Terved mehed sanatooriumis

Kuuekümnendad olid Eesti filmikunstis – nagu ka kirjanduses ja teatris – silmakirjalikkuse aeg, kus vaim lömitas võimu ees.

Valitses ülespuhutud või lausa võlts Inimest ja Inimkonda ülistav paatos, „lihtsa”, „siira” ja „ausa” tööinimese üksluine heroiseerimine, seksuaalsuse ja rõõmsa meele põlustamine. Täiesti välistatud oli elurõõmsa süüdimatu kelmi kujutamine –nagu on 1920-ndatel loodud ja 1980-ndatel filmikangelaseks saanud Toomas Nipernaadi.

Kultuur pidi olema surmtõsine, moraliseeriv, kasvatav ja õilistav. Nalja nalja pärast tohtis teha ainult pimedas ja teki all ning mitte sellepärast, et võim oleks keelanud, vaid vaim ise mässis end ülepea moraliseeriv-kasvatuslikku võrku. Isegi säärane sõltumatu vaimuinimene nagu Voldemar Panso pidi oma „Naljakas inimeses” (1965) ajastule ränka andamit maksma. Nii olid ka Eestis vändatud komöödiafilmid („Vallatud kurvid”, „Viini postmark”) didaktilised ja keskendusid ühe või mitme „eksinud” tegelase eetilis-moraalsele ümberkasvatamisele.

Siis tuli murranguline 1968. aasta ning „Mehed ei nuta” (laia auditooriumi ehk televaatajate ette jõudis film siiski 1. jaanuaril 1969). Nagu välk selgest taevast selle kohta siiski öelda ei saa, sest stsenaarium põhines V. Sanini jutustusel „Lõbusad Robinsonid”, Vene filmides aga möllasid sel ajal juba Šurik, Briljantkäsi ja teised täisverelised naljaninad. Ent ka kohalikku koloriiti on „Mehed ei nuta” stsenaariumis küllalt ja mitte ainult looduse näol. Näiteks oli Ervin Abeli tegelaskuju tööandja – rahvakunstimeistrite koondis Uku – puhtalt kohalik ja uudne vaimusünnitis.

Ümberkasvatamisega tegeletakse siingi, aga vähimagi eduta, mis selle filmi nii lustakaks ja vabameelseks muudabki. Finaalis tormavad seltsimehed unetud ju taas sanatooriumi poole, sedakorda Lõuna-Eestisse. Ka kelm on Voldemar Kuslapi esituses olemas – tõsi, üsna primitiivsel kujul ning tema kelmustükid on ajendatud üllast soovist armastatud arstile ja „anarhistile” lähemale pääseda.

Otse revolutsiooniliselt läheneb film tööteemale, mis oli kümnendi püha lehm. Veel aasta varem näidati filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, kui kohutav tragöödia on see, kui inimene (Põdrus) ei saa tööd teha. „Mehed ei nuta” seevastu otse narrib tööd, olgu tegu katsega kadakat köiega maast välja tirida, parve põhjalaskmiseks kivi toomisega või vaimutööga (apellatsiooni kirjutamine), mis lõpeb lamba lõugade vahel.

Töö narrimine

Filmi „Mehed ei nuta” kõige normaalsemad tegelased, Priidik ja tema armsam, anduvad aga hoopis Aleksander Suumani luulele ja mõnitavad tööd. „Tee, nagu sina oleksid ka tööd teinud,” sosistab neiu noormehele, et see valskuse läbi endale mõnusa magamiskoha saaks. Sellest ilma jäänud „paks mees”, ainus tõsine töömurdja (Kalju Karask) peab aga ebainimlikke piinu kogedes maratonujumise sooritama.

Inimeste looduse stiihiaga vastakuti viimine on sisutihe ja filmilik võte, mis annab enamasti häid tulemusi (Eestis näiteks äsjane „Seenelkäik”). „Mehed ei nuta” üks põhitegelasi on meri – selles filmis ootamatult mitmepalgeline. Meri võtab (tenor langeb vetelpäästjate ohvriks), aga meri ka annab (armastajapaar jõuab taas tsivilisatsioonini).

„Mehed ei nuta” pole poliitilise alltekstiga film. Ometi leidub siin rabava täpsusega tulevikku ennustav stseen. Näidates miilitsale, kus asub saar, millelt ta oma ujumisodüsseiat alustas, osutab tenor Islandile. 23 aastat hiljem sai just Islandist riik, kes meie iseseisvust esimesena tunnustas.

JuhtumisiMetsa langetama, seltsimehed!

Lavastaja ja stsenaristi Sulev Nõmmiku mälestuskilde, mis ilmusid 1982. aastal Pikris:

••Oli niisugune film, mille tegemist juhtis direktorina sm. A. L. S. (Eesti filmi andmebaas mõtestab need initsiaalid lahti kui Anneli Simmi – V. M.) – kiiresti edasi veerev, parajalt ümar, hea lastetoa ja suhtlemisoskusega, muusikute perest pärit daam. [- - -] Meenutan teda alati meeldiva muigega, kuigi ta oli andeksandmatult hajameelne...

Ükskord helistas ta Abelile koju, kogemata valis aga minu numbri, need olid märkmikus kõrvuti, ning nõudis minu naiselt kokkusaamist Ervin Abeliga. Vestles teatud aeg, Abelit meil muidugi ei olnud, pani siis toru ära ja teadustas: „Ma võin mürki võtta, et see oli Nõmmiku naine, kes praegu Abeli juures kodus oli!”

••Vette prantsataval Abelil olid lõpmatult kurvad silmad. Filmisime unetu põgenemist üksikult saarelt ja seda, kuidas ta osava spinninguviskega saarele tagasi tuuakse. Ümber pea seotud käterätikule oli kinnitatud tugevate konksudega lant, selle küljes kahekordne tamiil ja selilistiili vabalt valdav Abel tõmmati paadimootori jõul kodukaldale tagasi. Neli-viis korda lükkasime ta vette, ta sukeldus oskuslikult ja kauaks, ilmus siis vett ahmivana korraks pinnale ja kadus jälle, – seniks, kui me paadile jälle hoo sisse saime.

Alles paar aastat hiljem sain teada, et ta absoluutselt, no mitte üldsegi ei oska ujuda!

••Ühele sünkroniseerimisele ei saanud Lauter tulla ja Pärn luges sisse tema fraasi: „Metsa langetama, seltsimehed!” – täpselt Lauterit matkides, pisut kähisedes, kurguhäälselt. Kui Lauter seda kinos kuulis, tõusis püsti ja hüüdis üle saali: „Ei noh! Jälle see Pärn!!”Kahekümne neljas film„Mehed ei nuta”

••Stsenaristid: Enn Vetemaa ja Sulev Nõmmik

••Lavastaja: Sulev Nõmmik

••Operaatorid: Eino Aas ja Kalju Jõekalda

••Helilooja: Ülo Vinter

••Tootja: Eesti Telefilm

Osades:

••Ervin Abel

••Kalju Karask

••Voldemar Kuslap

••Lia Laats

••Ants Lauter

••Leo Normet

••Sulev Nõmmik

••Richard Peramets

••Endel Pärn

••Hardi Tiidus

••Esilinastus ETV ekraanil 1. jaanuaril 1969