Kuigi militaarpsühholoogia on ni‰itoode, mis puudutab ainult sõjaväelasi ja armeega seotud inimesi, on siiski tore, et psühholoogilisest nõustamisest ja -teraapiast juttu tehakse. Ennegi on olnud nii, et inimkonnale vajalikud esemed on alguse saanud sõjatehnikast, meenutagem kas või mobiiltelefoni ja internetti. Sõjandus tundub alati tähtsam kui tsiviilelu ja kui seal on miski oma olemasolu õigustanud, siis sobib ta ka “pärast” sõda. Ehk läheb nii ka psühholoogilise abiga.

Hiljuti kurtis üks Tartu ülikooli bakalaureusekraadiga noor-sand, et teda ei võetud armeesse psühholoogilist tööd tegema. Õigesti tehti, et ei võetud, mina ka ei laseks bakalaureusekraadiga psühholoogi inimeste kallale. Hindan Tartu ülikooli psühholoogiaharidust väga kõrgelt ja seda hinnatakse kõrgelt ka rahvusvahelisel tasandil. Kaugeltki mitte igal teadusalal ei ole välja käia sellise kaliibriga teadlasi ja uuringuid ning tsiteeritavaid teadusartikleid nagu meie psühholoogidel.

Paraku ei tähenda akadeemiline baas tingimata oskust inimestega töötada ja iga ukse tagant, mille peal on silt “psühholoog”, ei pruugi probleemi korral abi saada.

Enesele sobiva psühhoterapeudi või nõustaja leidmine on delikaatne teema. Kust ma tean, et ta mind mõistab ja aidata oskab?

Mina soovitan igaühel, kes hakkab psühholoogi poole pöörduma, küsida temalt, millise koolkonna teraapia esindaja ta on, kui kaua ta selleks on õppinud ja kui pikk on olnud tema eneseteraapia. Psühholoog, kes ei ole eneseteraapiat läbinud, on ise haavatav. Kui ta ei ole oma elu küsimärke läbi töötanud, siis ei julge ta ka teiste omade kallale asuda.

Koolkonnast sõltub teraapia pikkus ja püstitatavad eesmärgid. Kui inimesel on lein või on ta äsja maha jäetud, siis pole ehk õige aeg hakata kauges lapsepõlves sonkima. Kui aga teda vaevavad eksistentsiaalsed arutlused, nagu miks ma elan, mis on mu eluülesanne, siis on psühhoanalüütilisem süüvimine igati põhjendatud. Võib-olla on üldse õigem paariteraapia? Mõnele sobivad hoopis paremini gruppides korraldatavad meetodid, näiteks psühhodraama.

Aga olgu sõda või rahu, psüh-hoanalüüs või NLP, KKT või muud täheühendid, üks on selge: psühholoogita on halvem kui psühholoogiga.