Tuttavatelt ja toetajatelt kokku kraabitud rahaga alguse saanud Pöff on jõudnud Euroopa kõrgliigasse. Algust meenutab festivali algataja ja vedaja Tiina Lokk.
— Milliste lootuste ja ootustega te 1997. aastal festivali alustasite? Mis te arvasite, kui kaua see festival elab?
— Kui päris aus olla, siis kõigepealt ma ei uskunud, et seda on üldse võimalik käivitada. Väga raske on teha festivali maal, kus pole olnud filmifestivalide kultuuri ega traditsiooni. Vaadake, kui vanad on kõik teised maailma filmifestivalid! Muidugi tekib ka uusi festivale, aga põhilised festivalid on ikkagi olnud 50, 60, 40 ja ka 30 aastat. Ja nüüd äkki luua festival sellises kohas, kino mõistes täiesti jumalate poolt unustatud pärapõrgus, kus jumalad on kohvrid pakkinud ja ära läinud. See oli 90-ndate keskel, kui oli kinode sulgemise aeg, must periood, kus kõik, mis ei olnud Hollywood, kaasa arvatud Eesti film, hakkas ekraanilt kaduma. Kõik sellised momendid ei innustanud eriti seda festivali korraldama. Ja kui ei oleks olnud tolleaegset Taani suursaadikut, kes lõpetas minu kahtlused ja kõhklused sellega, et kutsus mu õhtusöögile ja lihtsalt puistas mu ajud läbi... Mille peale ma ütlesin: “Okei, ma hakkan homsest tegema!” Ja hakkasingi.
— Mis mulje teile jäi, kuidas suhtusid sellel ajal festivali ideesse meedia ja filmieksperdid?
— See oli väga veider, ilmselt oli festivali ikkagi väga oodatud, nii et ta sai kohe väga sooja vastuvõtu. Oleks tegelikult patt öelda, et mul oli enne esimese festivali tegemist festivali visioon. Ma teadsin küll enam-vähem, kuidas seda võiks ja peaks tegema, aga see oli tõesti arglik samm. Kahtlesin väga, sest isegi mu sõbrad ütlesid, et ma olen peast lollakas ja friik – kellele mu filme vaja on! Vaadaku ma, mis ümberringi toimub! Klassivennad ja muud sõbrad ning saatkonnad andsid 5000 ja 10 000 krooni kaupa raha, et esimest festivali teha. Tallinn toetas ka natukene. Hetkel kui saabusid külalised – Kaurismäki tuli festivali avama, publik oli saalis ja press reageeris väga soodsalt –, oli toimuv tõesti üllatav. Pärast tekkis visioon ja mõtlemine, milline see festival võiks tegelikult olla ja kuhu areneda. Aga ega ma seda ka siis veel ei julgenud kellelegi öelda, sest mind oleks hullumajja pandud. Rühkisin ikka vaikselt ja järjekindlalt.
— Aga millal te tundsite, et Pöff on festival, mis toimub veel kümme aastat, ja et sellest võiks saada üks Euroopa festivale, millel oleks isegi 60-aastane traditsioon?
— See oli vist kuuendal või seitsmendal festivalil. Öeldaksegi, et festivalidel on oma tsüklid. Kõigepealt, esimese seitsme aastaga langevad tavalised festivalid võlgadesse. Meil ei ole seda probleemi olnud, vaatamata sellele, et me oleme alati olnud alafinantseeritud. Mis puudutab rahalist osa, siis see on olnud üks kannatuste rada, aga publik on meid alati hoidnud. See on täiesti uskumatu. On olnud Pöffe, kus ma olen alustanud festivali tegemist eelarvega miinus miljon millegagi (tõsiselt, ühe festivaliga ma kaotasin selle pärast 25 kilo). Aga siis tuli meeletu publik ja ka kõik muu läks hästi. Oleks nagu kummaline sünkroonsus, et kui mul on olnud finantsiliselt kõige raskem festivali teha, siis on tulnud järjekordne publikuhüpe. See on meid üle aidanud, publik on meid ikka kohutavalt hoidnud, meiega kaasa tulnud ja meiega koos arenenud. Suur tänu neile.
