Tiina Laanem lõikab kirjutamisel kasu matemaatikast
— Teie romaanivõistluse võidutöö “Väikesed vanamehed” keskendub pigem meestemaailmale. Miks mitte kirjutada omast kogemusest ja naistest?
— Teistpidi on huvitavam. Mis ma ikka endast kirjutan, ma pole seda tüüpi, kes end tohutult laiali jagaks ja viitsiks näiteks blogis oma eraelust jutustada. Pigem huvitavad mind teised inimesed – kuidas nemad mõtlevad või käituvad, mis neid vihastab või tegutsema sunnib.
— Aga kas poleks olnud kergem võtta vaatlusaluseks mingi kindel naisetüüp?
— No ma ei tea… Naiseks olemine pole mind kunagi eriliselt vaevanud või koormanud. Pealegi kajastab enamik meie ajakirjadest naistega seotud teemasid juuksejuurest kuni varbaotsani. Naise hingeelugi saab seal mahuka kajastuse. Meeste siseilm on palju tõhusamalt varjatud müsteerium, mille kallal võiks ilmselt aastaid igavust tundmata detektiivi mängida. Pealegi on looja meestel ühe omaduse veidi paremini välja arendanud – nimelt naljasoone ja irooniataju. Törts musta huumorit mõjub minu jaoks iga kell paremini kui nutt ja hala.
— Kas raamatus ka nalja saab?
— Ikka saab. Äkki mõni isegi solvub, et ma tema jaoks tähtsa asja üle veidi nalja viskan. Kas või mõni paduroheline tegelane, neid liigub ju viimasel ajal palju ringi. Kuigi loodust arvestav elu- ja mõtteviis on mulle äärmiselt sümpaatne, siis vaatamata sellele tekitab fanatism minus alati hirmu. Kui näiteks arutatakse tõsimeeli, kuidas alates homsest loobutakse pehmest peldikupaberist ja mee söömisest, sest viimane on mesilaste julm kurnamine. Ja püütakse ka ümbritsevatele määrida ideed külma veega pesu pesemisest ja kohvi tarbimise lõpetamisest.
— Kuidas te eelarvamustesse suhtute? Teid ennastki on tibiks peetud?
— Mõnikord on lõbus eelarvamusi võimendada. Mäletan, et Päevalehes töötamise ajal oli meil osakonnas käibel isegi selline nali: “Tiina, värvi nüüd kiiresti huuled ära, kohe algab koosolek!” Ja ega ma siis teiste pärast hakka väljaveninud kampsunis käima, kui endale meeldib lillelist kleiti kanda.
— Kuidas te töö kõrvalt oma esimese raamatu kirjutamiseks aega leidsite?
— Olen üsna distsiplineeritud tüüp, hommiku poole ajasin tööasjad joonde ja õhtu poole kirjutasin. Kui enamik inimesi ei raatsi oma mobiiltelefoni kunagi välja lülitada, siis minu aparaat on sageli hääletus asendis. Lähedasi ja sõpru see mõnikord isegi vihastab, kuigi helistan neile alati tagasi. Tänapäeva inimest lihtsalt häirib, kui ta kedagi otsekohe kätte ei saa.
Aga kirjutamisega seotud töö nõuab paratamatult võimalust keskenduda. Eks ma mõnes mõttes olen natuke Monki (pedantne detektiiv samanimelisest seriaalist – T.L.) tüüpi, kes ei suuda enne rahuneda ja kontsentreeruda, kuni ümbrus pole puhas ja korras. Nii et kõigepealt pühkisin laualt plekid ning pesin mustad tassid ja alles seejärel asusin kirjutama. Samas, kui nüüd meenutada, kuidas ma kogu ülikooli jooksul ainsassegi loengusse õigeks ajaks kohale ei jõudnud, siis erilisest distsiplineeritusest ei saa rääkida.
— Kust saite tõuke raamatu kirjutamiseks, mis teid selleks ajendas?
— Artikleid kirjutades peegeldan ikkagi kellegi teise lugu, kuulan teda ega ürita oma intervjueeritavat paaniliselt endale olulistele radadele suunata. Samas koguneb enda sisse teemasid, mis lähevad väga korda ja kummastavad. Mõtled nende üle ja tahad teistega jagada. Ideed küpsevad kuskil sisimas ja potsatavad lõpuks välja. See toimub isegi pisut kummaliselt – selge veendumus raamatut kirjutada sündis ühel suvisel päeval, kui seisin Konstantin Pätsi sünnikoha lähistel tolmusel maanteel ja ootasin oma poega, et teda lastelaagrist tagasi koju sõidutada. Lihtsalt paugust. Muide, ka autojuht sai minust üsna ootamatult. Olin veendunud, et roolikeeramist ei taha ma kunagi ära õppida, aga siis istusin ühel õhtul Keila ujula saunalaval ja higistasin koos kümne naisega rivis ning ühtäkki otsustasin, et lähen järgmisel nädalal autojuhtimise kursustele. Läksingi! Hädaga sain lõpuks ka load.
— Kui kaua raamatu kirjutamine aega võttis?
— Kokku umbes kaks aastat. Alguses nokitsesin vaikselt tegelaskujusid, siis kirjutasin ja lõpuks lihvisin. Pärast oli täielik tüdimus. Olles raamatu konkursile ära saatnud, ei teinud ma isegi seda faili viimased kolm kuud lahti.
— Te õppisite ülikoolis haldusjuhtimist. Miks te psühholoogiat või sotsioloogiat õppima ei läinud, kui teil on inimeste vastu nii suur huvi?
— Muuseas usun, et ülikoolis kõrgema matemaatika õppimine tuleb kirjutamisele kasuks. Kui kooli ajal polnud ma matemaatikas kuigi hea, siis ülikooli ajal sattusin sellest ainest pöörasesse vaimustusse. Päevad otsa muudkui lahendasin ja lahendasin, sõbrad vaatasid juba murelike nägudega ja kahtlustades tõsist ülekuumenemist. Aga matemaatika on ju loogilise mõtlemise ema. Kirjutajal on alati oht kalduda kuhugi hägusse või põõsahämarusse, nii et keegi ei saa enam mõhkugi aru. Seega arvangi, et matemaatika tuleb ainult kasuks.
— Romaanivõistlust pole väga pikka aega võitnud naine. Ei tea küll, miks?
— See fakt tuli ka mulle suureks üllatuseks. Võib-olla on naistel olnud vähem julgust oma töid saata?
— Nüüd ju arvati ka, et autoriks on mees.
— (Naerdes) Äkki ma tegelikult ikkagi olengi mees?!
— Eri kunstivaldkondade ringkonnad on tihtipeale väga kinnised. Kas te ei tunne hirmu, et kirjandusringkond ei võta teid omaks?
— Esimene nädal oli küll pigem positiivne. Suhtuti väga soojalt ja sõbralikult.
— On teil veel plaanis kirjutada?
— Ikka on. Üks mõte vaikselt tiksub. Kirjutamine on enamasti ikka mõnus tegevus.
— Mitu kirjastust raamatu avaldamiseks pakkumise on teinud?
— Päris mitmed, pean nendega praegu läbirääkimisi. Raamat peaks lähiaegadel lugejateni jõudma. Kogu see asi tuli ikka suhteliselt ootamatult...
— Aga märkmikku oli ikka kirjutatud, millal võitjatest teada antakse?
— Isegi seda ei teadnud. Need vähesed sõbrad, kes olid kursis, et kirjutasin raamatut, küsisid aeg-ajalt, millal tulemused teada antakse. Kehitasin vaid õlgu. Tol päeval, kui mulle kirjanike liidust helistati, tegin parasjagu intervjuud ühe naissõjaväelasega ja mul pidi peaaegu telefon käest kukkuma, kui sõnumit kuulsin.
Tiina Laanem
•• Sündinud: 10.09.1974
•• Õppinud: 1992 Tallinna Sikupilli keskkool; 1994 Lääne-Virumaa kutsekõrgkool, raamatupidamine; 2005 Tallinna tehnikaülikool, haldusjuhtimise bakalaureuseõpe
•• Töötanud: Alates 2003. a kevadest ajakirjade Kirjastus, toimetaja; 1999-2003 Eesti Päevalehe nädalalõpulisa reporter; 1998 Pühapäevaleht, reporter; 1997 Linnaleht, reporter; 1996 Ajaleht KesKus, toimetaja; 1995 Eesti veeteede amet, juhiabi
•• Hobid: raamatud, teater ja kõik huvitav, mida elul on pakkuda
•• Abielus, üks poeg
