Tiia-Ester Loitme - Dirigeerimatu dirigent
Seinasuurune trofeekapp Ellerheina õpetajate toas ajab sõna otseses mõttes üle. Auhinnad laotuvad üle kapipealse, aknalaudade ja riiulite. Viimase, sel kuul saadud auhinna on ta küll koju viinud. Selleks on aasta muusiku preemia, mille laureaadiks valisid ta Eesti rahvusringhäälingu muusikatoimetajad pikaajalise väljapaistva tegevuse eest Eesti parima tütarlastekoori Ellerhein juhtimisel.
Läbi aegade on Ellerheina koori otsast lõpuni läbi käinud-laulnud ligi kaheksa ja poolsada lauljat. Lisaks neile on Tiia-Ester Loitme mõju all ka terve maailma muusika alates Kanadast ja lõpetades Jaapaniga. Viimati nimetatud riik pärjas teda möödunud aasta lõpul Jaapani kultuuri ja koorimuusika edendamise eest Tõusva Päikese ordeniga, mis on tähtsuselt teine Jaapanis väljaantav riiklik autasu. Tänu temale rändavad nüüd Jaapani poole Ellerheina sisselauldud muusikapalad näiteks Kunileiult, Saarelt, Härmalt ja Kreegilt. Noodid saavad nad muidugi ka, ikka täiskomplekt – kuidas jaapanlased muidu eesti muusika selgeks saavad, kui ilma Tiia-Ester Loitme ja tema Jaapani kaastöölisteta. Viimati mainitutest toob Loitme eriti esile Ko Matsushita, kes on kurikuulus jaapani helilooja ja kelle muusika sarnaneb natuke Tormise loominguga, ja Chifuru Matsubara, kes on Ellerheina audirigent.
— Eestil on maailmatasemel dirigente hulganisti – kuidas neid meile nii palju on juhtunud?
— Arvan, et dirigeerimine hakkab peale muusikast, mis on dirigentidele kirjutatud või mille nad ise valivad. Kui võtta eesti muusika, siis vana muusikat hoiab Veljo Tormis. Kui Eesti dirigendid võtavad Tormise muusika, siis mis rulle nad õhus ka ei teeks, see muusika on see, mis viib dirigendi koos muusikaga laia maailma.
Näiteks Arvo Pärt – tõsine usumees, kes otsib maailmast rahu, vaikust, armastust. Kui keegi sellele põllule läheb, siis on ükskõik, mida see dirigent teeb, muusika ise veab ta dirigeerima niimoodi, et eemalt vaadates jääb kuulajatel süda seisma.
— Kui palju inimesi on Ellerheinast aegade jooksul läbi käinud, on teil aimu?
— Ei ole aimu. Neid on palju. Kui arvestada, et alustanud on igal aastal umbes 20 uut lauljat ja lõpetanud umbes 15 lauljat ja kuna me oleme nüüd 56-aastased… Kui võtta ja korrutada see 15-ga...
— Muljet avaldav...
— On küll muljet avaldav, aga laulupeo rongkäiku ei saa teha nii, et läbi linna läheb üks igavene killavoor ellerheinlasi.
— Milline võiks olla laulupidude tulevik?
— Iga korraga läheb ikka järjest ägedamaks ja rahvarohkemaks. Praegu on palju lauljaid, kes tulevad laulupeole. Saade „Laulge kaasa” eesotsas Reet Linnaga käib üle terve Eestimaa ja kõik inimesed tahavad laulda. Isegi kui nad ainult natuke suud muigutavad, siis ikkagi veab mingi vägi laulma. Ja need väikesed koorid „Laululahingus” oma metsiku energiaga...
Kunagi küsiti mu käest, kuidas ma kujutaksin ette laulupidu. Kirjutasin 20 lehekülge ja mulle öeldi, et see ei ole teostatav.
Ütlesin, et kui on laulupidu, siis peaks üks sekund olema terve Eestimaa sellest haaratud, kõige suuremad reklaamplakatid peaksid ütlema, et toimub laulupidu. Kõikvõimalikud kohad Eestimaa pinna peal peaksid laulma, alates Raekoja platsist... Kõik väljakud, kõik koolid, kõik platsid, kõik katused peaksid olema haaratud ja sellest saab aru, et laulupidu hakkab toimuma. Peab tekkima mingi metsik õhin. Ütlesin, et laulupeo ajal peaks lennukitelt loopima laululehti, et kogu väljak saaks kaasa laulda. Mulle öeldi, et see on täiesti võimatu. Aga sa nägid ju hästi, et see on täiesti võimalik – öölaulupeo ajal oli kogu rahvas koos, müüdi väikesi laulikuid laulusõnadega, kõik ostsid need ja laulsid kaasa. See, mis ma ütlesin, sai teoks.
