Tiina Toomet: ärge söötke oma koeri-kasse üle!
— Miks enamik koeri teie ukse taga vastuvõttu oodates hirmust väriseb?
— Mina arvan, et seal on mingi hirmu lõhn – loom tunneb, et eelmine enne teda on kartnud. See on küll väga ebateaduslik.
Kõige huvitavam lugu oli ühe Saksa lambakoeraga, kes väga kardab. Ta on meil paar korda käinud ja midagi hullu pole temaga tehtud, aga ta tõesti kardab. Kui ta viimane kord tuli, siis omanik rääkis, et koer kardab nii hullusti, et tee peal oli ühel majal sarnane uks nagu loomakliinikulgi, ja isegi seal ta kartis. Mina siis ütlesin, et varsti teeme koerale peteka, kolime ära hipodroomi juurde endisesse Moldaavia poodi. Selle peale ütles omanik, et see ongi seesama uks, millest nad mööda tulid. Olime just eelmisel päeval käinud seal kolleegidega uusi ruume üle vaatamas. Kas siis tõesti koledad loomaarstid jätsid sellise jubeda lõhna maha, et koeral hakkas veel päev hiljemgi hirmus?…
Tihti on loomaarsti juures probleemiks ka see, et koer on varem olnud ainult turvalises ümbruses ja temaga pole midagi tehtud – pole kõrvu, hambaid või käppasid kontrollitud. Ning siis kliinikus mingi kuri tädi järsku käsib paigal olla ja katsub teda. Muidugi loom kardab, kui seda pole kunagi varem tehtud. Olen alati soovitanud, et tehke kutsikaga kõikvõimalikke asju, et ta sellega ära harjuks ja laseks ennast hiljem üle vaadata. Eks osa koeri kardab ka sunnimeetodeid, mida me peame rakendama, sest me ei saa lõputult rääkida, et “ole nüüd hea koer”.
Muide, huvitav on see, et bokserid ja Staffordshire’i terjerid üldiselt ei karda. Nemad on väga vaimustuses – oh, arst, mind ravitakse ja minuga tegeletakse!
— Mida saab teha, et loom ei kardaks?
— Oleme püüdnud teha nii, et loomad tuleksid vahel ka niisama kliinikusse, et neil ei seostuks see automaatselt kinnivõtmise, laua peale panemise ning läbivaatamise ja raviprotseduuridega. Et ta tuleks niisama koos omanikuga, saaks rahus kliiniku lõhnu nuusutada, talle antakse mingit maiust ja minnakse niisama ära, nii et midagi ei juhtugi.
Uues kliinikus tahame pöörata rohkem tähelepanu loomade ja inimeste vahelistele suhetele. Teeme sinna lastenurga, sest paljud loomaomanikud käivad meil koos perekonnaga ja siis oleks lastel veidike huvitavat tegevust, muuhulgas on arvutimäng “Blue dog”, mis õpetab lastele, kuidas koertega suhelda. Sinna koondame ka muud õpetlikku materjali, mis võiks vanematelegi huvitav olla.
— Sel nädalavahetusel kolitegi oma kauaaegsest asupaigast Balti jaama juures Sõle tänavale Paldiski maantee ääres asuva McDonaldsi taha. Kas jõuate nii kiiresti kõik valmis, et hakata esmaspäevast uuesti patsiente vastu võtma?
— Arvan, et jõuame esmaspäevaks uue kliiniku valmis küll, ainult nipet-näpet on veel teha. Me ei saa kliinikut nädalaks kinni panna, et kolida: kuidas ma inimestele ütlen, et minge ravige oma looma kuskil mujal? Kaks päeva saab veel hakkama. Mulle tundub, et praegu on veterinaarias suur arstiabi puudus, kõigis loomakliinikutes on minu teada pikad järjekorrad.
— Miks?
— Praegu räägitakse kogu aeg, et Eestil läheb majanduslikult hästi. See on kõikides riikides niimoodi olnud, et kui omal on katus pea kohal ja toit laual, hakatakse rohkem hoolitsema ka lemmikloomade eest. Ja loomi on rohkem kui varem. Kui ma vaatan kas või oma patsiente, siis enamikul inimestest on mitu looma – kas on kaks koera või koer ja kass või kaks koera ja kass.
— Kes on teie patsiendid?
— Põhiliselt ikka koerad ja kassid. Väikesi loomi, nagu hamstreid ja merisigu on küll ka, aga neid on väga raske aidata, sest nad on nii pisikesed.
— Keegi krokodilliga pole ukse taha tulnud?
— Ei ole. Kunagi tagumises Kopli kliinikus käis üks ahv, aga me ei osanud temaga midagi teha. Kui me looma ei tunne, ega me siis teda vastuvõtule ei kutsu ka. Eksootiliste loomade ravimine nõuab spetsialiseerumist. See ei ole nii lihtne, et kui ma oskan kassi ravida, oskan ka iguaani ravida. Uude kliinikusse tuleb meil tööle tohter Svetlana Lukjanova, kes tegeleb ka eksootiliste loomadega: roomajate, lindude ja teiste sellistega. Varem, kui keegi helistas näiteks papagoi pärast, olime sunnitud ütlema, et me ei saa hakkama.
— Sageli räägitakse, et Eesti inimesed ei taha arsti juurde minna, vaid jäävad ootama, et ehk läheb niisama üle. Kas loomade pärast muretsetakse rohkem?
— Loomadega käiakse arsti juures ikka päris agaralt, üha vähem näeb selliseid juhtumeid, et tullakse kaks sekundit enne surma. Kui võrrelda Lääne-Euroopaga, siis seal nad muidugi jooksevad ka iga väikese punni pärast arsti juurde, aga ka Eestis on hakatud abi järele pöörduma järjest varem. Võib-olla tullakse tõesti varem loomaga arsti juurde kui minnakse ise. Ise mõeldakse, et küll saadakse hakkama, aga looma puhul vaadatakse, et tal on paha ja ta kannatab.
Teine asi on see, et kui raha välja arvata – sest loomaarsti vastuvõtt on tasuline –, siis loomaarsti juurde on vist lihtsam pääseda. Kui minu kliiniku patsiendil on tõsine häda, näiteks ta ei söö või oksendab või ei võta jalgu alla, siis me võtame ta vastu, ükskõik, kui palju tööd meil parasjagu on. Ma ei saa ju öelda, et tulge ülehomme, sest võib-olla on loom ülehomseks surnud. Ja ka lihtsama probleemiga vastuvõtule pääsemiseks meie kliinikus üle nädala ootama ei pea.
— Kui palju teil päeva jooksul patsiente vastuvõtul käib?
— 20–30 vahel ehk umbes kümme patsienti ühe arsti kohta. Kuna me oleme 11 tundi tööl, siis see tähendab, et meil on keskmiselt umbes tund aega iga patsiendi jaoks. Näiteks vaktsineerimine ei võta muidugi palju aega, aga palju patsiente võtame terveks päevaks sisse. Peale vaadates ei pruugi kohe aru saada, mis loomal viga on, seda enam, et ta ise ei ütle ju midagi. Tavaliselt peame tegema ikka vereproovi, röntgenit või ultraheli, ja inimestel, kes käivad tööl, pole ka seda aega – mitu tundi loomaga arsti juures istuda. Enamasti pakume, et omanik toob looma hommikul sisse, me tegeleme temaga päev läbi ja õhtul tuleb omanik järele.
— Kas Eesti lemmikloomadel on ka mingeid tüüphaigusi?
— Kui ma alustasin, olid põhiliselt nakkushaigused: koerte katk, parvo ja hepatiit, sest nende vastu polnud tollal vaktsiine. Nüüd neid haigusi peaaegu pole, sest inimesed vaktsineerivad oma loomi korralikult.
Milles me hakkame muutuma peaaegu Lääne-Euroopa heaolumaaks, on loomade elu-
iga. Loomadel tulevad haigused, mida me enne ei näinud, sest nad surid varem. Näiteks kasside neerupuudulikkus, mida on hakanud viimase kümne aasta jooksul rohkem esinema. Inimesed ehmuvad ja mõtlevad, et küll nüüd on koledad haigused tulnud, keskkond on nii saastatud ja paljud arvavad ka, et see tuleb kuivtoidust. Tegelikult vanasti kass lihtsalt ei elanud nii kaua, et tal oleks saanud neerupuudulikkus tekkida. Samamoodi on koerte kasvajatega, mida varem nii palju ei nähtud. Teine heaoluhaigus on kassidel suhkrutõbi, sest neid toidetakse üle ja nad rasvuvad.
Samas nii hea elu meil veel pole, et loomad veel kauem elaks. Minu hea kolleeg Angela Sarapuu oli eelmisel aastal kuu aega ühes Londoni kliinikus praktikal ja seal on kassidel tavaline kilpnäärme ületalitlus. Meil on seda diagnoositud vaid üksikjuhtumitel, sest see on veel vanemate kasside haigus.
— Kui sageli on loomaomanik midagi valesti teinud?
— Inimesed küsivad tihti, eriti kasvajate puhul, millest see tuli. Kui ma seda teaks, siis ei töötaks ma loomakliinikus, vaid mõnes teadusasutuses. Aga ma arvan, et nii valesti ei saa omanik midagi teha, et see loomal näiteks kasvaja või neerupuudulikkuse põhjustaks – selles haiguses ennast süüdistada ei maksa. Milles peaks ennast süüdistama, aga mida ei taheta tunnistada, on loomade ülesöötmine. Ülekaalulisi on väga palju ja sellest tulenevaid probleeme saaks küll vältida. Inimesed ütlevad selle peale, et nad ei mõista – loom vaatab neile ju nii kurva näoga otsa, ta ju tahab süüa. Mina ütlen vastu, et andke talle tükk porgandit. Te olete talle midagi andnud ja tema vastu kena olnud, see, et loom porgandit vastu ei võtnud, on tema probleem. Toita tuleks mõistlikult, mitte anda nii palju, kui loom süüa jaksab.
— Kas loomaarsti hammustatakse ka?
— Ikka hammustatakse, aga eks me üritame ennast kaitsta. Kui tundub, et koer võib hammustada, siis me paneme talle suukorvi pähe, ei ole mõtet riskida. Kassid on isegi ohtlikumad. Kui koeral on suukorv peas, siis on võimalik ka suure koeraga hakkama saada, kui on vähegi jõudu ja oskust teda kinni hoida. Aga kui on tige kass, siis on väga raske midagi teha.
— Mida te tigedate kassidega teete?
— Meil on kassipuur, mille sein liigub, nii et me saame ta kitsasse vahesse suruda ja kerge narkoosi teha. Muidu pole võimalik midagi peale hakata. Kui kass on otsustanud, et ta ei taha, et teda ravitakse, siis nii ongi ja temaga pole mõtet vaielda, koeraga saab veel läbi rääkida.
Seda juhtub tegelikult harva, et kass on tige. Kui omanik ütleb, et neil on nii tige kass ja ei lase endaga midagi teha, siis tavaliselt kükitab see kass meil laual ega ründa kedagi. Aga samas oli üks kass selline, et kui ta käest pääses, jooksis WC-sse ja oli nii kuri, et pures läbi selle rauast toru, kust vesi potti tuleb. Nii ta seal siis oli läbimärjalt kinnises ruumis, kus vesi torust purskas. Kuidas me ta sealt kätte saime, ma ei mäletagi enam. Aga pärast seda ostsime me selle liikuva seinaga puuri ja kui see kass meile kliinikusse tagasi tuli, siis oli temaga kaasas kolm presentkinnastega meest, et saaks kassi tema puurist meie puuri ümber tõsta.
— Mille vastu on loomaarst vaktsineeritud?
— Muidugi need vaktsiinid, mille vastu kõik teisedki inimesed, ja siis veel marutaud. Ma olen kahte marutõbist looma näinud, see on kole. Oleme kaks korda ka omaniku vastu pahad olnud ja keeldunud kahtlast kassi vastu võtmast. Kui on kass, keda pole kunagi vaktsineeritud ja kes on vabalt ringi liikunud, näiteks suvilas, siis ei taha ennast ja teisi loomi ohtu seada.
