Näitus tahab “tervendada patsiente ja meditsiinitöötajaid ning leevendada haiglarutiini”, kuid ootamatul kombel teeb seda maa all, mitte kaugel surnukuuri viivast tunnelist. Väike haak sellelt trajektoorilt ja kõik patsiendid, kes lahkuvad haiglast jalad ees, vabanevad haiglarutiinist lõplikult. Ars longa …

Kunstisündmuse asukoht on esitanud sellele tõsise väljakutse – koht on sünge; terve keha ja vaimuga inimesed siin ei käi ja haigedki lebavad oma voodites mitu korrust kõrgemal. Seal, tervenejate ja tervendajate keskel olekski selle rõõmsameelse näituse õige koht. Kapatäis elujaatust, mis patsutab õlale minejaile ja tervitab elule naasnuid. Just sellist moraalset tuge janunevad kõik haiglaelanikud.

Kuraator Künnapul on roosad prillid ees ja ta korjab oma kelgule vaid “rõõmsa ja roosa” erinevaid variatsioone. Näiteks Villu Tamme roosaks värvitud pea. Näitusele on kunstnik Tamme toonud hulga multikamoodi värvipliiatsijoonistusi seapoisi imelistest tervenemistest ja tema paljudest vahepealsetest seisunditest tervenemise teel.

Tamme siira ja kohmetu sü-damlikkusega seltsib hästi Lembit Sarapuu rammus müüdimaailm ja Aivo Kallase nägemused eestlastele elujõudu jagavatest indiaanlastest. Kuid on ka hulk ratsionaalsemaid äratundmisi eluterve ellusuhtumise vajalikkusest. Arne Maasik, Hermes Sarapuu ja Peeter Laurits vahivad näiteks päevast päeva loodust ega saa kuidagi edasi imetlusest selle ringkäigu vastu, mis hoiab koos elutähtsaid tingimusi kas või sellesama hingekosutava imetluse enda sün-niks: vett, päikest, õhku, üksindust. Nad ei tahagi teisale pilku pöörata, seal on vähem vaadata.

Sellist sõnatut imetlust, milles puudub lugu, sõnum ja statement, on siginenud meie nooremasse kunsti salamisi aina juurde ning Künnapu teeb selle nüüd haiglakeldris nähtavaks. Liisi Siibak, Aili Plaat, Eda Lõhmus, Andres Sööt, kui veel mõnda nimetada.

Ka kuraator Künnapule on kunstisündmuse loomisest tähtsam avaldada lugupidamist elu eest võitlevatele inimestele. Näituse filmiprogrammist leiab portreefilmi neurokirurg Andres Ellamaast ja maalija Konrad Mäest, kes mõlemad omal viisil surmaga sülitsi seistes pühitsevad päevast päeva ikkagi elu.

On näha, et Künnapul on eetiline sõnum hingel. Samas näeme ka, et keskkonnateadlikkus, roheline elulaad ja säästlik suhtumine inimestesse tulevad meie kunsti kobamisi ja longates, juba invaliidistununa kauasest vaikimisest esteetiliste ideoloogiate surve all. Ülekohtu kiuste tuleb ta aga rahus nagu laps, kes ei tea, et keldris üleskasvamine on midagi vähemat sellest, mis teistele on osaks saanud.

Oleks tõsiselt kahju, kui selline õnnis teadmatus sinna keldrisse ka kärvaks. Siis sureks sinnapaika ka meie võimalus korraga vabaneda kõikidest progressi-ideoloogiatest, mis ülemaks kui ellujäämise, hoopis “helge tuleviku” tunnistavad. Alles me ju saime ühest futuristlikust utoopiast priiks, narr oleks nüüd teise järel jooksma hakata.