TIIT KÄNDLER: Charles Darwini õpetus aina levib ja laieneb


Darwini elulugu esitab neid kirgi ja varje, mis saatsid üht viktoriaanlikku teadlast.

 Charles Darwin on nagu iga-aastane Eesti lumi – teda kirutakse, ent ometi ka oodatakse. Poolteist sajandit pärast Darwini põhiteose, “Liikide tekkimise” ilmumist vaieldakse tema nimega kilbil või siis kilbi taga ikka veel. Ja nii nagu Einsteini puhul, teatakse ka Darwini loomingust üldjuhul vaid ühte asja. Sedapuhku siis olelusvõitluse nime.

Kui te lähete Londonisse loodusloo muuseumis asuvasse Darwini keskusesse, siis näete seal kahte asja. Esiteks Darwini ja ta kaasaegsete poolt üle maailma kokku korjatud loomi. Kõik ilusti formaliinis ja 14 kraadi Celsiuse juures klaasist turvauste taga. On ikka kraami kokku veetud neil impeeriumi hiilgeaegadel! Ja teiseks näete seda, et Darwini keskust laiendatakse hoogsalt. Evolutsiooni uurimine pole kaugeltki lõppenud, kus sa sellega. Õieti on geneetika andnud sellele üha uut hoogu. Ja alatasa kerkib pinnale ka näiteks omandatud tunnuste pärilikkuse idee, mida Darwin toetas ja mida viimase ajani peeti ekslikuks.

Kui tahate teada, kes või mis on inglise džentelmen, siis võtke kätte ja lugege Charles Darwini autobiograafiat. Seal on ehedal kujul esitatud nii kired kui ka varjud, mis saatsid üht pesuehtsat viktoriaanlikku teadlast. Polnud see maailm nii kiretu ja viisakas midagi. Oma oponente sõimati ikka, nii kuidas jaksati. Ja enamgi veel. Kui praegu laseksid eesti teadlased kümnendikugi sellest keelelisest tulevärgist oma vastaste pihta, oleks kisa ja kära Brüsselini. Siis oli see loomulik asi.

Darwin ise ju ei julgenud oma raamatuid trükkida, enne kui setitas kõik ilusti ära – ja parem veel, kui keegi teine enne oli midagi sellesarnast juba ilmutanud. Sai eksimise korral vaikselt kellegi selja taha jääda. Kui aga selgus, et asi ongi tõde, läks parajaks nägelemiseks, kes siis sellega ikka enne platsi tuli.

Darwini nimega seoses olevaid eestikeelseid raamatuid polegi nii vähe müügil. Isegi 1959. aastal ilmunud Veera Korsunskaja “Charles Darwin” on kogu oma primitiivsuses olemas. Mäletan, et lugesin selle kümneaastase poisina läbi. Nüüd võtsin kätte, enam ei suutnud. Mandumine! On olemas ka Darwini enda “Loodusuurija reis ümber maailma purjekal Beagle” aastast 1949. 2005. aastal avaldas kirjastus Piller Darwini autobiograafia pealkirjaga “Mälupildid minu teadvuse ja iseloomu arenemisest”. Ajaloo irooniana on selle ja siin käsitletava raamatu vahel teatavat laadi olelusvõitlus. Siis on muidugi Darwini auhindade sari, omamoodi evolutsiooni paroodia. Ja on ka Toby Greeni “Retk Darwini jälgedes”, suurepärane teadust ja ajalugu populariseeriv reisiraamat.

Kuid Darwin ärritab ikka veel. Mille tõenduseks eesti keeles on Ralp O. Muncasteri teos “Loomine evolutsiooni vastu”. Ja Hans-Joachim Zillmeri “Darwini eksitus”.

Darwin kohe peab tekitama kirgi. Ka “Autobiograafia” on seda teinud – Pilleri ja Eesti Looduseuurijate Seltsi vahel. Ning seda tõlkis Mart Niklus suuresti ajal, mil ta vabamõtlemise eest Vene vangis oli. Juba 1960. aastatel. Nüüd siis, pool sajandit hiljem, on asi kaante vahel. Ja kui mitte muud, siis kindlasti kommentaariumit tuleb kiita. Selle on kokku pannud kogunisti seitse autorit, kaks neist inglased, üks venelane ja neli eestlast. Omaette väärt lugemistükk. On lisatud ka pilte, mõned neist suisa eestlaste tehtud.

Eelkõige laste jaoks

Darwin ütleb oma iseloomustuses, et ega ta eriti ladus kirjamees pole, stilistika mõttes. Ja seda autobiograafiat kirjutas ta siiski oma laste jaoks. Nii et kohati hägus ja pealiskaudne see ju on. Aga mis sellest. Saab igatahes pildi tolleaegse inglise teadusmehe vaimsest elu-olust.

Aga ka tema liikide tekke teooria tekkimisest ja evolutsioonist. “Minu arvates on õnn kindlasti ülekaalus, kuigi seda oleks üpris raske tõestada,” kirjutab Malthuse õnnetuseteooriast inspiratsiooni saanud Darwin üllatuslikult. “Kui olla kindel sellise järelduse õigsuses, kujuneb hea kooskõla mõjudega, mida võib loota looduslikust valikust.” Nii et enimkohanenu ellujäämine viib õnne suurenemisele! Ja muidugi, sest “organid on välja kujunenud selliselt, et nende omanik võiks teiste olenditega edukalt konkureerida ja niiviisi arvukuses kasvada”. Mis saab olla veel suurem õnn?

Loe veel

Niisiis. Kui Darwinit lugeda, püüdes eelarvamusi kusagil tagapool pead hoida, siis jääb üsna arusaamatuks kreatsionistide viha selle mõnusa suurmehe vastu. Elu küsimus on ju selles, kas olla või mitte olla, mitte selles, kas jumal, kui ta on olemas, lõi maailma ühestükkis või mitmes tükis.

Aga igal juhul on Darwini teosed ise maamunal üsna hästi kohastunud, kui neid veel praegu isegi eesti keeli välja antakse.

Charles Darwin (1809–1882)

•• Inglise loodusteadlane, teaduslikult põhjendatud evolutsiooniteooria looja. Õppis 1826– 1831 Edinburgh’is ja Cambridge’is arsti- ja usuteadust, omandas teoloogi kutse. Ilmutas õpiaastail suurt huvi looduse vastu, kogus taimi ja mardikaid, tegeles geoloogiaga.

•• Tõeline looduseuurija sai Darwinist aastail 1831–1836 purjekal Beagle sooritatud ümbermaailmareisil, mille vältel jõudis ta järeldusele taime- ja loomaliikide muutumisest. Oma põhitöö “Liikide tekkest” avaldas ta 1859. aastal.

•• Charles Darwin on maetud Westminster Abbeysse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare