Tiit Hennoste: Eesti kultuuriinimesed pole osanud internetiajastusse sisse elada

 (102)

Ees­ti kultuuritegelaste os­ka­ma­tus internetiajastus oma sõnum maks­ma pan­na on muut­nud kul­tuu­riküsi­mu­sed mar­gi­naal­seks ja po­lii­ti­ku­te ma­ni­pu­lee­ri­da, leiab fi­lo­loog ja kir­jan­dus­tead­la­ne Tiit Hennoste.

 — Vii­ma­se aas­ta jook­sul on meie ühis­kon­da saat­nud skan­daa­lid. Jäl­le. Kas või va­ba­dus­sam­ba, Kul­tuu­ri­kat­la ja Lin­na­teat­ri ümber. Ome­ti on need ju sümbo­lid, mil­le suh­tes võiks ühis­kon­nas va­lit­se­da min­gi­su­gu­ne kon­sen­sus, mil­le ümber ei peaks nii pal­ju kä­ra ole­ma. Mi­da see meie ühis­kon­na koh­ta näi­tab?

— Me ela­me in­ter­ne­tia­jas­tus. See on vä­ga täh­tis asi. Kui mo­der­nism al­gas, siis ei tul­nud ta mit­te suu­re pau­gu­ga ja kõigi­le. Kee­gi ei tead­nud al­gu­ses, kes on Ja­mes Joy­ce. Te­ma raa­ma­tud il­mu­sid pi­si­kes­tes kir­jas­tus­tes, avan­gard­luu­le il­mus väi­kes­te vi­hi­ku­te­na. Sig­naal saa­de­ti oma kit­sa­le selts­kon­na­le. Sel­le­ga ol­di ra­hul.

Post­mo­der­nis­mi ajas­tul ha­ka­ti rää­ki­ma sel­lest, et enam po­le­gi suu­ri in­tel­lek­tuaal­seid ku­ju­sid ja et nüüd on­gi väi­kes­te rin­gi­de aeg, kus igaüks saa­dab sig­naa­le oma sõpra­de rin­gi­le.

Nüüd me ole­me jõud­nud in­ter­ne­tia­jas­tus­se, ja see on muut­nud olu­kor­da põhimõtte­li­selt. Nüüd saab igaüks saa­ta sig­naa­le kõigi­le ja ko­he. Ja see po­le mit­te võima­lu­se va­he, vaid ko­hus­tu­se va­he. Va­rem võis kir­ja­nik saa­ta sig­naa­li ja jää­da oo­ta­ma, mis juh­tu­ma hak­kab. Nüüd võib iga­ve­seks oo­ta­ma jää­da, sest kõik saa­da­vad sig­naa­le ja kir­ja­ni­ku sig­naal mat­tub sin­na al­la liht­salt ära.

Mi­nu ar­va­tes po­le ees­ti kul­tuu­rii­ni­me­sed õppi­nud võit­le­ma in­ter­ne­tia­jas­tul. Te­hak­se küll po­lii­ti­list kuns­ti, aga sig­naal saa­de­tak­se pi­si­kes­se rühma. Seal see sõnum ei mõju. In­ter­ne­tia­jas­tu nõuab os­kust teist­moo­di te­gut­se­da. Eest­la­sed võik­sid analüüsi­da kas või se­da, kui­das te­gut­seb So­fi Ok­sa­nen, kes on Soo­mes suur staar. Kui­das saa­da Soo­mes suh­te­li­selt vas­tuvõeta­ma­tu­te tee­ma­de esi­ta­mi­se­ga kõige kõrgem kir­jan­dusp­ree­mia. Ta val­dab täius­li­kult kuns­ti, kui­das ela­da ja töö­ta­da in­ter­ne­tis­tu­nud maail­mas. Kui­das luua en­dast imago, kui­das sel­le ni­mel vae­va nä­ha, kui­das esi­ne­da ja ol­la.

