Tõeline Eesti rahva tõde ja õigus

 (17)
Silver Anniko "Rusikate" uustrüki esitlus Tallinnas.
Silver Anniko "Rusikate" uustrüki esitlus Tallinnas.Foto: Priit Simson

Silver Anniko kultusromaan „Rusikad” kirjeldab Eesti rahva minevikku täies eheduses.

Sügaval nõukogude ajal, mil Eesti liikus suurte sammudega õitsva kommunismi poole, ilmus lettidele kiiresti ja ootamatult „Rusikad”. Samasuguse väledusega see sealt ka kadus. Raamatukauplused võinuks panna kokku suurejoonelised Brežnevi pakikesed ning liita „Rusikatele” Lenini kogutud teosed ja Karl Marxi „Kapitali” takkapihta, ostubuumi poleks see peatanud.

Millalgi, tõsi, korjati raamat – need paar eksemplari, mis olid veel jäänud – lettidelt (või õigemini leti alt) ära ja ka raamatukogudes polnud seda eriti saada. Ilmselt otsustas mõni kommunist „Rusikad” läbi lugeda ja hoomas õudusega, et see oli täis nõukogudevastast valet ja propagandat.

"Rusikate" originaalkäsikiri. Foto: Stanislav Moshkov

Jah, „Rusikate” esimest väljaannet oli kärbitud enam kui kahesaja lehekülje võrra, kuid alles jäi piisavalt palju, et imestada – kuidas, pagan, see tekst tsensoritest mööda läks?

Toona oli Vabadussõjast rääkimine tabu ja võis tuua kaasa karme karistusi, aga nüüd, palun, on Eesti Wabariigi sünd kenasti paberil. Ja kuidas saab idealiseerida kulakut (siit ilmselt ka pealkiri – palgatööjõu kasutaja ehk töörahva vere imeja, kes tuli Siberisse saata, oli ju kulak, eesti keeli rusikas) ning selgitada lehekülgede kaupa, et rikkus loodi ränga rügamisega? Mäletate ju omaaegset poliitökonoomiat, kus ei selgitatud, kuidas kapitalist jõukaks sai – rikas lihtsalt oli rikas ja kõik. Ning see pikk dialoog väiketalupidaja Reinu ja tema endise semu, padupunaseks muutunud Verdeni vahel, kus kommunistlikud ideed selgelt lüüa saavad.

Muide, ses dialoogis on äärmiselt huvitav mõttekäik, mida ajaloolased võiksid edasi arendada (ja kui nad on seda juba teinud, siis taas esile tõsta) – Lenin päästis Eesti rahvuse. Et kuis nii?

„Rusikate” esimene väljaanne tekitas ka kärbitult küsimuse: kuidas, pagan, see tekst tsensoritest mööda läks?

„Kui polnuks Vene revolutsioone, kui tsaarivalitsus oleks edasi olnud, kas oleks siis üldse kõne allagi saanud tulla ükskõik missuguse Eesti Vabariigi loomine. Praeguseks ajaks olnuks siin ammu põline Venemaa ja eesti keele kõlagi oleks kadunud. Tsaari šovinistlik venestamismasin oli rängem, julmem, radikaalsem, resoluutsem ja efektsem, kui seda tagantjärele ette kujutada osatakse. Sinugi nimi oleks praegu arvatavasti Rene Karassjov, sa räägiksid isegi oma emaga vene keelt ning häbeneksid, et su esivanemad ei olnud puhastverd venelased, vaid mingid alaväärtuslikud tšuudid.”

Kui arvestada, et kogu koolisüsteem kuni Tartu ülikoolini oli möödunud sajandi alguseks muudetud siinmail venekeelseks, samuti riigiasutused, siis tõesti, kuhu me Tsaari Venemaa rüpes jõudnuks?

Teet Kallase arvustus ilmus kõigepealt ajalehes Sirp ja Vasar 21.12.79 ning hiljem raamatus "Muljeid kirjandusmaastikult" (Eesti Raamat 1982, pildil). Foto: Ilmar Saabas

Rohkem talupojatarkust, vähem kõrgfilosoofiat

Aga see selleks. „Rusikad”, mis nüüd kärpimata kujul ilmus, on Eesti rahva lugu rohkemgi – ja seda reljeefsuse ning musta-valge vastandumise tõttu – kui maaparandaja käsiraamat ehk „Tõde ja õigus”. Siin on rohkem lihtsust, talupojatarkust ja realismi (kõrgfilosoofiat ja kauniskirjandustküll vähem), mis lõpuks lugejaid köidabki.

Nagu öeldud, on hea raamatu aluseks musta ja valge vastandumine, millele tuleb lisada peoga halle toone. „Rusikad” on kahe mehe lugu, nagu on osaliselt ka „Tõde ja õigus”. On Elmar Kaarjas, riigilt talu saanud vabadussõjalane, kes peagi teise ilma läheb, nii et tööd peab jätkama tema verinoor poeg Rein. Ja on Joonas Piirits, litsipoeg, kes võtab elu eesmärgiks saada rikkaks. Vahendeid valimata. Ja nii nad siis kulgevadki omi teid pidi kohtumise suunas.

Nii kummaline, kui see ka pole, ei näikse Wabariik Vabariigist just palju erinevat. Mured on samad – vaesus ja väiksed palgad, mehine viinajoomine (kui kogu „Rusikates” pruugitud hundijalavesi ja kesvamärg praegu rahvale välja jagada, peaksid piiripoed paariks aastaks uksed sulgema), rahulolematus valitsusega...

„Valimised on üleriiklik komöödia, kus iga täiskasvanud inimene mängib tola osa. Mõtle ise: rahvas valitseb, valides valitsust, kes teda valitseb. Absurd. Demokraatia on suur ja tobe stiihia, parlament lobamokkade palagan. Lambakari otsustab, mis karjane tegema peab! Rahvas on kokkuvõttes alati loll, vajab juhtimist ja juhti. Rahvas on alati valitsetav, mitte valitseja.”

Loe veel

Ja nii, liikudes tasapisi läbi õnne ja õnnetuste, armastuse ja petmiste, elu ja surma, jõuab 1927. aastal alanud lugu sinnamaani, kus Wabariik otsa saab. Siiralt kahju, et Silver Annikol jäi triloogia kaks osa avaldamata, kui ta jõhkra mõrva tõttu siitilmast lahkus. Ent äkki sai ta need osad valmis seal, teispoolsuses? Kui sinna jõuame, saame teada.

„Rusikad” Foto: Kaanefoto
Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare