Tiina Tammetalu maalib mulda ja savi

Tiina Tammetalu uued maalid G galerii kunstisaalis võiks olla julgustav hakatus realismimõiste avardamisel Eesti kunstis. Me ei tohi heituda tõigast, et 0-maali ja 0-kunsti mõiste kordub temakohastes käsitlustes märksa visamalt.

See, et Tammetalu ei kujuta midagi äratuntavat, ei tähenda seda, et ta midagi ei kujuta. Kujutab küll, ja nii et vähe pole.

Ta kujutab mulda, maad, savi, pinnast, põrmu. Aastaid tagasi lõi Kurvitz väikse metsseapoisi abiga suuri abstraktseid lõuendeid sõnnikust ja õlgedest. Tammetalu läheb siit edasi ja lisab looduslikule rammule ka veidi värvi ilu. Mullakamakad saavad paksu kiirgava värvikuue ja ärkavad uuele elule esteetika võluriigis. Me võiks tulemusele peale lüüa “abstraktsionismi” templi ja asi ants. Kuid ärgem unustagem, et tegu on kunstnikuga, kes aasta tagasi eksponeeris “Realismi” näitusel samuti mullast maale ja oli isegi väikse loodusmotiivi sest mannetust materjalist kokku pätsinud.

Siin jõuamegi Tammetalu kui realisti juurde. Ta ei korda mateeriat vedelates värvides, vaid lihtsalt tõstab olemasolevat ainet ühest kohast teise, muudab selle kuju, pintseldab üle ja paneb galeriis postamendile. Same shit, different shape!, ütleksid paadunud kunstivaenajad. Aga miks ka mitte.

Pärast kõiki kaklusi tegelikkuse kõige õigema kujutaja tiitlile 1990-ndate Eestis on kosutav näha kunstnikku, kes ei tee suuri plaane ega sõnu, vaid teab juba algusest peale, kust iga tegelikkuse mõõt on võetud ja milleks see kunagi jälle saab. Mullast mullaks muidugi. See piibellik vaoshoitus väärib kiitust ja kõlbab eeskujuks neile, kes kõmisevates kõnedes nõuavad oma näo järgi loodud kultuuriväärtusi. Näiteks maale, mille koloriit “kõlab kenasti kokku” magamistoa tapeediga ja ei epateeri enam kui kombeka teejoomisõhtu elavdamiseks tarvis on.

Tammetalu pole iial selle sotsiaalse tellimuse õnge läinud. Ta on alati olnud pildivastaline, ikonoklast. Nüüd on ta lisanud oma piltidele ka maailmavaatelist selgust ja avarust.