Tõdemus tühisuse universaalsusest

Legendaarse tšehhi-prantsuse kirjaniku Milan Kundera uusim romaan „Tühisuse pidu” ülistab omal moel elu üheplaanilisust ja eripäratuse vabadust.

Teadvuse voolu kujutavas sürreaalses teoses „Tühisuse pidu” segunevad reaalsus, fantaasia ning ühe peategelase välja mõeldud marionettide etendus Stalinist ja tema lähikondlastest algul pisut raskesti jälgitavaks, kuid lõpus rohkem selginenud looks. Kui lasta lahti traditsioonilisest nõudmisest ja ootusest, et jutustatav lugu peab olema lihtne, arusaadav ja realistlik, võib avastada, et Kundera ühe tegelase mõtetest teise omadesse, siis hoopis muudesse sündmustesse ja väljamõeldistesse hüplev stiil kannabki endast tühisuse võlu sõnumit. Tühisus, banaalsus ja kõige kordumine pole Kundera raamatus midagi, mille ees hirmu tunda, vaid elu olemuse põhialus. Selles, et kõik on olnud ja et kõik juhtub üha uuesti, kõige lihtlabasematest sündmustest nagu hommikune ärkamine kuni kohutavate õnnetuste ja sõdadeni, on tema tegelaste jaoks midagi lohutavat. Ja omal moel rõhutab kõige tühisus just nimelt meie kõigi erilisust.