— Kuidas sündis Tiina Toometi kliinik?
— Oma teadmistele väikeloomade ravist panin aluse Soomes Kouvola linna loomaarsti Helene Juola juures. Sellest on möödunud juba peaaegu 20 aastat ja tollal oli sealne veterinaarabi meiega võrreldes nii kõrgel tasemel, et tundus, nagu oleksin sattunud ulmefilmis tulevikku. Eestis tundus olukord sellega võrreldes lausa lootusetu. Tallinnas oli üksainus loomakliinik ja seal oli iga patsiendi jaoks aega umbes viis minutit. Helene küsis, kas ma tahaksin Eestis tegeleda väikeloomade ravimisega, ja ma ütlesin, et tahaksin küll, aga ma ei oska. Siis ta küsis, kas keegi oskab ja kas kellelgi on rohkem võimalusi, ja ma vastasin, et tegelikult pole. Tema ütles, et hakaku ma pihta, elu käigus õpitakse. Esimestel aastatel helistasin talle väga palju, et nõu küsida.
Kliiniku sünnipäevaks loen 29. jaanuari 1992, nii et nüüd saab 15 aastat täis. Esimene kliinik oli oma kodus üks 12-ruutmeetrine tuba. Seal ma olin aasta ja siis kolisin Kopli 75, kus oli 80 ruutmeetrit, mis tundus vägev – kaks vastuvõtu ruumi ja eraldi operatsioonituba. 1995. a oli see juba kitsas ja natuke liiga kaugel. Kui me sinna kolisime, oli Tallinnas loomakliinikuid vähe – kaks erakliinikut ja üks riiklik – ning inimestel oli ükskõik, kui kaugele tulla, peaasi, et abi saaks. 1995. a oli juba ka asukoht tähtis ja mais 1996 kolisime Kopli tänava algusesse, mida oleme aegamisi ruum ruumi haaval laiendanud. Sealt ära kolimine on sundkäik, sest omanik lammutab selle maja maha. Asi oli teada küll juba mõni aeg tagasi, aga ma ei uskunud, et see tuleb nii äkki. Kui augustis teada sain, et kolme kuu pärast tuleb välja kolida, tabas mind paras paanikahoog.
— Miks on kõik teie kliiniku töötajad naised?
— Loomaarsti amet, mida traditsiooniliselt on peetud mehiseks elukutseks, on väga feminiseerunud. Öeldakse, et tüüpiline loomaarstitudeng on tüdruk, kellel on olnud kas hobune või koer. Eestis ikka on veel mehi sellel alal, väikeloomaarstide seltsis on meil üle saja liikme ja mehi on nende seas vist kolmandik. Aga näiteks Skandinaavias veterinaaria õppijate seas mehi enam pole. Käisin aastaid tagasi Soomes loengut pidamas ja nende jaoks oli suur ilmaime, et kursusel oli ka üks poiss.
Meie kliinikus on siiski ka paari meest kollektiivi oodata – vähemalt ajutiselt ja osaliselt. Pärnu kolleeg doktor Marti Lasn, kes tegeleb luu- ja liigesehaigustega, on lubanud käia meil kaks korda kuus konsultatsioone andmas ning hiljuti tehti mulle veel üks huvitav pakkumine. Nimelt on mind külastanud paar korda üks kolleeg Jordaaniast, kes tahaks mingi aja Eestis elada ja töötada. Loomaarstina ta siin muidugi töötada ei saa, sest puudub tegevusluba, keeleoskus jne, aga ta arvas, et ka Eesti kliinikus abiline olla oleks huvitav kogemus. Nii et eks näis.
— Miks teil nii pikad tööpäevad on – hommikul üheksast õhtul kaheksani?
— Meile on tundunud, et nii on kõige mugavam, kui üks inimene hommikul loomaga tegelema hakkab ja annab siis õhtul looma ka omanikule üle. Oleme siiani olnud kolm päeva tööl ja neli on vaba. Nüüd vist hakkab olema vastupidi, aga ikkagi jääb tegelikult töötundide arv nädalas enam-vähem 40 piiresse.
Väga palju tööd teevad meil muidugi ära abilised. Abilised on uuendus, mille üle ma enda kliinikus tõesti uhke olen. Eestis puudub üleüldse selline eriala nagu loomaarsti assistent, meil pole isegi sellele omakeelset nime. Meie kuus abilist on tulnud lihtsalt tööle ning elu ja töö käigus õppinud. Arstid, kellel pole assistenti olnud, ei teagi, mida tähendab hea abiline. Üks mu inglise kolleeg, kes käib sel teemal üle maailma loenguid pidamas, on öelnud, et loomaarst võib küll mõelda, et ta saab ilma abiliseta hakkama, aga arsti ja abilise aju töötavad täiesti eri moodi. Arstil on kogu aeg kiire, ta mõtleb haiguse peale, mitte logistilisi asju, aga abilised teevad kõik asjad korralikult ära nii, nagu peab. Pärast seda, kui meil on abilised, pole enam kordagi seda jama olnud, et midagi oleks ununenud tegemata või mõni proov analüüsi saatmata. Olen nendega väga rahul. Kaks meie abilist on Soome väikeloomaarstide assistentide ühingu liikmed ja käivad seal väga hea tasemega koolitustel. Kui ma kliiniku kolimisega ühele poole saan, siis tahan hakata Eestis assistentide koolitust arendama.
Tiina Toomet
•• Sündinud 11. jaanuaril 1960 Tallinnas.
•• Õppis Tallinna 27. kaheksa-
klassilises koolis (praegu Rahumäe põhikool) ja Tallinna 21. keskkoolis ning põllumajanduse akadeemia veterinaariateaduskonnas.
•• 1983–1986 töötas veterinaarlaboratooriumis bakterioloogina.
•• 1986–1992 oli lastega kodus ja täiendas end väikeloomade ravimise alal Soome kliinikutes.
•• 1991 asutas aktsiaseltsi Tiina Toometi Kliinik (praegu osaühing) ja 29. jaanuaril 1992 alustas kliinik tööd.
•• 1994–2003 väikeloomaarstide seltsi esimees ning seltsi esindaja vastavate Euroopa ja maailma organisatsioonide juures. Praegu väikeloomaarstide seltsi juhatuse liige.
•• Spetsialiseerunud naha- ja kõrvahaigustele, allergiatele ja hematoloogilistele probleemidele. Erialaselt täiendanud end põhiliselt Soomes.
•• Abielus, kolme lapse ema.
•• Kodus on Tiina Toometil laikasegune krants Perriga, triibuline kass Maksimka ja Bostoni terjer Paula.
Teised Tiina Toometist
•• Eda Post, krantsi Nässu ja Saksa lambakoera Maks omanik: Käisin teisipäeval Tiina Toometi kliiniku tööd kõrvalt vaatamas. Arvan, et saan aru, miks inimesed tahavad oma haigeid loomi tema juurde viia. “Ära nuta, palun, ole pai,” lohutas Tiina Toomet vastuvõtulaual värisevat kuldset retriiverit, kes kõrva puhastamise ajal korraks kaeblikku häält tegi. Loomaarsti soe hääl paitab sama moodi ka koeraomaniku kõrvu ja rahustab tema murelikku südant. Suure osa vastuvõtu ajast räägib Tiina Toomet looma omanikuga – selgitab, mida parasjagu teeb, küsib lisainfot, arutab läbi, milline ravi oleks loomale kõige parem, annab nõu, mida edaspidi teha. Ja omanik omakorda ei pelga nõu küsida ka siis, kui talle endale tundub, et äkki on küsimus labane või rumalgi. Mõni vaatab veidi imestunult, kuidas tema muidu üleannetusi tegema kippuv loom vaguralt arsti sõna kuulab. Tiina Toomet on pere arst selle sõna kõige õigemas tähenduses.
