ka juhul, kui see võib surma saabumist kiirendada

•• Surra laskmine ehk passiivne eutanaasia – elu pikendavate abinõude rakendamata jätmine või lõpetamine

•• Abistatud enesetapp – patsiendile elu lõpetamiseks info ja/või vahendi andmine

•• Aktiivne eutanaasia – patsiendi (enamasti paranemislootuseta haige) tahtlik ja aktiivne valutu surmamine (mis võib toimuda patsiendi nõusolekuga või ilma)

Poolt

•• See on valust vabanemise viis

•• See toob kergendust, kui elukvaliteet on madal

•• Vabastab meditsiini ressursid

•• See on inimõiguse ja valikuvabaduse küsimus

Vastu

•• Võtab inimelult väärtuse

•• Võib muutuda meditsiini kokkuhoiustrateegiaks

•• Arstid ei tohiks osaleda surma põhjustamisel

•• Võib juhtuda, et „pall hakkab veerema” ja pärast surmavalt haigetele eutanaasia lubamist tehakse seadused ringi ning eutanaasialoa saavad ka teised inimesed või hakatakse seda sooritama vastutahtsi

Lubatud

•• Lisaks Šveitsile on eutanaasia mingil määral lubatud Hollandis, Belgias, Luksemburgis, Albaanias, Tais ning USA-s Oregoni ja Washingtoni osariigis

•• Suurem osa Rootsi meditsiini- ja eetikanõukogudest pooldab halastussurma

•• Küsitlused näitavad, et abistatud enesetapu lubamist toetab kolm neljandikku brittidest

Kes ta on?

Sir Terence David John Pratchett

Sündinud 28. aprillil

1948 Beaconsfieldis

Inglise ulmekirjanik

Elab Wiltshire’is

Tütar Rhianna Pratchett on sündinud 1976, samuti kirjanik

Peab ennast humanistiks

31. detsembril 2008 lõi kuninganna Pratchetti rüütliks

Teetähised

•• 1968 – ajakirjanikuna töötav Pratchett kohtub esimest korda oma tulevase kirjastajaga

•• 1971 – esimene raamat „Vaibarahvas”

•• 1983 – teine raamat, esimene Kettamaailma raamat „Võlukunsti värv”

•• 1990 – kirjutas Neil Gaimaniga kahasse „Head ended”

•• 1989 – triloogia „Bromeliaad ehk õielt õiele” esimene osa „Autojuhid”

•• 1992 – Johnny Maxwelli triloogia esimene osa „Vaid sina suudad inimkonna päästa”

•• 2009 – ilmus seni viimane romaan „Unseen Academicals”

•• Kaks romaani on praegu pooleli

•• Oli 1990-ndatel enim raamatuid müünud elav Briti autor (Rowlingi ees)

•• Müünud üle 55 miljoni raamatu

•• TP teoseid on tõlgitud 36 keelde, enamik ka eesti keelde

•• Külastas 2001. aastal Eestit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare