Tiit Ojasoo: küsimus pole selles, kas olla, vaid selles, kuidas olla

Kui viimastel päevadel räägitakse peamiselt integratsioonist, siis veel mõne aja eest olid Eestis probleemiks lapsed. Õigemini nende puudumine.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi juhtimisel on NO-teater varemgi apokalüptiliste teemadega rinda pistnud, iibe-küsimuse on nad lahata võtnud oma lavastuses “                ehk Garjatsˇije estonskije parni”. Lavastuse kaaskiri teatab, et meid on 45 aasta pärast alles pea poole vähem. Selle kõige peatamiseks võtavad NO-teatri näitlejate kehastatud südikad tegelased ette midagi hullumeelset, sest emapalk ja kõikvõimalikud toetuspaketid ei tundu töötavat. Tüki lavastaja Tiit Ojasoo annabki alljärgnevalt aru, millega see näitlejate improvisatsioonidel, võrgutusõpikutel ja erinevate eestlastega toimunud kohtumisõhtute stsenogrammidel põhinev ühiskonda kriipiv lavastus tegeleb.

••Esiteks – Tallinna vallutanud ja vähem teadlikes linnakodanikes segadust tekitanud reklaamplakatid “Mees! Tee lapsi!”. Kui palju lapsi on teinud plakatid üles pannud teatri NO99 loominguline kollektiiv?

Selle lavastuse trupil on kuus last. Teatri NO99 kollektiivil tervikuna on neid loomulikult kordades rohkem. Samas, kui mõni teater otsustaks lavastada näiteks “Hamleti”, siis kas on mõistlik nende käest küsida: “Hea küll, kuid kas teie isa juba on tapetud ja ema rüvetatud?” Kas eestlaste väljasuremisest tohivad rääkida ainult paljulapselised? Praeguses demograafilises situatsioonis tähendaks see seda, et rääkijaid peaaegu polekski.

••Teiseks – mis on see “hullumeelne idee Eesti rahvaarvu tõstmiseks”, mille lavastuse tutvustus välja pakub. See kõlab lausa kriminaalselt. Ehk võite ääri-veeri reeta, milline see hullumeelne idee on?

Hullumeelsus tähendab antud juhul seda, et kasutusele võetakse mittemateriaalsed vahendid. Kas pole sõge?

••Kolmandaks – motiivid. Mis täpsemalt paneb noored drastilisi meetmeid kasutama?

Rahvuse väljasuremine, mis tähendab ajaloo põlgamist, kultuuri unustamist ning oma näo kadumist. Veelgi enam tähendab see kahte esmapilgul selgelt vastandlikku nähtust: enese salgamist ning üksikisikust suurema idee eitamist. Ent teame hästi, et see on stereotüüpne jutt. Need kutid saavad sellest samuti aru. Sellepärast nad enam ei räägi, nad tegutsevad.

••Aga mis ikkagi lõpuks nad tegutsema paneb? Kas nad muretsevad rahvuskultuuri või eesti keele pärast? Või tegutsevad instinktiivselt enese alalhoiuinstinktist lähtuvalt?

Nende tegudes on niivõrd palju õrna ja vastuolulist, et selle väljendamiseks ongi lavastus tehtud. Oluline on see, et nad võtavad midagi ette, ja see, hoolimata kõikidest moraalsetest ja sotsiaalsetest küsitavustest, on ilus. Küsimus ei ole kunagi ainult selles, kas olemas olla, vaid kuidas olemas olla.

Esietendus

“  ehk Garjats˘ije

estonskije parni”

Lavastaja: Tiit Ojasoo

•• Kunstnik:  Ene-Liis Semper

•• Osades:  Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Elina Reinold (külalisena), Inga Salurand, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Kristjan Sarv, Andres Mähar, Risto Kübar ja Tambet Tuisk

•• Esietendus täna NO99

teatris

•• Lavastus on soovitatav

alates 10. klassist.