TIIT KÄNDLER: Maailma maade ja merede atlas meelitab kaardiränduri teele
##Kui saarlasel Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausenil oleks 1820. aastal olnud käepärast Eesti Entsüklopeediakirjastuse “Suur maailma atlas”, oleks tal olnud naljaasi omanimelisel merel seilata. Sest meie uues atlases on väga põhjalik Antarktika kaart, millist enne eesti keeles pole trükitud.
Kui visa rändur ka ei ole, ei jaksa ära käia igas paigas. Kuid visa kaardirändur saab käia, kuhu süda vaid minna igatseb. Tundub, et selliste turvaliste rändude tarbeks suuri atlaseid just tehaksegi. Keskaegsed kaardikogud, mis olid varustatud nii kaugete maade kaartide kui ka seal elavate loomade ja inimeste piltidega, teenisid kindlasti seda eesmärki.
Ajal, mil polnud võimalik reisida vabalt mujal kui kuuendikul planeedist, oli parim, mis kaardiränduril abiks võtta, DDR-is Leipzigis trükitud Haack Weltatlas. On mul praegugi selle 1975. aasta variant riiulis. Kõige täpsemalt esitas see atlas Ida-Euroopa, seejärel Euroopa, siis ülejäänud maailma. Kuid oli siiski suureks abiks sel skemaatilisusesse sumbunud ajal. 1989. aastal välja tulnud ENE kaardid ei saanud idasakslaste täpsele tööle ligilähedalegi. Nii skemaatiline, tahtlikult ebatäpne ja pealiskaudne oli too trükis.
Eelmise aasta lõpul valmis saanud eestikeelne “Suur maailma atlas” on aga meie väikeses riigis tõeline vägitegu. Üksikasjalikud kaardid, põhjalik register, eestikeelne kohanimekogu. Ja tegu ei ole pelgalt kaardikoguga. Tegu on eestikeelse kohanimistu paikapanemisega ühelt ja teaduse populariseerimisega teiselt poolt. Need andmed, mida siin 130 lehekülje kaartide kõrval veel 60 leheküljel pakutakse, on üsna huvitavad.
Näiteks õhtul, kui enam midagi muud teha ei jaksa või ei viitsi, saab võtta ette kaardi, kus on peal maailma elatustase. Ja avastada üllatuseks, et Eesti on keskmine. Muidugi, kui uurida vastavalt Euroopa kaardilt, siis saame ikka teada, kus kohas Euroopa kontekstis asume.
Saab ette võtta kaardid: laste suremus, usundid, keeled, relvakokkupõrked, energeetika, mäetööstus, kõikvõimalik transport, Eestist pärit maadeavastajad, ja mis kõik veel nii üldiselt kui ka iga maailmajao kohta eraldi. Ja Eesti kohta veel lisaks.
See teeb EE atlase eriti väärtuslikuks. Tavaliselt kipume ju selliseid ülevaatelehekülgi kahe silma vahele jätma ja atlast vaid kaardikoguks pidama. Aga ei tasuks. Pole meil nii palju popteaduslikku kirjandust midagi. Ja siin on asi ära seeditud, kaartidele ja graafikutele laotatud.
Kaartidest on tore see, et nõnda palju ruumi on pühendatud väikeriikidele, väikesaartele – mida suurte maade atlastes iga kord ei kohta. Ja Antarktis on välja pakutud erilise armastusega.
Namiibia ja – Kenya?
Kuid kuhu siis mõtted mööda neid huvikaarte rännates mõlguvad? Mäetööstus kõigi oma kolmnurkade ja kastidega oli koolis küll üks häda ja õnnetus. Nüüd kodus turvalise laua taga on huvitav vaadata, kuidas Euroopas mäetööstusega lood on. Ning leida sedagi, et kaart on üks asi, elu aga teine. Näiteks Prantsusmaal Lille’i lähistel mu meelest kivisütt enam ei kaevandata. Slantsõ põlevkivist on ju ikka juttu olnud, aga kaardilt see välja ei paista. Ja kui terve Põhjameri on maagaasi nii paksult täis, nagu kaardilt näeme, miks on seda vaja siis sisse tuua ringiga Läänemere kaudu Venemaalt? Ning huvitav lugu – Itaalias peaaegu polegi maavarasid. Aga riik missugune.
Maailma usundite kaardilt jälle hakkab silma, et ateistidele pole üldse kohta ette nähtud, igaüks peab ikka mingit usku olema. See-eest on huvipakkuv maailma keelte kaart ja lisaks veel kirjasüsteemide kaart. Avastan äkki, et karjala keele jaoks on jäetud laiguke otse Moskva all. On see ikka nii?
Ning meie suur atlas pakub ka nüüdisvariandid eestikeelsetest maailma kohanimedest. See võimaldab päris paraja matka meie keelekorralduse maile. Huvitav küll, aga miks on Aafrikas meie jaoks olemas Namiibia, Nigeeria ja Sambia, ent seevastu on olemas Angola ja Kenya. Kas Nigeeriaga oleme tihedamas suhtes kui Keeniaga – mida peame nüüd ja igavesti kirjutama Kenya, teadmata, kuidas seda käänatagi. Aga Zambiat peame kirjutama Sambia. Niisamuti on juhtunud Lõuna-Ameerikas, kus meie jaoks on olemas kodune Peruu ja Brasiilia ja Tšiili, aga seevastu Colombia ja Argentina. On juhtunud kummalist lähemalgi. Meil on Stockholm, mitte Stokholm, aga seevastu Kopenhaagen, mitte Kųbenhavn.
Kuid pole segast selgeta. Kui tahame teada, kus toimus Sinimägede lahing, siis saame valida koguni kolme paiga vahel. Need on Sinimäed Sydney lähedal Austraalias, Sinimäed USA-s Oregonis ja Sinimäed Ida-Virumaal Eestis. Samas aga on Oregonis siiski Big Smoky org – miks ei võiks see olla Suur Suitsuorg, kui Blue Mountains on Sinimäed? Nii et Haack Weltatlas, kust saab leida kohanimesid, nagu nad kohapeal on, säilitab mu riiulis oma koha.
Oh, olgu, kõige ilusam nimepaik on ikkagi Sääsekõrva. Kenasti registris maailma paikadega läbisegi. Nii et atlase registergi pakub huvitavat reisimist. Tuleb välja näiteks, et ikka veel on maamunal paik nimega Stahhanov. Stalineid ei ole. Kuid on Frunze, Ordonikidze.
Atlases on toodud ekstra kaart, millele on kantud Eestiga seotud inimeste nimesid maailma kaardil. Näiteks Baeril on oma künkad, mägi, saar. Kuid maailmas on veel paarkümmend Lenini-nimelist paika. Kah Eestiga seotud inimene. Ja on ju Kaliningrad. Kalinin oli aga Eestis tehasetööline. Vähemasti kommunistliku folkloori kohaselt. Kas kanda needki peale?
Raamat aastakümneteks
Õpetlikud on ookeanide kaardid oma ahelike ja sügavikega. Fundamentalistlik kaardirändur oodanuks ka samalaadset Läänemere kaarti. Aga olgu, ega mere põhja ikka füüsiliselt rännata ei taha.
Meie suur atlas näitab meile kätte, et oleme unustanud ohtralt Eesti paikade ja alade nimesid. Kas keegi mäletab veel, mis asi on Hari kurk? Kus on Lämmijärv? Miks ei räägi me Võrtsjärve madalikust? Või Kesk-Eesti tasandikust? Jõhvis on küll kontserdimaja – aga kus on Jõhvi kõrgustik? Miks ajakirjanduslikud sündmused ei arene Ugandi lavamaal? Või vähemasti Palumaal? Kes Palumaa elanikest üldse teab, et ta elab Palumaal?
Ajakirjanduslikud sündmused hargnevad omavalitsustes. Olgu peale. Vähemasti on atlases ka korralik Eesti kaart, kus vallad ilusti peal. Ja on ka kaart, kus peal väliseestlased ning teine, kus meie sugulasrahvad. Euroopa kaartide seas on aga ka kaart pealkirjaga “Wisla jäätumine”. Pagan võtaks, millal see veel oli? Möödunud aastal või tunamullu? Mitte ei mäleta. Atlas ka midagi ei paku. Nii et Euroopagi on ammendamatu!
Kui suure atlase hind esmapilgul tundubki suur, pole see seda kindlasti mitte. See on raamat aastakümneteks. Tore, et meie silmad selle ära nägid. Kui aga silmadele juba läks jutt, siis – luubi peab küll ostma. Kuidas sa muidu reisid Himaalajas ja vahid sealt mägede vahelt neid Tiibeti kohanimesid, mis kavalalt päikesealusele nõlvale ära peidetud, et hiinlased ümber nimetada ei näeks. Luubid tehakse Hiinas, ja luubi abil saab täpsemalt näha, kus kohas just.
Aga kes veel ei usu, et Eesti edeneb, võtku uue atlase kõrvale 1989. aastal välja antud “ENE kaardid”. See on üsna põnev tegevus, nende kahe võrdlemine.
Lõpuks veel kaks kodust ülesannet. Millise riigi lipp on ainsana samuti sini-must-valge nagu Eestil? Ja millise riigi lippu EE atlase tagakaane sisekülgedel ei ole? Vastused on lihtsad ja loogilised. Botswana. Bhutan.
