•• „Mängib džäss nukralt põhjamaa tangot / väiksel poodiumil laudade ees.” Arvi Siig. Mis seoseid see rida sinu peas tekitab?

Ehk on see ajastust, kui Arvi Siig kirjutas. Tollal – ma arvan – tuli Põhjamaade jatsu laine Eestisse ja minu meelest kutsuti selles stiilis arranžeeringuid ka „rootsikateks”. Aga see oli enne minu aega, ma väga täpselt ei tea. Võib-olla sealt ka see seos?

•• Kas tänapäeva džäss on pigem festivali- või klubimuusika?

Eks igaühel on oma jazz. Mis ühele on, see teisele pole. Jazzkaar – ma arvan – on sedasama. Festivali edu saladus ongi olnud selle laiapõhjalisus. Päris popist etno ja avangardini, seal leidub kõike. Meie kultuurikiht pole nii paks, et leida ühele žanrile piisavalt austajaid, et teha suurt festivali.

•• Mitut eri sorti džässi kuuleb?

Hehee. Eks see on sama, et mis on indie? Ma ei julge arvuliselt öelda. Tänapäeva improvisatsiooniline muusika ja jazz on nii žanrite vahel, et seda pole võimalik piiritleda, mis kuhu alla kuulub. Muusikat piiritletakse pigem müügi jaoks.

•• Kui žanrid ei loe, kas staarid loevad?

Loevad isiksused. Jazz-muusika ajalugu ongi teed näidanud isiksuste ajalugu. Ja praegu, kui stiile pole, siis ongi säravad isiksused, kes teevad oma asja, kellel on midagi öelda. Aga nad ei pea olema staarid, võivad olla ka kohalikud tegijad, sõltub olukorrast.

Jazzkaare kontekstis on seda alustav Punkt-festival…

… Punkt on muusikafestival, mis sai alguse Lõuna-Norras Kristiansandi linnakeses. Eestvedajad on miksimisega tegelevad DJ-d Jan Bang ja Erik Honoré, kelle sihikul on improvisatsiooniline ja tõsine komponeeritud muusika. 2005. aastal startinud festivali kontseptsioon on lihtne: ühes saalis toimub traditsioonilises vormis kontsert; kui see läbi saab, koguneb publik teise saali, kus nad kuulevad äsja toimunu remiksi. Mõnikord sekkuvad teisendamise protsessi ka laval olnud muusikud ise.

… on hoopis midagi muud kui Jazzkaar. See on festival festivalis, mis sai Jazzkaare kavva turunduslikel eesmärkidel, et leida talle kõlapinda. Vähemalt Põhja-Euroopas on ta üks enim teada olevaid progressiivse žanriteülese muusika festivale, kui nii võib öelda. Jazz’iga pole siin otseselt väga palju pistmist, kuigi sisemises mõttes ehk on. Kontsert salvestatakse ja seda miksivad tõelised profid reaalajas. Protsessina on see nagu jazz. Žanriliselt on Punkt aga pigem progressiivse elektronmuusika festival. Samas töödeldakse seal Tormist ja Tulvet, mis on klassikaline muusika. See – ma arvan – on näide Jazzkaare suhtelisusest.

•• Skaala teises otsas on väljamüüdud Bobby McFerrin, keda absoluutselt kõik teavad kui „don’t worry, be happy” meest…

Ta on varemgi Eestis käinud. Vist Pärnus andis suurepärase kontserdi. Mida ta Jazzkaarel tegema hakkab, ma ei tea. Ta on ettearvamatu ja laia ampluaaga. Keegi ei tea, mida ta teeb, kuni ta lavale tuleb ja seda tegema hakkab…

… 60-aastane Bobby McFerrin on tänapäeva vokaal-jazz’i uuendaja, ühe-mehe-hääleorkester, muusikakultuuride ühendaja ning samal ajal ka erakordset kuulajamenu nautiv laulja. Paarkümmend miljonit müüdud heliplaati on tõestus publiku poolehoiust, kümme Grammy-auhinda osutavad asjatundjate kõrgele hinnangule, kriitikute ülivõrdes hõiskeid on kolme aastakümnega kogunenud tohutu virn. Neljaoktaavilise hääleulatusega Bobby McFerrin on oma muusikasse hõlmanud kogu helidemaailma rikkalikku mitmekesisust – lisaks jazz’ile kõlab seal maailma rahvaste muusika kõlasid ja rütme, lihtsale popmuusikale lisandub klassika keerukus ja kõike ühendab tema särav heasoovlikkus ja naerusuine optimism.

… Kusjuures muusikute, lauljate ja dirigentide jaoks on oluline, et peale kontserdi korraldab ta siin ka õpitoa. See haakub ka Tallinn 2011 filosoofiaga. Me ei kutsu siia suuri staare, ei maksa neile ainult kontserdi eest, vaid nad toovad siia ka mingit lisaväärtust. See kehtib nii McFerrini, Dave Liebmani kui ka Punkti kohta. See oli meie algne soov kava kokku pannes.

•• Liebmaniga oled vist ka ise mänginud?

Ei ole. Aga ma tean teda natuke. Ta on selline huvitav mees, et kuigi muusika pole sport, siis tema kohta pole vale öelda, et ta on maailma parim saksimängija.

…Ühtmoodi kõrgelt hinnatud nii kaasmuusikute kui kriitikute seas, nii akadeemilistes ringkondades kui jazz’i-klubide andunud publiku hulgas. Nüüdis-jazz’i ühe parima saksofonisti tiitel ei ole liialdus, kui me räägime 60. eluaastates Dave Liebmanist.

Kriitikud on märkinud, et muusikuna kuulub Dave Liebman kindlalt traditsiooni, mille algatas John Coltrane. Kuigi tal on ka teisi eeskujusid – Miles Davis nende seas –, on Liebman omaette nähtus, kelle kohta näiteks Ian Carr oma jazz’i-ent-süklopeedias kirjutab, et tegemist on ühe andekaima Coltrane-järgse saksofonistiga, kelle loomingut alati läbistab inimlik emotsionaalsus.

Muusika, mis kõlab Dave Liebmani kontsertidel, võib ulatuda Puccini aariate tõlgendustest kuni pikkade meisterlike vabaimprovisatsioonideni. Nende vahele mahub kõike, mida sisaldab jazz kui avarate tõlgendusvõimalustega muusika.

… tema kutsumisega oli samuti soov, et ta mängiks ja korraldaks õpitoa. Sinna tuleb osalejaid ka Lätist-Leedust. Nii tuntud jazz-muusiku põhjalikku õpituba polegi siin kandis olnud. Selles mõttes oleme Tallinn 2011 võimalusi targasti kasutanud.

Liebman pole siin ametlikult kunagi esinenud, ta on kunagi jämmimas käinud. Ma ei tea, mis juhtuma hakkab. Esialgsetel andmetel tuleb kava euroopalik, seal on küllaltki palju õhku, ruumi soleerimiseks.

Me saime ta õigel ajal, sest peale esinemise ja õpitoa kokkuleppimist sai ta oma põlvkonnast esimesena NEA Jazz Mastersi elutööauhinna (mis on jazz-muusikas üks väga väärt tunnustus – M. N.). Nüüd oleks teda kallim siia tuua, sest ta on elavaks legendiks tembeldatud.

•• Kui palju maksab üks maailmakuulus džässimuusik? Võrreldes rokkmuusikuga näiteks?

See on suhteline. Ma ei tea, kui palju maksab üks maailmakuulus rokkmuusik. See sõltub, kas ta on laineharjal. Aga seda ma ütlen, et ilma kultuuripealinna projektita poleks nad niimoodi siin, et annavad kontserdi ja jagavad kogemusi.

Kui me räägime näiteks muusikaekspordist, siis see põhineb paljuski isiklikel sidemetel. Ja kõigepealt on vaja need kuulsused siia tuua. Minna New Yorki midagi otsima, et löögile pääseda, on palju keerulisem.

 •• Nagu ma aru saan, seisab džässimuusikute võrgustik koos muusikakoolide ja festivalide najal?

Noorematel põlvkondadel kindlasti. See on viimase kümne aasta nähe, et Euroopa haridusprogrammid võimaldavad tudengitel eri koolide vahel liikuda ja tänu sellele nad leiavad rahvusvaheliselt sobivaid mängupartnereid-sõpru. Seetõttu ma arvan, et Euroopa jazz-muusikas hakkavad riigipiirid kaduma, muusikud liiguvad riikide vahel palju rohkem ringi.

Ka festivalidel on toimunud murrang. On aru saadud, et ka Euroopas tehakse palju head muusikat. Paarkümmend aastat tagasi tulid enamiku Euroopa festivalide peaesinejad Ameerikast. See suund on muutumas, mis ei tähenda, et Ameerikas tehtaks nüüd halba muusikat, aga rohkem pööratakse tähelepanu Euroopa muusikale.

… Michael Schiefel on Saksamaa vokaalivõlur, kes on suurel laval koos esinenud  ja improviseerinud Bobby McFerriniga ja oma soolokontsertidega reisinud USA-st Jaapanini. Iga Michaeli lugu on kas kahe-, kolme-, nelja- või koguni kuuekihiline.  Ta on looptehnika meister, mis tähendab, et kontserdi käigus lisab ta meloodiale üha uusi harmooniad, rütme ja alahääli ning tulemus on ääretult põnev.

Euroopa Jazzorkester on suurim rahvusvaheline jazz-muusika bigbändi-projekt. Igal aastal aprillis-mais paneb Taanis paiknev organisatsioon Swinging Europe kokku Euroopa jazz’i big-bändi, mille nimeks European Jazz Orchestra – EJO. Põhimõt-teks on, et igal aastal astub orkestri ette uus dirigent, alati mängitakse uusi teoseid ja valitakse ka uus rahvusvaheline kollektiiv mängijatest vanuses 18–30. 2011. aasta repertuaari iseloomustab orkester kui „maa-ilmset jazz’i” – rahvamuusika puutega modernset jazz-muusikat. Orkestri dirigent ja esimene helilooja on afrokuuba rütmide spetsialist, soomlane Jere Laukkanen.

... Ja eks meiegi katsume selles olukorras pildile pääseda nii pakkumise kui ka nõudluse poolest, et mitte sellest välja jääda.

•• Mida on eesti džässil maailmale pakkuda?

Potentsiaal on olemas. Küsimust, kas muusikutel on surve olla eksootiline, on palju arutatud ja see kehtib kindlasti ka eesti jazz’i kohta. Ühist brändi ei saa olla, kunstnik on oma tegemistes vaba. Samas meilt eeldatakse põhjamaisust, vähemalt kaugemalt.

… Joel-Rasmus Remmel õpib Eesti muusika- ja teatriakadeemia jazz’i-osakonnas klaverit. Ta suurimaks mõjutajaks on olnud Rootsi ansambel Esbjörn Svensson Trio, mille kõlamaailm ja muusikaline kompaktsus hakkas  teda väga varakult paeluma, samuti Ameerika pianist Brad Mehldau.

… Jaak Lutsoja kuulub vaieldamatult eesti akordionistide eliiti, mängib eri stiilide muusikat pop-jazz’ist klassikalise ja tänapäevase klassikalise muusikani välja, demonstreerib virtuoosset tehnikat, improviseerimisoskust, pilli väljendusvõimaluste detailipeent valdamist.

…Mari Pokinen on mahehäälne noor laulja, kes laulab enda loodud muusikat ja saadab end kitarril. Eelmise aasta lõpus ilmus tema debüütalbum „22”. Mari muusika on puudutanud selle ajaga paljusid eestimaalasi, plaati on müüdud ootusi ületades hästi. Juba peetakse teda nais-Tätteks – ega tühi koht loodusele meelepärane ole.

… Noore helilooja ja produtsendi Sander Mölderi ja DJ Questi poolt kokku pandud kooslus ühendab vana ja uut – jazz’i ja klubibiite, moodsat elektroonikat ja klassikalisi instrumente, popmuusika meloodiaid ja jazz’i harmooniat – seda kõike nu-jazz’i nime all.

… Ma arvan, et mustri määrab see, kes murrab esimesena läbi. Nii on olnud ka Skandinaavia jazz’i puhul.

 •• Islandi muusika on veider, sest Björk on veider?

Jah, võib küll nii öelda. Islandi jazz’i-mehed on nihestajad. Seal on ka häid peavoolumängijaid, kuid nemad pole nii tuntud.

Küsimus on pigem selles, kuidas õigel ajal õiges kohas olla. Ainuke viis kuhugi pääseda on kellelegi silma jääda. Plaadi järgi tänapäeval esinema ei kutsuta, keegi peab soovitama.

•• Kellelegi lõpeb McFerrini õpituba salvestussessiooniga New Yorgis?

See pole sugugi võimatu, ma arvan. Punkt on selles mõttes isegi lubavam. Jan Bang oli siin juba eelmisel Tallinn Music Weekil ja sai häid mõtteid. Ta võib viia mõne Eesti artisti plaadilepinguni, milleni me ise ei küüni.

•• Mida ootab publik? Nii need, kes käivad kuulamas Helin-Mai Arderit, kui ka need, kes on pelgalt Punkti peal väljas?

Kui seda teaks, oleks lihtne festivali teha. Meil on nii fanaatikuid kui ka juhuslikumat publikut. Ma usun, et küllaltki palju oleneb sellest, kuidas festival esinejaid tutvustab, ja publik valib selle põhjal. Jazzkaar on bränd, seda usaldatakse. Meil pole nii palju nimedeteadlikku publikut. Üldjuhul kontsert, kuhu nad lähevad, neile meeldibki, ma vähemalt loodan seda. Muusikuna julgustan alati publikut minema vaatama ka väiksemaid kontserte. Festivalide suured kontserdid on küll kvaliteetsed, kuid plahvatused toimuvad klubilavadel. Suuri elamusi saab minu meelest pigem seal. Suur kontsert on kindla peale minek. Eks sama ole ka popmuusikas. Lähed suurele kontserdile, saad kindla elamuse. Aga kas ta… See on subjektiivne, kuid ma arvan, et väikeses kohas on energiatasand, selle liikumine publiku ja esineja vahel vahetu õhkkonna tõttu hoopis kõrgem.

Jazzkaar

Kolmapäev, 20. aprill

•• Punkt Tallinn (Eesti-Norra): segakoor Noorus, ansambel U:, Jan Bang, Erik Honore, Sidsel Endresen, Eivind Aarset. Kell 19, Mustpeade maja

•• Tune Up. Kell 22, Clazz

Neljapäev, 21. aprill

•• Punkt Tallinn (Eesti-Norra): Jan Bang, Weekend Guitar Trio,

J. Peter Schwalm, Erik Honore, Arve Henriksen. Kell 19, Mustpeade maja

•• Marvi Vallaste, Tarvi Kull, DJ Erkin Antov. Kell 22, Clazz

Reede, 22. aprill

•• Talvin Singh, Niladri Kumar (UK-India). Kell 15, Mustpeade

maja

•• Michael Schiefel (Saksamaa). Kell 18, Mustpeade maja

•• Sambodromo Barbosa Trio // DJ San Antonio (Brasiilia). Kell 22, Clazz

Laupäev, 23. aprill

•• Koguperekontsert Jazzkarussell. Kell 12, Kumu auditoorium

•• Gourmet Duo. Kell 13, Eduard Vilde majamuuseum

•• Joel Remmel Trio. Kell 14, Kadrioru kunstimuuseum

•• Brian Melvin & Rosina Melvin. Kell 15, Miia-Milla-Manda

•• Mairo ja Holger Marjamaa & Iljo Toming. Kell 15, Tammsaare majamuuseum

•• Jaak Lutsoja – Tanel Liiberg. Kell 16, Peeter I majamuuseum

•• Kadi Uibo. Kell 16, Mikkeli muuseum

•• Mari Pokinen. Kell 17, Kumu auditoorium

•• Jaak Johanson. Kell 19, NOP

•• Anneliis Kits & Stereo Spectrum // DJ Sander Mölder, Tribute to Jamiroquai (Eesti). Kell 22, Clazz

Pühapäev, 24. aprill

•• Rebecca Kontus. Kell 18, Oleviste kirik

•• Jazzkaar Selects. Kell 20, Clazz

Esmaspäev, 25. aprill

•• UMA, Andi Pupato, Casper Obro, Siiri Sisask (Eesti, Taani). Kell 18, Kumu auditoorium

•• Hedvig Hanson Grupp. Kell 19, Vene kultuurikeskus

•• Jazzkaar Jam Session, Johan Lindvall Trio (Norra). Kell 21, Clazz

Teisipäev, 26. aprill

•• Raivo Tafenau – Siim Aimla Quintet, David Liebman Quintet (USA-Eesti). Kell 19, Vene kultuurikeskus

•• Brass Jaw (Šotimaa). Kell 22, teatri NO99 Jazziklubi

•• Denise Fontoura Band (Brasiilia). Kell 22, Clazz

Kolmapäev, 27. aprill

•• Euroopa Jazzorkester. Kell 19, Vene kultuurikeskus

•• The Old New Thing. Righteous Jazz Citizens. Kell 22, Clazz

Neljapäev, 28. aprill

•• Anna Buturlina (Venemaa). Kell 18, Vene kultuurikeskus

•• Poogie Bell Band (USA). Kell 21, Vene kultuurikeskus

•• Hamleto Stamato Quintet (Brasiilia) ja Omar Puente Cuban Group (Kuuba). Kell 22, Rock Café

•• Teele Viira, Otto-Karl Vendt, DJ Ecstatic. Kell 22, Clazz

Reede, 29. aprill

•• Bobby McFerrin (USA). Kell 19, Nokia kontserdimaja

•• Funky P Society (Luksemburg– Suurbritannia) Milk & Jade (USA). Kell 22, Rock Café

•• Tanel Ruben. Kell 22, teatri NO99 Jazziklubi

•• George Gershwin 2011, The Nu Songbook. Kell 22, Clazz

Laupäev, 30. aprill

•• Siim Aimla & Oceans 4. Kell 14.30, lauluväljaku klaassaal

•• Mayra Andrade (Prantsusmaa). Kell 16, Nokia kontserdimaja

•• Richard Bona (Kamerun-USA). Kell 19, Nokia kontserdimaja

•• Lõpupidu (Eesti, Rootsi, Norra, Soome). Kell 21, Von Krahl