Toimetaja töö paistab välja ainult siis, kui see on tegemata jäänud. Perfektse üllitise loorberid lõikab igal juhul kirjamees – autor või tõlkija. Sodi ja prahi eest saab tänitada toimetaja (“Nänn-nänn-nänn, tätt-tätt-tätt, raamat vajanuks toimetajakätt!”). Eriti alandav on toimetada kehva algupärandi veelgi kehvemat tõlget. Ikka jääb süüdi toimetaja – et pole osanud, tahtnud ega suutnud s…st saia teha.

Muiste oli raamat hinnas, kirjasõnal ja lugemisoskusel oli harukordne kaal. Väärt lugemisvara oli ülikoolides ja kloostrites puldi küljes ketiga kinni, rändüliõpilased käisid seda Grand Tour’i ajal kohapeal püstijalu tudeerimas. Gutenbergi saatanlik leiutis, protestantismi levik ja lugemisoskuse kasv tõi kaasa harjuskite kaelamääritud kolportaažkirjanduse.

Sõnakvaliteet langenud

Arvutid ja internet on juhatanud sisse kolmanda kirjaoskuse (või kirjaoskamatuse) ajastu: klaviatuuri taha satub üha enam analfabeete. Elementaarhariduse kättesaadavus nivelleerib kõrgvaimsuse. Juba Voltaire kurtis: “Raamat oli Homerose ja Hesiodose ajal samasugune haruldus kui tänapäeval hea raamat.” Minugi meelest on sõna kvaliteet viimase 10–15 aasta jooksul kõvasti alla käinud. Ilmne paratamatus, millega tuleb kohaneda ja leppida.

Miks siis nii? Esiteks on tohutult lühenenud kirjastamistsükkel, mis vanasti võis kesta aastaid. Tänapäeval tuleb töö – nii kirjutamine/tõlkimine kui ka toimetamine – võimalikult kiiresti “ära teha”. Kirjainimeste töötasu on väike, see tingib tempo. Enam pole hirmu, et mõni valvas lugeja ripub vigu (eelkõige poliitilisi!) noppides telefonitoru otsas ja teatab “kuhu vaja”. Normatiivse järelevalve mõju tuleb selgelt esile, kui võrrelda endisel Ida-Saksamaal ilmunut Bundesrepublik’u trükistega. Idas oli vormiline külg (viiteaparatuur, kasutatud kirjanduse loetelu, registrid, impressum jms) eeskujulik, lääne pool mitte alati. Selles asjas annab aga kõikidele silmad ette Prantsusmaa, kus pikaajaline entsüklopeediakirjastamise tava ja romaani vaimu reeglipärasus ületab saksa irratsionaalse “udu”.

Teiseks: tekste toodetakse nüüd rohkem kui kunagi varem, justkui kurikuulsa hüüd-lause “Tänavu rohkem kui mullu!” järgi. Õilis vähemik upub keskpärasuse ja saasta sisse ära. Grafeemide jäädvustamise taevalik tarkus ja kunst on muutunud demokraatlikult laiapõhjaliseks. Kirjasõna juurde on pääsenud needki, kel 100 aasta eest olnuks pärisosaks adra-kurge hoida või lehmanisast piima sõõrutada. Tänapäeval on võimalik sellinegi ametikooslus nagu lüpsja-toimetaja.

Kes see veel on? Külaplika, kes õppis kaug-õppes paar aastat filoloogiat, töötades samal ajal rajoonilehes korrektorina. Lüpsjapalk meelitas aga tööle kolhoosilauta, kuhu ta jäi pooleks eluks. Kui majandi piimakari hääbus ja provintsilinna asutati pisikirjastus, kutsus sugulane “õppinud inimese” toimetajaks. Ons sealt oodata kvalifikatsiooni, kvaliteeti?

Kirjanike read aga täienevad uute Vesipruulidega. Või siis sellistega nagu too talupoeg, kes Maksim Gorkile kirjutas: “Tervise nõrkuse tõttu ei saa jägu vüüsilisest tööst palun alandlikult mind kirjaniku ametisse lasta.”

Ainuüksi õigekirja tundmine ei tee veel literaati ega toimetajat. Ortograafia on nagunii kokkuleppe värk. Vanasti, kui keelemehi polnud, arenes keel omasoodu, oma sisemise mõõdupuu kohaselt. Normeerijate kiuste toimivad keeleorganismis – nagu folklooriski, nagu eluslooduseski – eneseregulatsiooni ja enesekontrolli seadused. Olen täiesti kindel, et “ÕS 2050” lubab selliseid sõnu nagu suht, tegelt, aint, läind, tulnd, mis on ju kujunenud meie keelele tunnusliku sise- ja lõpukao tõttu. Sõnavara angliseerumine ei panegi veel ahastama – muid germaani laene on eesti keeles juba varasemast küll ja küll! Paraku on lauseehituski kaldumas soomeugrilisest indoeuroopalikuks. Suundumus, mis rõõmu ei tee.

Toimetaja – entsüklopedist

Kujutavas kunstis on toimetamine mõeldamatu. Osavõtlik sõbramees võib ju maalijale või graafikule õpetussõnu jagada, kuid hädavajalik see pole. Tekst kui lineaarselt kulgev loogikapärane märgikogum tahab siiski kõrvaltvaataja korrastavat pilguheitu, nõu ja abi. Ometi tuleks keelt, kirjamehe tööriista, parandada nii vähe kui võimalik. Head nahka ei tule, kui jäik vana kooli mees satub toimetama teksti, mis on “popp ja noortepärane”. Või vastupidi.

On suur vahe, kas toimetada algupärandit või tõlget, ilukirjandust või tehnikateksti. Tõlge ja täppisteadused on raskemad, rängemat vastutust nõudvad. Kõige hullem on toimetada surnud autorit. Siis tuleb kõik otsused ise julmalt vastu võtta, ja ikka jääb painama mure, et kadunukesele sai liiga tehtud.

Kirjavead on need kõige lihtsamad, mida praavitama peab. Sant lugu on siis, kui autor või tõlkija on võtnud käsile aine või ala, mida vähimalgi määral ei tunne. Ei tohiks kirjutada/tõlkida Caesari elulugu, kui ei tea kohe mitte midagi Rooma riigist ega ladina keelest. See, kes tõlgib Adam, Eva, Lazarus, apostel James ja püha Yrjö, hoidku käed kirikuloost eemale.

Paraku on üha tegemist noorema kirjarahvaga, kelle enesehinnang kohub taevavõlvini. Tüübid võtavad külma kõhuga ette neile täiesti võõra valdkonna, jätavad käsikirjas parandamata trükivead, ei viitsi kontrollida nimesid ja numbreid. Suhtumine toimetajasse on üleolev: äh, las vana (või moor) viskab silma peale ja parandab ära, saab ju selle eest palka. Selliste tekstide toimetamine võib kesta mitu korda kauem, kui on kulunud aega nende kirjapanemiseks.

Toimetaja on end pidevalt täiendav entsüklopedist, omnivoor, Mädchen für alles, kes peab toime tulema mis tahes valdkonnaga – ürgühiskonna ajaloost kuni marmelaadi valmistamise õpetuseni. Küllap on sedasi ka tõlkijaga. Krista Kaer meenutas äsja kuulsa briti kirjastaja Christopher MacLehose’i kurioosset mõtteavaldust, et hiilgav tõlkija peaks alustama alles 70-aastaselt. Selleks ajaks on ta lugenud piisavalt ning suutnud end kurssi viia teiste kultuuridega, et neid adekvaatselt vahendada.

Toimetaja võib end sisimas tähtsana tunda, kuigi ta töö ja isik jäävad varju. Parandab Krossi, Traati, Vetemaad – nagu õpetaja koolilaste kirjandeid. Teisalt jätab see amet isiksusele parandamatu jälje. Teeb norivaks ja umbusklikuks, pärsib loovust. Toimetajale on omane apollooniline tung korrastatuse, negentroopia poole. Ehk saavadki toimetajaks need, kelles nimetatud jooned sünnist saati tallel?

Toimetamine laiendab tohutult silmaringi – mitte elava elu, vaid raamatutarkuse tundmise ja tunnetamise poolest. Ilmlõpmatu vajadus kõike ja kõiki kontrollida muudab teatmeteosed kiiresti kapsaks. Toimetaja ei usalda ilma kontrollimata iseennastki.

Endastmõistetavalt vajas toimetamist ka seesinane kirjatükk.