Seal oli koos niivõrd palju noori ja mul tekkis tuju minna selle metsiku rahvamassi hulka. (Mul oli väike vaheaeg dirigeerimises.) Ma pole varem tahtnud säärases metsikus rahvamassis supelda, aga läksin nii kui nõiutud järsku lavalt ära ja mõtlesin, et ei saa sammugi astuda. Eemalt vaadates on see rahvas nagu kitt tihedalt koos, aga seal olid rajad ja käigud, jõudsin Gustav Ernesaksa kuju juurde, päris üles nõlva peale tammede juurde, tegin hästi huvitavad pildid, nägin meeletult palju noori tuttavaid oma koolist ja Ellerheinast. Tulin õigel ajal tagasi ja hakkasin dirigeerima oma laule, mis oli hästi fantastiline, sest oli näha, et noored on usinasti laulmise sees. Need laulupeod ei lõpe, kui eestlane ikka maa peal püsib.
— Mis saab neist, kes Ellerheina lõpetavad? Kas hoiate kontakti ka?
— Ma ei näinud neid üheski „Laululahingu” kooris, praegu meie vilistlaste otsene jätk oli Nargen Opera kooris ja siis on tekkinud koorikene nimega Miina. Kui me täna proovis laulsime Pärdi „Credot”, kus on vaja kõva kisa ja kõlajõudu, siis nad tulid tagasi oma koori juurde. Äsja laulis Juuli Lill. Tui Hirv laulis väga kenasti mulle minu sünnipäeval. Ja muidugi on nad siiski kõik tõsise muusika rada läinud. Paljud on laulnud Tõnu Kaljuste kammerkooris.
— Äkki nad sellepärast ei tahagi „Laululahingusse” minna, et on tõsisemad lauljad?
— Äkki mõni tahab vallatleda või on sattunud kuhugi töökohta, kus minnakse üksmeelselt ja lauldakse...
— Mulle on jäänud teist hetkes elaja mulje? Kuidas selle „siin ja praegu” planeerimisvaba eluga ikkagi lood on?
— Mina koosnen tegelikult meiedest. On koormeister Ülle Sander, minu parem käsi. Nüüd oleme hakanud ikka rohkem ja rohkem plaane tegema. Eriti kui oleme teinud välismaale sõitmise plaane. Kanadasse sõitmise plaan oli päris pikalt plaanitud. Jaapanisse sõidame nüüd neljandat korda. Esimene sinna sõitmise plaan kestis viis aastat ja see läks nii lennates, et me ei uskunud, et aeg juba käes on...
Aga oma isiklikud tegemised teen ma siin ja praegu. Millegipärast on nad kuidagi intensiivsemad. Nii kui sääske tapaks sõrmega lohistades, selline umbmäärane tee jääb tast järele ja hajub laiali (Loitme lohistab sõrmega mööda käes olevat brošüüri – toim). Kui paned otse lagipähe, siis jääb ilus konkreetne ümmargune muhk. On rohkem kontsentraat.
— Mida teeb inimesega pedagoogiks olemine? Mõni mu õpetaja on öelnud, et see amet rikub iseloomu, teised jälle ütlevad, et noortega koos töötamine hoiab vaimu värske...
— Olen veendunud, et see, et sa õpetad inimesi, antakse sündimisel kaasa. Minu puhul tuleb kohe kõikidesse asjadesse sekkumise värk. Fotograaf pildistas mind just, ja ma juba jõudsin ronida klaverisse omal initsiatiivil, saad aru…
Meeskoor laulab proovis ja ma olen juba unustanud, et tegelikult pean Ellerheinaga tegelema ja olen võtnud kolm meest, kes seisavad laval mingisuguses augus, võtan neil turjast kinni ja viin nad teise kohta.
Olen igavene aldis toppima oma nina sinna, kus jookseb veri või lendavad luukillud. Alguses lähen uudishimulikult vaatama, aga – juba sekkun, juba ma teen. Ükski mees ei taha naljalt pedagoogiga katust jagada, sest selline naine kipub õpetama kõiki asju – kuidas käituda, mis matemaatika numbrid tähendavad. See on mingil määral veres, et kipud õpetama. Aga kui sa ükskord endale selle selgeks teed, et sa ei pruugi kogu aeg rabeleda ja hakkad just otsima vaikust ja teistmoodi olekut, siis saad sellest pedagoogiks olemisest lahti.
Massidest on vaja jagu saada... sa oled kogu aeg liiga paljude inimeste sees. Kogu aeg peab algama koolireform ja kohe see tuleb, juba nelikümmend aastat, siis ta ajab hirmsasti naerma, sest koolireform hakkab tegelikult sealt, et ehitatakse mõnusad koolimajad, mis võiks ka kodu olla.
Ma ei tea, kas täiskasvanud inimesed pole üldse mõelnud või on nad unustanud, et väike laps tuleb ja istub klassi, ta ei saa mitte midagi teha, ainult oma kätt tõsta ja mõnikord väristada: „Palun, õpetaja, küsi mind!” Neljakümneses klassis ei panda seda värelevat teadjat üldse tähele. Ta saab päeva jooksul võib-olla kaks korda oma musihuuled lahti teha. On loogiline, et klassis on 12 õpilast, vahest kuni 20. Ja ma lihtsalt vestlen nendega ja nemad räägivad minuga. Mitte ei ole klassi ees 40 minutit soiguvat olekut, mille õpilased üle võtavad.
Klassid peaksid olema väiksemad, kooliskäimine peaks olema rahulikum, sest õpilased paljudel juhtudel neelavad tablette. Kas siis selleks, et olla öösel üleval ja õppida või lihtsalt on väga rõõmsad palderjanitaolised või kangemad moodustised, et saaks rahulikult vastata ja olla erk. Toimub midagi natuke vastikut. Oma koolis, inglise kolledžis ma ikka sundisin neid erksaks ja rabelema, sest ma ei tahtnud, et nad oleks tukunuiad. Et ikka märulit oleks.
— Kas lõite klassis tantsu?
— Tantsu ei löönud, aga olime vabad ja kõik said alati rääkida. Ma ei teagi, kuidas ma siis jõudsin. (Loitme pole nüüd kaks aastat enam koolis õpetanud – toim.) Tulin täpselt proovi ajaks siia ja läksin täpselt lõpus ära. Nüüd on aega tegeleda kirjavahetusega või individuaalselt noori õpetada ja koor kõlab meeletult paremini.
— Mis üldse on selle inimese peas, kes tuleb Ellerheina laulma?
— Inimene, kes tuleb siia, kus on ainult neli seina ja klaver, peab ikkagi tahtma laulda ja olla koos sümfooniaorkestriga ja koos [Andres] Mustoneniga. Orienteeruma selles, et üks nõuab üht asja ja teine teist. Aga põhitegevus on see, et läheb ükskõik kuhu rõõmsameelselt ja südilt, kas tuiskab või mitte, kas on külm või mitte... Need Eestimaa kirikud on võrreldes välismaa kirikutega ikka väga külmad. 8 ja 12 kraadi... Oleme selle talve jooksul ennast ikka häälest päris ära laulnud, sest külm on. Aga kirikud võiksid ka kodused kohad olla. Kus oleks kogudusel kena olla ja kontsertidel ka...
— Kuidas teil asjad käivad?
— Kasutame relatiivset süsteemi. See on hästi võimas muusika õpetamise viis. Ellerheinas käiakse nagu muusikakoolis, mitte muusikaakadeemias ega lastemuusikakoolis, vaid just nimelt muusikakoolis. Meil ei ole rütmisilbid: ti-ti, ta-ti, plä-ti, lä-ti, vaid on veerandnoot, mis on tegelikult südamelöök, meil on kaheksandik, kaheksandik punktiga ja nii edasi. Kogu ilus muusikateooria läheb kaanest kaaneni ja kõigest peab aru saama, mis on muusikamaailmas olemas.
On räägitud, kas koolides peaks olema ka noodiõpetus. Seda ei ole. Puhas plats. Õpetaja esimene lause on see, et tal ei ole aega sellega tegeleda. Öeldakse, et noortel on hea mälu, ta mängib ette ja nad laulavad järele, siis ma ei taha seda sitta (nii kirjutagi!) kuulata ka.
— Mis nende jo-le-mi-de iva siis on?
— Nende iva on see, et sa õpid ära intervallid ja õpid neid laulma ükskõik mis helistikus. Valemi õpid ära, mismoodi kõlab kvint ja oled valmis seda ükskõik mis helistikus laulma. (Ära sa seda liiga keerulist juttu kirja pane, muidu sind lastakse lahti.)
— Teil on terava inimese kuulsus. Mis on kõige teravam asi, mis te kunagi olete kellelegi öelnud?
— Täna ütlesin meeskoori lauljale, et pangu raamat käest ära, kui laulab. Arvan, et ta minestas ära. (Muigab – toim.) Ei olnud teda ega raamatut pärast.
Tavaliselt tulevad mingid võrdlused, et ärgu vedelegu seal nagu vihmauss nööri peal. Või midagi taolist. Varem ma niimoodi ütlesin ja nii jäi, nüüd ma tõlgin ise selle ütlemise kohe ära. „Ära vedele nagu vihmauss pagana pesunööril,” ütlen ja tõlgin, et see tähendab eesti keeles „istu sirgelt”.
Kui ütlen kellelegi midagi, mille kohta on sulaselge, et ma neid silmaotsastki ei salli, siis tõlgin, et tegelikult tähendab see „I love you too”. Tõlkimine on päris mõistlik mõte, aga need võrdlused tulevad iseenesest. Teine asi on see, et ma lõpetan väga kiiresti teiste inimeste lauseid ja kokku tuleb midagi väga tobedat, teravat, lolli ja armast. Olen kärsitu ega kannata, kui keegi kokutab.
— Jaak Johanson ütles ükskord, et 99% inimestest on võimalik laulma õpetada. On ka nii või?
— See on hästi keeruline värk, oleneb sellest, kuidas laulma. Üks asi on see, et ma õpetan ta viisi pidama ja ta laulab kuskil Otepää nõlvakul selle laulu ära. Aga järsku on tal vaja olla raadios stuudios ja on surmvaikus – peab alustama täpselt õigel ajal, karvavõrdki eksimata, et tekiks harmoonia ja akordid kõlaks õige tugevusega. Seda on võimatu õppida, kui inimene ei laula. Olen ka ise õpetanud jorisejaid laulma. Võib-olla ta ei olegi jorisejaks loodud, aga kui ta ei ole laulnud, siis pole midagi teha.
Inimene kujuneb kolmeaastaselt isiksuseks, kujuneb lauljaks. Kui mina olin kolmeaastane, siis õppisin ära Ott Raukase laulud ja laulsin „Figaro siin, Figaro seal”. Mind pandi peolaua otsa laulma, kui mehed olid oma laulud ära laulnud ja mul oli rõõmus meel, et sain seltskonna oma laulmisega naerma panna.
Aga kui näiteks ema pole oma lapsele laulnud, ta pole lasteaias lauluga seotud olnud, siis häälepaeltega juhtub juba midagi.
See on suhteline. Aga laulupeol laulmiseks annab natuke ebakindla laulja välja õpetada küll.
— Missugune on andekas koorijuht?
— Oleks hea, kui ta oleks ...pikk. (Naerab – toim.) Klaveri poole vaadates tuli mulle meelde Venno Laul. Tal oli oma poistekooris julm distsipliin. Kohe, kui poisid nägid, et mingi pikk asi hakkab tulema, siis...
Tegelikult peab valdama klaverit. See peab olema käpas, pead olema võimeline mängima saateid, sest kogu aeg ei ole pianisti kõrval. Kui sa ainult korraks pala ära õpid, siis jääd harmooniatundides hätta. Paljudes tundides, kus on klaverit vaja, oled sa kogu aeg sunnitud partiisid õppima. See on midagi jubedat, kui sa ei ole võimeline partiid kohe noodist mängima, vaid muudkui koperdad ja õpid kogu aeg.
Andekas ja taiplik peab olema ning ära tabama need mõtted, mis helilooja on teosesse toppinud. Mida ta on selle all mõelnud, kui ta järsku pistab meeletu kiirusega kappama, miks forte, miks piano. Konkurssidel antakse tihtipeale ette mingi helilooja uus teos ja isegi žürii ei tea, mismoodi seda ette peab kandma, sest on ainult märgid paberi peal. Õhust peab ära tundma. Kuuled ukse tagant, kuidas teine koor seda lugu laulab ja mõtled: oh, mis asja ta seal praegu nii valesti kokku keerab. Kui sellest aru ei saa, siis pole mõtet.
