TIIT KÄNDLER: Madis Kõivu siiruviirulisi mõtteid ühendab aeg
Olen alati igatsenud enesesarnast, fraktaalset raamatut. Raamatut, mis oleks nagu Puu. Pole ju vaja läbi lugeda puu kõik lehed. Piisab, kui süüvid ühte ja ainsasse lehte. Võib olla kindel, et leiad sellest, mis vähegi võimalik, nii puu teiste lehtede kui kogu puu kui lõppkokkuvõttes iseenda kohta. Piibel ju mingis mõttes jõudis Puule lähedale. Kõiv pole evangelist, kuid tema raamat, see Ilmamaa kogumik, on Puu sugulane küll.
Tuleb kohe küsida, et kas Kõivu on võimalik mõista? Vastus on lihtne. Mõista on võimalik, kas aga aru saada, on teine asi. Püüame selles näilises sigrimigris, mida Kõivu raamat-Puu sisaldab, leida mingit pidet. See pide on aeg, mis ju meile mingit pidet ei anna. Sest aeg on see, mida saab mitte olla (“mul pole aega”), samal ajal, mil see on.
##Noh ja Kõiv tegelebki ajaga. Tal on aega, et tegelda ajaga, millest on teada, et seda pole tegelikult olemas. Või vähemasti pole olemas seda nüüd-aega. Nüüd jagab aja tulevaks ja minevaks, õigemini küll läinuks. Füüsikas ei istu aeg teiste asjadega samal varumeeste pingil. Kuigi Einstein surus aja oma pragmaatilise kavalusega ruumi neljandaks mõõtmeks ja seega samaks kvaliteediks nagu päevatee pikkus, põlislaane laius või kirikutorni kõrgus.
Kõiv näitab aga, et ega see nii küll ei ole. Aeg pole võrreldav päevateega, kirikutorniga, põlislaanega. Ometi sisaldab nii päevatee, kirikutorn kui ka põlislaas aega, ajata polekski neid justkui olemas.
Kõik on arv
Kõiv näitab meile veel üht kurblist asja. Et ega me aja poolest Aristotelesest rikkamad ole. Ehk vaid vaesemad, kui meil on aega vähem, kuid mõistmist, aja-aru küll mitte enam (rohkem, paljumat) Aristotelesest. Aeg pole andnud arutlust. Hommik pole olnud õhtust targem. Kuidas see hommik siis pole olnud õhtust targem?
Loeme Kõivu. Mis pole niisama lihtne, nagu lugeda üle puu lehti või raamatulehekülgi. Ühte lehte lugeda on alati raskem, kui kõik lehed üle lugeda. Loed lehed üle, saad arvu. Aeg on arv, iga asi, mida mõõdame, millest kõneleme, on lõppkokkuvõttes arv. Isegi palganumber on arv. Kui ütleme arvu, siis mõtleme – see asi on meie jaoks olemas.
Kui Kõiv tegeleb ajaga, kui Kõiv tegeleb Leibnitziga, Schopenhaueriga, Fichtega, on see mõistetav. Sest filosoofia esineb ajas ja filosoofia on tegelikult nimed. Nii nagu looduses pole olemas liike, vaid ikka vaid isendid, nii pole filosoofias mingeid isme, olgu selleks või analüütiline koolkond, kuhu Kõivu suruda püütakse, on vaid nimed, nimed, nimed.
Miks aga Kõiv tegeleb, pagana pihta, eesti olukirjandusega ja oluteatriga? Ehk teab ta, et tegelikult on ükstakama, millega tegeled, mida ajas ette võtad, olgu siis Kalevipoeg või Jaik või Vahing või Alliksaar või Kaplinski või hamiltoniaan. Sest aeg on arv. Aga ikkagi. On see seltskonnakroonika? Aga ei, see pole kroonika. “Võime vabalt ja sundimatult lausestada mida tahes on kuninglik võime, mis kunagi ei alandu tahtmiseks olla lihtsalt kirjanik.” See on siis soov leida Kuningat.
Kõivu arvustustest Alliksaare laadis: mida teha, kui käsitelu on üle käsitletud elust! Kui arvustus polegi karvustus. Vaid on hoopis karvust-tõst. Kui lugulaul on kehvem kui laul loost – kas siis tõstab tagajärg põhjuse karvupidi soost?
Enesesarnasuse igatsus läbib ka Kõivu tekste. Kõik need näited etendusest etenduses, mis toimub etenduses. Mõtlemised ajast, mis toimuvad ajas, mis võtab aega, mis aega vajab. Arutlus arutlusest arutlusest ajast. Õpetatud Ökulite rahuriiki Kõivu tekstid muidugi ei sobi. Mida näitab nende avaldamise kronoloogiagi.
Vägev ja kogev
Millegipärast meenub hiina muinasjutt kollasest toonekurest, mille vaene üliõpilane joonistas kõrtsi seinale. Ja kes tantsis küll paljudele, ent lahkus, kui taheti, et ta seda teeks üheleainsale. Võib-olla ikkagi Kõiv on evangelist?
“Nii või teisiti on füüsika suures osas mõõtmisõpetus. Oma äärmise mõõtmisõpetusliku kuju omandab ta kvantmehaanikas.” – “Mille poolest õieti energia erineb ajast? Aja ajalisus tuuakse mängu füüsikaväliselt.” – “Me ei saa “püsida” antud hetkes ja teha katseid mööda energia kulgemise teid.” – “Aeg on miski, mida igaüks tunneb, ja tundes tunneb, et peale tundmise peab ka teadma, mis on aeg.”
Kas pole see ühtaegu vägev ja kogev – nagu evangeelium.