Kul­tuu­rii­ni­mes­tel po­le teist teed. Tu­leb õppi­da uue maail­ma reeg­lid sel­geks ja asu­da neid ära ka­su­ta­ma, veel enam asu­da nen­de loo­mi­se sel­le prot­ses­si et­teot­sa, vas­ta­sel ju­hul lo­his­ta­tak­se sind liht­salt kaa­sas. Ees­ti kul­tuu­ri­te­ge­la­sed ei val­da neid os­ku­si ja neid lo­his­ta­tak­se sa­bas. Ja kui kul­tuu­rii­ni­me­sed jää­vad lo­hi­se­ma, siis hak­ka­vad kõike ku­jun­da­ma need, kes se­da os­kust val­da­vad.

Siis hak­ka­vad ka kul­tuu­ri juh­ti­ma po­lii­ti­kud, kel­le­le on skan­daa­lid ka­su­li­kud, sek­ku­vad aja­kir­ja­ni­kud, kes üha enam ela­vad skan­daa­li­dest, hak­ka­vad töö­le in­ter­ne­ti­kom­men­taa­to­rid, need ne­tiküla hul­lud, ja nii mae­tak­se­gi kul­tuur kõige sel­le al­la.

— Kui­das se­da peaks te­ge­ma, et en­nast mõis­te­ta­va­maks te­ha? Kui­das So­fi Ok­sa­nen se­da teeb?

— Ta kir­ju­tab tee­ma­del, mis lä­he­vad kor­da, mis on ag­res­siiv­sed ja är­ri­ta­vad. Ta kir­ju­tab häs­ti. Ja män­gib sa­ma as­ja mit­meid kor­di lä­bi. Ta kir­ju­tas „S­ta­li­ni leh­ma­d”, mis rää­gib ühest ajast. Siis kir­ju­tas ta näi­den­di „Pu­has­tu­s” ja seejä­rel sa­mast as­jast ro­maa­ni. Ta osa­leb üri­tus­tel, võtab sõna ja loob sa­mal ajal iseen­dast tea­tud ku­ju. Pa­neb en­da­le goo­ti rõivad sel­ga, vär­vib en­nast, kan­nab ras­ta­pat­se jne. Ta esi­neb ise na­gu kuns­ti­teos.

Mui­du­gi peab ini­me­ne see­juu­res tead­ma, mi­da ta ta­hab te­ha. Igaüks sa­ma­de võte­te­ga hak­ka­ma ei saa. Kui mi­na sa­ma­moo­di teek­sin, olek­sin ma nae­ruväär­ne. Ma pean leid­ma tei­se tee. Aga mõte on sel­les, et tu­leb asu­da prot­ses­si et­teot­sa ja ka siis ei pruu­gi ala­ti õnnes­tu­da. Ja siis tu­leb uues­ti proo­vi­da. Aga ees­ti kul­tuu­rii­ni­me­sed ela­vad veel sel­les ajas, kus na­kit­se­tak­se omaet­te ja ar­va­tak­se, et kõik pea­vad aru saa­ma, et kul­tuur on täh­tis. Aga ei pea, see on anek­doot.

Veel enam, mu arust on nii, et ees­ti aja­kir­jan­dus üldi­selt on ne­ti­maail­ma reeg­li­te­ga siis­ki ko­ha­ne­nud. Aga se­da ei saa mit­te kui­da­gi öel­da ees­ti kul­tuu­ria­ja­kir­jan­du­se koh­ta. Miks ei ka­su­ta see ära ne­ti võima­lu­si, po­le mul­le sel­ge. Asi ei saa ol­la ai­nult ra­has.

—  Meie kul­tuu­rii­ni­me­sed ei os­ka enam ümb­rit­se­vas orien­tee­ru­da? Mi­da sel­lest jä­rel­da­da meie ühis­kon­na koh­ta? Et meil aeg sei­sab?

— See näi­tab se­da, et prae­gu on met­sik mur­ran­gu aeg. Ma olen ko­gu aeg öel­nud, et kui 500 aas­ta pä­rast kir­ju­ta­tak­se maail­ma aja­lu­gu, siis mä­le­ta­tak­se veel ehk maail­masõdu, aga kõige enam mä­le­ta­tak­se se­da, et tu­li in­ter­net. See pöö­re käib ju­ba vii­ma­sed paarkümmend aas­tat, il­ma iga­su­gu­se pea­tu­se­ta. Sel­le­ga peab ko­gu aeg kaa­sas jooks­ma. Mui­du­gi võib öel­da, et kunst­nik on tund­lik ini­me­ne, võib nii­moo­di hul­luks min­na jne. Aga mi­da­gi ei ole te­ha. Kunst­nik saab kas sel­le, et ta on omaet­te tund­lik ja te­da lo­his­ta­tak­se kaa­sas, või as­tub ise et­teot­sa. Kol­man­dat võima­lust ei ole.

—  Vas­tu­tu­se poolt meil veel vä­ga ei ta­ju­ta?

— See on­gi meie suu­re­maid prob­lee­me. Osalt on see ehk tões­ti Nõuko­gu­de pä­rand, kus kee­gi ei vas­tu­ta­nud ega taht­nud­ki vas­tu­ta­da. Aga ei saa­da aru, et de­mok­raat­li­kus ühis­kon­nas vas­tu­tab igaüks. Se­da vas­tu­tust ei saa ini­mes­tes­se tei­si­ti, kui sea­dus­te ja mi­nu poo­lest kas või tea­tud ka­ris­tus­te­ga. Las­tes­se on se­da võima­lik kas­va­ta­da, aga täis­kas­va­nud ini­mes­tes­se muud moo­di ei saa. Ja eri­ti lööb see väl­ja in­ter­ne­tis. See on kum­ma­li­ne fe­no­men, ma olen sel­le üle mi­tu kor­da mõel­nud. Te­le­kas esi­ne­des ta­ju­tak­se vas­tu­tust, mõel­dak­se sõnu lä­bi, sa­mu­ti leh­te­de­le rää­ki­des. Aga in­ter­net­ti pai­sa­tak­se ükskõik mi­da väl­ja.

Prae­gu on nä­ha, kui­das ma­jan­dusk­riis ini­mes­te­le mõjub. Kui kõik oli häs­ti, ki­sa­ti pal­ju vä­hem, kõigi­le tun­dus, et kui prae­gu mul­le ei jät­ku, siis küll vars­ti ik­ka jät­kub. Nüüd on nä­ha, kui­das ti­ge­dus val­lu­tab ini­me­sed. Ja hak­kab ole­ma nä­ha, kui lah­ti ja lo­gi­sev meil siin kõik on. Kõik asu­vad räi­gelt võit­lus­se.

Na­gu kul­tuur­ka­pi­ta­li toe­tus­te pu­hul. Järs­ku avas­tas kee­gi, et kir­ja­ni­ke­le ja­ga­tak­se ar­vu­ti­te ost­mi­seks ra­ha, kui­gi se­da on teh­tud ju­ba kümme­kond aas­tat. Aga skan­daal ke­ri­tak­se üles, sest aja­kir­ja­ni­kud ar­mas­ta­vad skan­daa­le, po­lii­ti­ku­te­le on neist ka­su, nii saab vas­ta­se viia sei­su, et te­ma vas­tu­seid ei võeta enam tõsi­selt. Kul­tuur­ka­pi­ta­li näi­tel võib toe­tust saa­nud kir­ja­ni­ku koh­ta öel­da kor­rup­tant. Sel­les skan­daa­lis oli häs­ti nä­ha, et po­lii­ti­kud vaa­ta­vad kul­tuu­ri kui vas­tast, ko­ha­ti kui vaen­last.

—  Kas oma osa sel­les on mee­dial? Väi­ke­se tu­ru koh­ta on meil üsna pal­ju väl­jaan­deid ja see loob eel­du­se, et mee­dias­se pää­seb iga­su­gu­ne in­fo. See oma­kor­da muu­dab mee­dia ker­ges­ti ma­ni­pu­lee­ri­ta­vaks ja sa­mas disk­re­di­tee­rib in­fo, mis mee­diast tu­leb. See viib sel­le­ni, et suur osa se­ni keh­ti­nud väär­tus­hin­nan­gu­test muu­tub nae­ruväär­seks.

—  On­gi nii. In­ter­net ja sel­le­ga seo­tud ava­lik­kus on muut­nud ini­me­se hä­vi­ta­mi­se häs­ti ker­geks ja alan­da­nud ini­me­se ja te­ma vää­ri­ku­se hin­da kor­da­des, kui­gi ini­me­se hind lan­ges ju­ba 20. sa­jan­dil nii­gi to­hu­tult.

Siin on aja­kir­ja­ni­ke roll ja vas­tu­tus suur. Le­heo­ma­ni­kud ta­ha­vad mui­du­gi ka­su, aga ka se­da saab mit­me­ti tee­ni­da. Ees­ti mee­diaväl­jaan­ded on va­li­nud ühe tee – pal­ju pap­pi ja ko­he. See po­le Ees­tis mui­du­gi ai­nult mee­dias nii. See viib oda­va­te as­ja­de loo­mi­se­ni. Ja odav on mä­da. Oda­valt head kau­pa ei saa. Odav aja­kir­jan­dus on halb aja­kir­jan­dus. Näi­teid on ker­ge lei­da.

Kas või ne­tia­ja­kir­jan­du­se peal­kir­jad, mis on pi­de­valt ot­se­ne va­le, mis tä­hen­dab oma­kor­da, et ini­me­st mee­li­ta­tak­se lu­ge­ma va­le­de abil. Ja see on kõige ju­be­dam. Ko­gu sel­les tsir­ku­ses on aja­kir­ja­ni­kud ker­ges­ti ma­ni­pu­lee­ri­ta­vad ja po­lii­ti­kud tee­vad se­da nen­de­ga ko­gu aeg. Aja­kir­ja­ni­kud töö­ta­vad na­gu sol­gi­to­rud – kõik, mis sis­se voo­lab, las­tak­se lä­bi. Aga sa­mas ma­ni­pu­lee­ri­vad aja­kir­ja­ni­kud ka ise, kir­ju­ta­des as­ju, mil­lel po­le min­gi­su­gust ka­tet. See kõik pai­sa­tak­se in­ter­net­ti ja siin po­le aja­kir­ja­ni­kuee­ti­ka­ga enam min­git pist­mist.

Kõige hul­lem on, et see hä­vi­tab aja­kir­jan­du­se kui nel­jan­da võimu re­pu­tat­sioo­ni. Kui aja­kir­jan­dus sel­le rol­li kao­tab, siis te­kib suur küsi­mus: kes võtab ühis­kon­na val­ve­koe­ra rol­li üle? Kind­las­ti kee­gi võtab, sest õige pea ole­me seal­maal, et see võim ve­de­leb maas. Prae­gu pais­tab, et võib tek­ki­da nel­jan­da võimu vaa­kum. Aja­kir­jan­dus on oma au­to­ri­tee­di ma­ha män­gi­nud ja ei ole ke­da­gi pii­sa­valt jõulist, kes sel­le en­da kan­da võtaks. Kui­gi in­ter­net on viies võim, on see lii­ga ek­lek­ti­li­ne pu­der, et se­da prae­gu kan­da. Vaa­kum on de­mok­raa­tia­le süga­valt oht­lik, sest see an­nab po­lii­ti­ku­te­le pii­ra­ma­tud võima­lu­sed ma­ni­pu­lee­ri­da.

—  Kas on võima­lus, et ees­ti aja­kir­jan­dus saab oma au­to­ri­tee­di ta­ga­si?

—  Ma ei usu, et see enam võima­lik on. Pa­be­ra­ja­kir­jan­dus on ju­ba nii­kui­nii su­rev näh­tus. Ole­ma­s-o­le­va­test võrguväl­jaan­ne­test peab sündi­ma mõni uus osa, kes saa­vu­tab uue au­to­ri­tee­di. Mil­lal see juh­tub, ei tea kee­gi. See võib sõltu­da ka teh­ni­kast. Se­da ei tea kee­gi, ku­hu teh­ni­ka uuen­du­sed järg­mi­sel het­kel jõua­vad ja mil­li­ne neist uuen­dus­test töö­le hak­kab.

Mu arust on olu­li­ne see, et te­ge­li­kult on ne­tis il­mu­val prae­gu küll mõju, kuid puu­dub au­to­ri­teet. Asi on sel­les, et net­ti on vä­ga ker­ge pää­se­da. Ja seetõttu po­le seal ole­mi­sel se­da au­to­ri­tee­ti, mis on kas või tõsie­lusõus osa­le­jal, kes on sel­le ni­mel pi­da­nud vae­va nä­ge­ma. Au­to­ri­teet ja mõju va­jab ku­ju­ne­mi­seks se­da, et kõik saak­sid aru, et see ini­me­ne on va­li­tud, lä­bi­nud kat­sed, lä­bi­nud tes­tid. Aga kui ne­tia­ja­kir­jan­dus pais­kab kõik kät­te­saa­du väl­ja, ku­na mah­tu on lõpu­tult, alan­dab ju­ba ise seal pa­ku­ta­va au­to­ri­tee­ti kor­da­des.

Täp­selt sa­ma keh­tib kul­tuu­ri koh­ta. Kui igaüks saab aval­da­da oma teks­te va­balt, siis jah, see tä­hen­dab ühelt poolt se­da, et toi­me­ta­ja ei saa neid nüsi­da. Aga tei­selt poolt alan­dab see tu­ge­valt nen­de teks­ti­de väär­tust. Sa­mu­ti kui suu­re kir­jas­tu­se aval­da­tud teos kan­nab tea­tud kva­li­tee­dimär­ki, aga oma­kir­jas­tus­lik teos peab sel­le al­les väl­ja võit­le­ma.

—  Äkki olek­sid abiks ees­ku­jud, need on as­ja­de pa­re­maks muut­mi­sel sa­ge­li abiks. Mei­le on ol­nud suu­reks ees­ku­juks Soo­me. Ilm­selt kee­le­su­gu­lu­se kau­du. Aga te­ge­li­kult on Soo­mes üsna teist­su­gu­ne kul­tuur. Te ole­te Hel­sin­gi üli­koo­li kaudu ol­nud aas­taid Soo­me­ga seo­tud. Kas meil oleks ik­ka veel soom­las­telt mi­da­gi õppi­da?

—  Soo­me on hoo­pis tei­ne maa, teis­te tra­dit­sioo­ni­de­ga, teis­te aru­saa­ma­de­ga. Aga ma ar­van, et nad võik­sid siis­ki mei­le ees­ku­juks ol­la. Taa­si­se­seis­vu­mi­se ajal ar­va­ti, et pii­ri ta­ga on kõik imei­lus. Pii­ri­de ava­ne­des said maail­mas käi­nud ini­me­sed aru, et ega lää­nes elu nii imei­lus ole­gi. See te­ki­tas tea­tud pet­tu­mu­se.

Pea­le­gi tek­kis meil mis­kipä­rast aru­saam, et meie, väi­ke­sed rah­vu­sed, lä­he­me Eu­roo­pas­se ja kõik saa­vad ko­he aru, mis as­ju me aja­me ja mi­da me ta­ha­me. Ei saa­dud. Seal on hoo­pis tei­ne mõtte­viis. Sel­lel, mil­li­se­na meie se­da mõtte­vii­si et­te ku­ju­ta­si­me, po­le min­git pist­mist sel­le­ga, mil­li­ne see te­ge­li­kult on.

Ja mui­du­gi ek­soo­ti­ka. Ar­va­ti, et meil on maail­ma­le hirm­sas­ti mi­da­gi pak­ku­da. Aga ei ol­nud. Ole­me­gi nur­ga­ta­gu­sed mar­gi­naa­lid, kes mõtle­vad teist­moo­di kui Eu­roo­pa. Kes ku­ju­ta­vad et­te, et me ole­me ju­be ori­gi­naal­sed ja eripä­ra­sed. Aga ei ole. Võtke väl­ja su­va­li­ne Eu­roo­pa aja­lu­gu. Sealt leiab, et sa­mad prob­lee­mid, mi­da me pea­me oma hä­da­deks, on ol­nud pea kõigil rah­vas­tel, ai­nult suu­re­mas mas­taa­bis. Ja see­ga ka maail­ma mõis­tes täht­sa­mad. Kõik rah­vad on kan­na­ta­nud. Aga meie ei ta­ha sel­lest mis­kipä­rast eda­si min­na. See on min­gi ime­lik alaväär­sus­komp­leks ja fa­ta­lism, mis mind süga­valt häi­ri­b siin, Ees­ti maail­mas.

—  Äkki see on liht­salt idee­puu­dus?

— Ei usu. Ja üld­se ar­van ma, et Len­nart Me­ri idee Ees­ti No­kiast on süga­valt vas­tu­tus­tun­de­tu. Sest see soo­dus­tab ini­mes­tes aru­saa­ma, et va­ja on lei­da vaid üks suur idee, mis la­hen­dab kõik mu­red. Ega Soo­me po­le vaid No­kia. Soo­mes on veel kümneid as­ju, mis on neid eda­si ve­da­nud. Ei ole nii, et leia­me ühe suu­re idee ja siis saa­me kõik õnne­li­kuks. Te­ge­li­kult tu­leb te­ha iga päev pi­si­ke­si sam­me ja eda­si lii­ku­da.

Soom­las­tel oli sel­les eda­si­lii­ku­mi­ses veel üks asi, mis neid ai­tas – so­li­daar­sus. Ja see on kum­ma­li­sel kom­bel seo­tud ma­jan­du­se­ga. See­sa­ma No­kia pea­di­rek­tor Jor­ma Ol­li­la ütles ku­na­gi, et soom­las­te edu alus oli kõige­pealt vae­su­se ümber­ja­ga­mi­ne. Ees­tis on loo­dud müüt, et saa­me rik­kaks ja siis hak­ka­me se­da laia­li ja­ga­ma. Soom­la­sed alus­ta­sid vas­tu­pi­di ja see hak­kas ko­he loo­ma so­li­daar­sust.

Eest­las­te in­di­vi­dua­lis­mist rää­ki­da on ja­ma. Ka meil on see so­li­daar­sus ole­mas ol­nud. Ühis­te­ge­vu­si on sa­jan­deid ol­nud. Ol­gu kas või tal­gu­te näol. See ka­dus rat­sa-rik­kaks-men­ta­li­tee­di ta­ha. Nüüd peab see uues­ti sündi­ma. Krii­sia­jad too­vad­ki sel­li­sed as­jad uues­ti esi­le.

—  Mis tun­ne teil on, kui te as­tu­te Tal­lin­nas ma­ha Hel­sin­gi lae­valt? Kas te ta­ju­te, et ole­te sat­tu­nud soo­tuks tei­se õhk­kon­da?

— Kui ma tu­len Ees­tis maa­le, siis ma näen lin­na, mis on rä­pa­ne, kor­ras­ta­ma­ta. Mit­te sel­lepä­rast, et on poo­le­lio­le­vaid ehi­tu­si. Näen, kui­das Ees­ti ser­vee­rib en­nast na­gu por­no­sait. Vas­tu va­hi­vad suu­red pal­jas­te nais­te pil­did, kus naist on ser­vee­ri­tud süga­valt sek­sist­li­kult. See po­le po­lii­ti­li­se kor­rekt­su­se küsi­mus, vaid nai­se as­jas­ta­mi­se küsi­mus. Sa näed, et oled tul­nud hoo­pis tei­se maail­ma. Tar­tus kaob see hul­lu­ma­ja õnneks ära. Siin on tei­ne rütm ja see ei röö­gi nii­moo­di näk­ku.

