Filmi tehniline tase kõnnibki vaieldamatult uskumatuse ääri pidi. Eks kolmemõõtmelist filmi olla ennegi nähtud, aga „Avatar” ei ole tehnilise taseme poolest mingi „Shrek”. Nüüd on arvuti­efektide ja live-action-näitlemise segu niimoodi kokku sulatatud, nagu oleks ekraanil päris loodusfilm. Traagelniitide paistmisest ei saa küll rääkida. Ent oleks vale rääkida ka fotorealismist, sest ühtegi loomulikku

stseeni „Avatarist” ei leia. See film on pildi poolest elust suurem ja värvilisem. Kui „Matrixis” räägiti sellest, kuidas inimesed liiga idüllilises virtuaalmaailmas kohaneda ei suutnud, siis „Avatari” pilt on esteetiliselt nii täiuslikuks tehtud, et ei julge seda enam kunstiks pidadagi. Kinosaalis on tunne, nagu vaataks võõrast äärmuseni viimistletud hallutsinatsiooni, kus kujutlus­võimel on olnud valgusaasta jagu aega panna kokku ühe kummalise taevakeha ökosüs­teem. Kogu idüll on nii ebanaturaalselt kaunis ja vaatemänguline, et peale tuleb lõbustuspargi tunne.

Samavõrd kui film on tehniliselt keeruline, on ta loo poolest lihtne. On 2154. aasta ja Maalt kuueaastase kosmoselennu kaugusel asuv metsaga kaetud taevakeha Pandora oma puukallistajatest humanoidsete pärismaalastega. Maa tühjaks kaevandanud inimestele imponeerivad kohutavalt Pandora maavarad. Paraku on planeedi (või kuu) ökosüsteem inimestele keeruline vastane, kiskjad on fenomenaalselt tugevad, õhk tapab minutitega ega lase ka raadiosidel kohati korralikult töötada ning kohalikud humanoidid ei ole tsiviliseeritud inimeste pakutud tsiviliseerituse versioonist huvitatud ega tee koostööd. Õilsatel metslastel on oma tsivilisatsioon, kus loodust kuulatakse ja nähakse. Ju on Cameron lapsena kauboisid ja indiaanlasi mänginud...

Peategelaseks Loll-Ivan

Tegelaste poolvägisi konteksti surutud dialoogist selgub, et kõige suurema unobtainium’i (ehk otsetõlkes kättesaamatu maavara) leiukoha peal elab üks pärismaalaste kogukond. Dialoogid toimivadki filmis kui kommentaar vaatajale – filmitegelaste endi arengu jaoks neid vaja pole. Tehnikakunnidest inimesed on igatahes pärismaalaste ja inimeste DNA segust valmistanud avatarid ehk pärismaalase kehad, kuhu saab sisse panna kaugjuhtimisel toimiva „autojuhi” (filmis avatar driver). Põhimõtteliselt magab inimese keha laboris kapslis, aga vaim kondab avatari kehas mööda džunglit ja üritab päris pärismaalastega genotsiidi ärahoidmiseks diplomaatiat organiseerida.

Filmi peategelane ongi üks avatarijuht, lihtsameelne rullnokast palgasõdur, kes planeedile saabudes pole selle kohta ühtegi raamatut lugenud ega dokumentaalfilmi näinud ja kellel pole ka vähimatki aimu kultuuridevahelisest kommunikatsioonist või diplomaatiast. Nagu Loll-Ivan vene muinasjuttudes komistabki ta ennast poolkogemata pärismaalaste kultuuri osaks ning ajapikku armub sellesse ja pealiku tütresse samuti. Tema vaprus ja hea süda ei suuda muidugi ahneid ja genotsiidimaiaid, kannatuse kaotanud inimbosse tagasi hoida ja Loll-Ivan osutub mõlema poole seisukohast reeturiks. Edasi läheb kõik ette­aimatavat rada pidi eepilise märuli saatel. Loll-Ivan on lõpuni õilis ja hea, ahned bossid on üdini sada protsenti pahad.

Kokkuvõttes on tegemist lihtsa moraalilooga sellest, et tehnoloogia kummardamisest õilsam on kallistada puid. Roheline eluviis on sulle hea, ütleb James Cameron oma uue tööotsaga. Kujutlusvõime on „Avataris” saanud uhkelt rakendust, kuid enamik auru on kulunud siiski dekoratsioonidele. Peab tõdema, et loo jutustamine jääb Cameronil seekord mitu astet tehnilise suurejoonelisuse tasemest allapoole. Kõigile meeldimiseks tehtud asjad lihtsalt mõjuvad mõnikord nagu liiga palju kommi. Ehkki laste jaoks ei ole võib-olla mõistet „liiga palju kommi” olemaski...

Seiklusfilm

„Avatar” (USA 2009)

R: James Cameron

O: Sam Worthington, Zoe Saldana, Sigourney Weaver, Stephen Lang, Michelle Rodriguez, Giovanni Ribisi

kinodes alates 18. detsembrist