”Tõde ja õigus” kajab Soomes vastu
Kirjastus võttis eesti kirjaniku oma tõlkeklassikute sarja, mille nimi on Seitsentähdet (Otava tähendab ju Odamust ehk Taevasõela, tähtkuju, milles teatavasti on seitse tähte) – samas sarjas on hiljuti ilmunud näiteks Daniel Defoe ja Dante teosed.
Soomekeelne väljaanne sai oma pealkirja: esimene osa kannab nimetust “Maan lupaus” (“Maa vanne”). Terve romaanisarja pealkiri “Totuus ja oikeus” on romaani alapealkiri. See, et suurromaani iga osa saab oma nime ning kõigil on ühine alapealkiri, hõlbustab soomlastel sellega tutvumist ja aitab loodetavasti suurendada läbimüüki.
Seda on kasutatud ka rahvusvahelises “Tõe ja õiguse” tõlkimise praktikas – erikeelsete väljaannete pealkirjadena võib kohata niisuguseid nagu “Kaks perekonda Vargamäel”, “Karini armastus”, “Tagasitulek Vargamäele”. Selle kiitis heaks juba Tammsaare ise, kes tegi kõik, et tema romaan saavutaks rahvusvahelist edu, koostas näiteks tõlkimiseks teose eri osadest tihendatud versioone. Taoti ongi romaanisari ilmunud neljaköitelisena.
Soomekeelne tõlge on aga täielik ja põhineb suurromaani kõige viimasel, tekstikriitilisel trükil.
Liiga vara on veel midagi öelda Tammsaare müügimenu kohta Soomes, aga kirjastaja poolelt on kuulda, et vähemasti raamatukaupmehed võtsid üsna tublisti ettetellimisi. Soome press on juba reageerinud, arvustusi on ilmunud kevadnädalatel ja lisa on tulemas. Toon järgnevalt katkendeid soome kriitikute arvamustest.
Võrdlus soome kirjandusega
Kõigepealt räägin, missuguseid vasteid on artiklite autorid leidnud soome kirjandusest – nimelt on väga tähtis, et kriitika aitab lugejal mõista asju just lugeja vaatevinklist.
Marko Ikävalko, Savon Sanomat: “Kõige kohasem on võrrelda Tammsaare romaani Väinö Linna romaaniga “Siin Põhjatähe all”. Isegi aeg on alguses aastakümne täpsusega sama. Mõlemal romaanil on olnud oma kodumaal ka ühtmoodi suur mõju. Ent kui Linna temaatika oli ühiskondlik, siis Tammsaare on oma romaani teemad leidnud pigem Vanast Testamendist.”
Kaisa Neimala, Etelä-Saimaa: “Tõde ja õigus” on eestlastele nagu meile “Kalevala”, “Seitse venda” ja “Siin Põhjatähe all”.”
Hannu Marttila, Helsingin Sanomat: “Tõde ja õigus on romaanis vahest pigem juhtmotiiv kui Linna ”Põhjatähe” moodi kindlalt avarduv ühiskondlik teema.”
Jouko Tallimäki, Etelä-Suomen Sanomat: “Soome kirjandusest võib paralleele tõmmata romaaniga “Siin Põhjatähe all” ja Kalle Päätalo loominguga.”
”Tammsaare miljöö on meile pisut kauge ja autori pakutud panoraam väsitavalt rikkalik. Nii nagu eesti graafikagi – tulvil detaile.”
Kõik nimetatud kirjanikud on soome kirjanduse tähed – niisiis on Tammsaare kohe pääsenud endaga võrdväärsesse seltskonda. Viimatinimetatud Kalle Päätalo loomingus kujutatakse rahvast uudse pilgu läbi. Ta on nelja viimase kümnendi kõige populaarsem soome kirjanik.
Muljeid Eestist ja omaaegsest maaelust
Millisena siis eesti elu ja vanaegne elulaad soome lugejale paistsid?
Kaisa Neimala, Etelä-Saimaa: “Naabritevaheline vimm paneb Soome lahe lõunakaldal tublisti pöörasemaid tükke tegema kui (Väinö Linna. – aut.) “Pentinkulmas”, kus pilkele ja norimisele vastati enamasti põrnitsemisega. Kirjeldatud kokkupõrgete ägedus tekitab imestust: kui palju vaeva näevad täiskasvanud mehed selleks, et oma naabrile meelehärmi valmistada, kui leidlikult tuleb perenaine selle peale, et riputada kass sabapidi ukse ülaserva ja piida vahele, et talle keretäit anda, kui suurt rõõmu tunnevad lapsedki loomade ja üksteise piinamisest, kuidas kaklus on meeste parim lõbu, mehel olgu ikka mehe turi.”
Marko Ikävalko, Savon Sanomat: “Tollel ajal oli elu algelisem ja maailm väiksem. Kuigi käteosavus võis olla kõvasti arenenum kui praegu, polnud mõttetegevus seda mitte. Isegi surm nakkushaiguse läbi oli pigem pahategude ja pahade mõtete palk kui tõbi.”
Jouko Tallimäki, Etelä-Suomen Sanomat: “Oma jutustamisoskust näitab Tammsaare oskusega valitseda kogu seda laia tegelasgaleriid. Külarahvast on palju, enamasti talumehi. Romaani sümboolsus on ehk vähenõudlik selles osas, mis puutub rahvuslikku ärkamisse. Rahvuse alustalad said Soomes aeglaselt paika ja veelgi aeglasem oli see areng Eestis.”
“Viha, julmust, lustimist, peksmist, rahvakombeid, loomapiinamist – kõike seda pakutakse lugejale. Õrnade intermezzodena mõjuvad laste ja karjapoiste mängude kirjeldused.”
Hannu Marttila, Helsingin Sanomat: “Pearu astub lavale purjus kakleja ja riiukukena, mehena, kellel on ühiskondlikke suhteid ja ohtlikke vihamehi ja kes oskab nii lipitseda kui ka toorutseda. Midagi väga üldistavat on ta käitumises, kui ta ähvardab autoritaarsusest teha häda omaenda kaevu.”
Neist kriitikute esimestest reaktsioonidest jääb silma üks detail: soome lugejat ehmatab natuke Tammsaare kujutatud maailma toorus, vägivald, mida kohtab nii kaklustes, naiste peksmises kui ka loomade piimanises. Soome maaelukujutustes on rohkem toorest seksuaalsust, vandumist ja ropendamist kui Tammsaarel. See, et realistlik rahva kujutamine kajastab igal juhul kõike jämedat ja inetut, kuulub asja juurde. Võib-olla on see päris positiivne kogemus soome lugejale, et realistlikule Ļanrile iseloomulikud jämedused tulevad nüüd teisest suunast, kui ta on harjunud, mitte seksuaalsusest, vaid vägivallast.
Kriitikute hinnangud
Kriitiku ülesanne on kõigepealt kirjeldada, milline teos on ja anda siis sellele hinnang, jagada lugejale oma arvamusi selle kohta, mis raamatus on õnnestunud ja mis mitte.
Hannu Marttila, Helsingin Sanomat: “Ei, “Maa vanne” pole mingi külaburlesk, kuigi Tammsaare (---) valitseb ka seda stiiliĻanri peadpööritavalt elegantselt.”
““Maa vanne” on muidugi ka maaharija eepos, aga missugune! Töö kirjeldused (---) on meeldejäävad.”
Kaisa Neimala, Etelä-Saimaa: ””Maa vanne” on huvitav romaan mitmel muulgi moel: rikkalik, liigendatud, piltlik, inimlik. Jään pikisilmi ootama “Tõe ja õiguse” järgmiste soomekeelsete osade ilmumist.
Marko Ikävalko, Savon Sanomat: “Ometi eksivad need, kes väidavad, et teos on raskemeelne. Tammsaare on kohati lausa ülevoolavalt lõbus. Oleneb ju lugeja vaatevinklist. “Maa vanne” ei ole huumorimeeleta inimese kirjutatud.” “Maa vanne on heas mõttes vanaaegne romaan. Selliseid enam ei tehta. Pole enam ühiskonda, mida suudetaks kõikehõlmavalt peos hoida. Meistriteose teeb sellest romaanist Tammsaare kirjanikuanne. Ta paneb teose elama. Raamat hingab lugejaga ühes õhustikus. Soome lugejat aitab muidugi Tammsaare teose füüsiline keskkond. Maastikud ja kombed ei erine nii suurel määral, et see, kes mõistab Väinö Linnat ei suudaks mõista Tammsaaret.”
““Tõde ja õigus” kuulub Euroopa suurde kirjandusse. Võib vaid küsida, miks seda romaanisarja alles praegu soome keelde tõlgitakse. Kas Eesti oli liiga lähedal, et binokkel suunati Euroopasse? Õnn, et vähemasti nüüd seda tegema hakati. Et kõik osad saavad tõlgitud, siis ootab lugejat ees veel neli pidupäeva.”
Jouko Tallimäki, Etelä-Suomen Sanomat: “Peab tunnistama, et lugesin poole raamatust läbi küllaltki õhinal. Tuleb vaid suruda ennast läbi tekstitihniku, kui juba kord alustatud sai. Olgu siis kohe välja öeldud: “Maa vanne” – seda romaani otsast lõpuni läbi tampida on tükk tööd. Söögipooliseks peaks kaasa võtma pöörase kirjandusarmastuse ja kasuks tuleb, kui lisada sellele veel kulbitäis estofiilsust, küll siis raske tööga ka toime tuleb.”
“Ei julgeks ennustada sellele raamatule suurt publikumenu.”
Nagu näete, on viimane kriitik poole maratoni pealt ära väsinud. Teised autorid on ehk rohkem karastatud soome telliskiviromaanidega ja suhtuvad teosesse ainult positiivselt, tõstes igaüks eraldi esile selle erinevaid väärtusi.
Kirjastamisest ja tõlkimisest
Soomes ja mujalgi on endastmõistetav, et kriitika huvitub tõlkija tööst enamasti siis, kui tõlkes esineb vigu. Tammsaare-tõlke vastuvõtt on selles mõttes erandlik. Lisaks tõlkele kiidetakse ka kirjastajat.
Tapio Mäkeläinen, Tuglas-seura liikmete vihik: “Tõlge on suurepärane ja Tammsaare Järva-Madise kandi murdekeele tõlked, kus on kasutatud soome häme murret, tunduvad hiilgava lahendusena – vähemalt minusuguse sündinud süda-hämelase meelest.”
Eespooltoodud artiklid kokku on jõudnud 2,5 miljoni soomlaseni, niisiis poole soome rahvani – kõige suurem on siin Helsingin Sanomate osa. Iseasi muidugi, et raamatuarvustusi loeb tunduvalt vähem inimesi kui politseikroonikat või jalgpallilehekülgi.
Aga võimalus on pakutud. Igal juhul on nii Tammsaare kui ka tema kodutalu Vargamäe nüüd Soomes soojalt teretulnud. Olen kohanud juba paljusid soomlasi, kes pärivad, kuskandis Albu on ja kuidas Tallinnast Vargamäele saab. Vastamine neile küsimustele on mulle olnud vägagi meelepärane tegevus.