—  Ehk siis on­gi nii, et krii­siaeg tu­leb ka­suks? Ai­tab ini­mes­tel pi­sut väär­tu­si ümber hin­na­ta.

— Krii­siaeg sun­nib tõepoo­lest väär­tus­te üle jä­re­le mõtle­ma. Se­da ma loo­dan. Aga ma kar­dan ka doo­mi­noe­fek­ti, mil­le kriis en­da­ga kaa­sa toob. Kesk­mi­ne lää­neeu­roop­la­ne jä­tab krii­sis kaks au­tot ka­su­ta­ma­ta ja tal on töö­kao­tu­se pu­huks head sot­siaal­sed ga­ran­tiid. Meil ela­vad ini­me­sed pii­ri peal – kui kee­gi kao­tab töö, võib ko­gu te­ma elu kok­ku va­ri­se­da. Kor­ra­lik­ku krii­sia­bi meil ka po­le ja ar­ves­ta­des meie kal­du­vust ene­se­tap­pu­de­le, siis ma kar­dan, et krii­si hind võib ol­la lii­ga kõrge.

On sel­ge, et doo­mi­noe­fekt puu­du­tab olu­li­selt ka kul­tuu­ri. Kul­tuur on üks liht­sa­maid koh­ti, kus on võima­lik ra­ha kin­ni kee­ra­ta. Kul­tuur ei ole ga­ran­tee­ri­tud asi, te­da tu­leb püsti hoi­da. Ala­ti on ini­me­si, kes ta­ha­vad kul­tuu­ri­ga te­ge­le­da. Kui kul­tuur ei an­na enam võima­lu­si en­da­ga te­ge­le­da, siis lä­he­vad need ini­me­sed mu­ja­le. Ja lõpuks kul­tuur kao­tab.

— Kui­das oleks võima­lik nii sea­da, et kul­tuur ei oleks meil alail­ma kao­ta­ja rol­lis, po­lii­ti­ku­te poolt ker­ges­ti kõrva­le lüka­tav, tüütu ja ra­hasööv näh­tus?

— Ees­ti kul­tuur on ko­gu meie ole­mi­se alus. Us­ku meil nii­kui­nii po­le ja kui meilt kul­tuur ära võtta, siis meid ei ole. Mä­lu võib mõnda ae­ga kes­ta, aga see kaob ka ühel het­kel. See­ga on meil va­ja oma põhja hoi­da, et see kõik ära ei la­gu­neks. Ja see peab ole­ma suu­na­tud sel­le­le, et meid en­nast püsti hoi­da. Mit­te et me tee­me se­da kel­le­le­gi tei­se­le, kus­ki­le vä­lis­maa­le.

Riik ei saa kul­tuu­ri toe­ta­da pro­jek­tipõhi­selt. Ma olen mõel­nud, et Ees­tis tu­leks väl­ja va­li­da näi­teks kir­ja­ni­kud, kel­le­le maks­ta eluaeg kesk­mist pal­ka. Ain­sad kri­tee­riu­mid on, et nad ka kir­ju­ta­vad ja et nad po­le joo­di­kud. Sel­li­seid ini­me­si on paar-kolm-kümmend kind­las­ti. Sea­du­ses peab ole­ma kir­jas, et se­da ra­ha ei võeta neilt ku­na­gi ära.

Vä­lis­maa­le tu­leb meil aga väl­ja pak­ku­da mõni konk­reet­ne ini­me­ne ja te­da seal kas või hai­pi­da. Tei­sed pea­vad sel­lest aru saa­ma, et see üks per­soon veab en­da­ga ka tei­si kaa­sa. Aga meil ha­ka­tak­se sel­le pea­le ju kä­rat­se­ma, et miks just see üks sai, mit­te tei­ne. Ja siis ta­he­tak­se kor­ra­ga saa­ta 20. Aga ke­da­gi ei hu­vi­ta 20 eest­last. Ke­da­gi ei hu­vi­ta min­gi ebamää­ra­ne ko­gum. Kul­tuur on per­so­naal­ne asi.