Sümpaatne oleks, kui koorijuht laulaks väga hästi. Muidugi, kui ta laulab väga hästi, siis oleks tal kasulikum minna laulmist õppima. Siis ei oleks tal vaja nii palju suurte massidega võidelda, saab tegeleda iseendaga, oma asjade, oma garderoobiga.
Oleks tore, kui koorijuht vaataks, mismoodi ta välja näeb ja mismoodi ta koor välja näeb. Ei tohiks olla lohakas. Peab vaatama seda ka, millega ma neid lõbustan. Mõnikord on midagi õhus. Kui küsin neilt, mis kleiti selga panna, siis nad ütlevad üksmeelselt: „Halli!” Järgmine kord mõtlen, et on halliga rahu majas ja küsin: „Mida ma selga panen, et teil oleks mõnus mind vaadata?” Ja siis nad ütlevad kõik koos: „Punase!” Sellised nähtamatud niidid seovad omavahel ja aitavad kontserdil toimuda.
Andekas koorijuht saab ka oma koorist jagu. Koorilauljad ise ei taha, et nad oleksid distsiplineerimata. Demokraatia on pealtnäha tore, aga neile endale ei meeldi see siblimine ja sipelgapesa, sest tahaks juba midagi teha. Kui õpilastest jagu ei saa, siis tuleks koolist jalga lasta, sest see on piinarikas õpetajale ja õpilastele samamoodi.
Looduse poolt peab ikka olema midagi antud. Ka andetu autojuhiga on väga jube sõita.
— Kas andekast koorijuhist piisab, et teha väga heal tasemel koor?
— Miks siis ei peaks piisama. Abilised on ka väga olulised. Meid on tegelikult neli: Ülle Sander, Katrin Kuldjärv, Eha Pärg ja mina. Kõik nad on andekad ja aitavad areneda ka minu andekusel. Ma ei ütleks, et ma ebaandekas olen. Võib ju öelda, et ah mis te nüüd, aga milleks see valehäbi.
— Millal tuleb elulooraamat?
— Ei tulegi. Kirjuta: ma ei taha kuulsaks saada, sõnas X.
Viis asja, mida Tiia-Ester Loitme alati ringi teeb
•• Riided. Igal poest ostetud rõivaesemel on mingi asi, mis ei meeldi ja tuleb ümber teha.
•• Söök. Ka hapukurgid tuleb üle kupatada.
•• Ruumid. Lava tuleb alati ümber sättida, klaver jalahoobiga õigesse kohta lükata ja valgus õigeks sättida.
•• Kavalehed. Alati annab midagi lisada ja midagi muuta.
•• Inimesed. Keegi ei jää puutumata — pätid tuleb parasjagu taltsaks teha ja liigkorralikud parajaks pätistada.
Kes ta on?
Tiia-Ester Loitme
Sündinud 1933. aastal
Haridus
Lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi 1965. aastal professor Gustav Ernesaksa dirigeerimisklassis.
Töö
•• 1970. aastal alustas ta Heino Kaljuste kõrval tööd Ellerheina tütarlastekoori dirigendina. Koostöös Heino Kaljustega on koostatud keskkoolile mitu muusikaõpikut.
•• 1975–1981 töötas õppejõuna Tallinna riiklikus konservatooriumis, 1980 stažeeris Moskva riiklikus konservatooriumis V. Sokolovi dirigeerimisklassis.
•• Alates 1987. aastast töötab ta Tallinna inglise kolledži muusikaõpetajana.
•• Alates 1989. aastast tütarlastekoori Ellerhein peadirigent.
Auhinnad
•• 1995 Gustav Ernesaksa koorimuusika auhind
•• 1997 Valgetähe medal
•• 1998 Tallinna linna teenetemärgi kavaler
•• 1999 aasta naine
•• 2002 aasta õpetaja
•• 2002 hea õpetaja
•• 2002 Tallinna aukodanik
•• 2003 Heino Kaljuste nimeline stipendium
•• 2003 kultuurkapitali aastapreemia
•• 2004 Grammy auhind
•• 2008 Jaapani orden Rising Sun, Gold Rays with Rosette
•• 2009 aasta muusik