Esimesed aastad oli selge, et tuleb otsida oma nägu. Et oleks hea festival hea programmiga, mis jääks ellu, oli meil vaja rahuldada kahte turgu. Esiteks professionaalset filmimaailma, selleks et nad annaksid meile oma filme ja seejuures võimalikult odavalt. Samal ajal pidime olema oma publikuga sünkroonis. Me ei saanud seda programmi kunstiliselt äärmiselt friigiks ajada, me pidime teda hoidma tasakaalus ja samal ajal tirima publikut endaga kaasa. Selles mõttes ongi minu meelest toimunud fantastiline fenomen. See festival on kõrgkultuuriüritus, sest me ju ei näita Ameerika suurfilme, mida teevad näiteks Berliin ja Cannes, et publikut saada. Ja meil on saanud kinokõrgkultuuri üritusest massikultuur, sest kui meil on müüdud 50 000 piletit, siis see tähendab Eesti tingimustes juba massikultuuri.
Kuuendal või seitsmendal festivalil meeskond tajus, et nüüd me vist haldame asja ja tundub, et publikuhuvi on ning ilmselgelt on ka rahvusvaheline seltskond meid omaks võtnud – festival koos oma alafestivalidega on end ka rahvusvahelisel tasandil paika pannud, on tekkinud kindel formaat ja kaubamärk.
— Kas suurema prestiizˇiga ja tuntumate filmide Pöffile saamine on läinud aastatega kergemaks?
— Ei ole – on nii ja naa. See on tegelikult seotud objektiivsete seaduspärasustega. Festival on nagu äri ikka ja igaüks mõtleb välja strateegia, kuidas ja kus ta oma filmile avapaugu teeb. Vahepeal on näiteks levisüsteemid muutunud. Kui me alustasime, siis Venemaal ei olnud üldse filmilevi ja väga lihtne oli saada neid otse. Praegu ostavad venelased filmiõigusi väga suurte pakettidena, sealhulgas Baltikumi alale. Kui me alustasime, siis ei olnud samal ajal teisi festivale, meie oma oli aasta viimane festival. Nüüd ei ole ta enam kaugeltki viimane, tekkinud on Bratislava festival ja ka paljud Aasia festivalid on oma kuupäevi nihutanud. See toimib hästi, et me saame vahetada oma koopiaid Euroopa festivalidega, aga meil on vahemaa pärast äärmiselt raske vahetada koopiaid Aasia festivalidega, nii jääb üks või teine asi saamata. Vahel on ka mõni film liiga kallis ja me ei saa seda endale lubada.
— Kas nimekad rahvusvahelised külalised tulevad hea meelega Pöffile? Ega neil ei ole eelarvamusi: mis Eesti ja nii väike festival?
— On ikka olnud. See on normaalne, sest ei saa ju oma festivali kõigile teadvustada. Inimesed on ka väga hõivatud. Tulebki endale aru anda, et kui meie arvame, et kõik teavad Eestit, siis tegelikult ei tea ja kui teavad, siis paremal juhul seda, et on mingi väikene plekk kuskil põhjas, kus on jube külm.
— Kuidas te siis suutsite meelitada Kaurismäe esimese festivali avamisele?
— Eks mu eelnev tegevus valmistas mingil kujul festivalitegemist ette. Ma tegelesin enne seda filmide levitamisega, olin olnud rahvusvahelises filmiäris õige mitu aastat ja suhteliselt hästi tuntud ning tundsin selle aja peale juba hästi Põhjamaade filmitegijaid ja institutsioonide juhte. See toimus puhtalt isiklike kontaktide varal. Ka tänapäeval tuleb isiklikke kontakte käiku lasta.
— Kas teil oli ka mõni päris alguses seatud eesmärk, mille täitmise üle olete eriti õnnelik?
— Mul on üks asi täitmata. Aga eriti õnnelik olen ma selle üle, et mul on fantastiline meeskond. Nende aastatega on kujunenud niivõrd kihvt meeskond, et ma arvan, et see on nagu oaas siin Eesti Vabariigis. Isegi vabatahtlikud konkureerivad selle nimel, et tagasi tulla. Mul on selle üle kohutavalt hea meel. Hea meeskond on festivali jätkusuutlikkuse esimene tingimus. Tegelikult oleme kujundanud täiesti kobeda festivali, mis toimib, vaatamata aeg-ajalt ette sattuvatele raskustele. Aga täitmata on see, millest ma olen kogu aeg unistanud, et siin võiks olla mõnus oma eriala spetsialistide kohtumispaik – siin pisikeses Eestis, kus on nii väike filmitööstus. Ja ma usun, et festivali osa pole sugugi vähetähtis selles, et Balti meedia- ja filmikool tekkis just Eestisse, mitte Lätti või Leetu.