— Kui jäl­gi­da po­lii­ti­ku­te sõnavõtte, va­li­mis­loo­sun­geid, ees-mär­ke või eesmär­ki­de puu­du­mist, siis jääb mul­je, na­gu üri­ta­taks rii­ki val­mis saa­da. Aga te­ge­li­kult ei saa ju üks­ki riik, rah­vas ega kul­tuur ku­na­gi val­mis?

— Mõnin­gaid as­ju po­lii­ti­kas jäl­gi­des on tões­ti tun­ne, na­gu oleks üks va­li­mistsükkel pro­jek­tipõhi­ne et­tevõtmi­ne. Kui riik muu­tub pro­jek­tipõhi­seks, siis tu­leb küsi­da, kes se­da pro­jek­ti ra­has­tab. Ja mis juh­tub siis, kui järg­mi­ne kor­d pro­jek­ti­le ra­ha ei an­ta? Kui me ole­me sel­le rii­gi ju­ba kord ta­ga­si saa­nud, on ju­be mõel­da sel­lest kui pro­jek­tist. Sel­lest tu­leb mõel­da kui iga­ve­sest. Tei­si­ti mõtle­mi­ne hä­vi­tab rii­ki ja ühis­kon­da ja sel­le väl­ti­mi­seks tu­leb ko­gu aeg mi­da­gi te­ha. Kas või neid­sa­mu väik­seid sam­me. Või la­du­da ko­gu aeg vun­da­men­ti. Sel­le hul­ka kuu­lu­vad ka püsi­valt ra­has­ta­tud kul­tuur ja tea­dus.

Tiit Hennoste

Sündinud:

12. augustil 1953

Õppinud:

Tartu ülikoolis eesti filoloogiat 1976–1982,

selle järel sealsamas

aspirantuuris 1982–1985.

Töö

•• 1985. aasta detsembrist alates töötas ülikooli eesti keele kateedris õpetajana.

•• 1988–1993 lisaks ka eesti keele labori juhatajana.

•• 1991. ja 1992. aasta kevadtrimestritel oli külalislektoriks Amsterdami ülikoolis.

•• 1992–1996 töötas Helsingi ülikooli eesti kirjanduse lektorina.

•• 1996–2004 oli taas Tartu ülikoolis, seekord eesti filoloogia osakonna teadur.

•• 2004–2008 Helsingi ülikooli eesti kirjanduse ja kultuuri lektor.

•• Sellest sügisest taas Tartu ülikoolis arvutilingvistika teadur.

Ajakirjade Akadeemia, Keel ja Kirjandus, Oma Keel, Loomingu Raamatukogu toimetuskolleegiumi liige.

•• On olnud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogu liige 1999–2003, sealjuures nõukogu aseesimees 2000–2001, esimees 2001–2003.

•• Haridusministeeriumi eesti keele, kirjanduse ja meedia ainenõukogu liige 2001–2004.

•• Eesti ajalehtede eetikakomisjoni pressinõukogu aseesimees 2002–2004.

Viis olulist

Tiit Hennoste viis asja,

mis on mõjutanud eesti

kultuuri ajalises järgnevuses:

•• 1••

Esimene laulupidu ja sellest sündinud traditsioon.

•• 2••

Ajaleht, kes on olnud Eesti ühiskonna suur organiseerija. Ja koos sellega papa Jannseni isik.

•• 3••

Noor-Eesti sünnitatud loosung Euroopasse jõudmisest, mis on kihutanud tagant kogu 20. sajandi eesti kultuuri ja määranud selle tipud ja traumad.

•• 4••

Teine maailmasõda, mis lõhkus Eesti ühiskonna, pani pikaks ajaks kinni tema edasise tee ja on suure traumana määranud kõiki meie väärtussüsteeme ja vastasseise siiamaani.

•• 5••

1960. aastate, kuldsete kuue-kümnendate vaim kui suur katse ühendada rahvuslikku ja maailmalist, vana ja uut, rõõmu ja kurbust.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare