Toit, mida tarbime, võib meid hävitada

Tänapäeva toiduainetetööstuse produktid sisaldavad mitmesuguseid lisandeid, mida nii või teisiti kasutatakse tarbija ligimeelitamiseks. Paljud sellistest lisanditest võivad aga osutuda tervisele ohtlikuks.

Inimene sööb elu jooksul ära koguse toitu, mis tihedalt pakituna täidaks terve suure kaubavaguni. See toidukogus (orienteeruvalt 40-50 tonni) kulub energeetilisteks vajadusteks ning kudede pidevaks uuenemiseks. Kõige aeglasemalt vahetuvad tihedad luukoed (eriti hambaemail) ning närvikude, kuid needki uuenevad keskmiselt seitsme aasta jooksul täielikult, pehmed koed palju kiiremini. Sellest vaatepunktist on ütlus "me oleme seda, mida me sööme", ülimalt põhjendatud, sest keha formeerub ju ainult söögi-joogi arvel. Värvitud ja lõhnastatud

Paljud inimesed söövad ketshupit, aga vähesed mõtlevad, miks see nii punane on. Aga loomulikult - värvitakse! Viimastel aastatel armastatakse sobivalt "toonida" väga paljusid toite-jooke, nagu konserveeritud herned, kurgid, tomatid, lihatooted, mitmesugused mahlad jt joogid, püreed jne. Samal ajal tuntakse aga kahjutuid sünteetilisi toiduvärve väga vähe, inimeste - eriti allergiliste - tundlikkus nende suhtes võib olla aga üpriski erinev. Mitmesuguseid allergia, selle "tsivilisatsiooni haiguse" vorme põdevad inimesed teavad, kui raske, sageli võimatu on välja selgitada just konkreetse toimega allergeeni ning selle mõjust vabaneda. Allergiliste haiguste arv Eestis suureneb kiiresti ja üheks oluliseks põhjuseks on siin konkreetsele organismile sobimatud sünteetilised toidulisandid, eriti värv- ja lõhnaained ning konservandid.

Kahjulik või kasutu

Niisiis võivad mõned toidulisandid osutuda ebasoovitavateks isegi juba siis, kui nende sisaldus toidus on lubatud normi piires. Aga kui ei ole? Kui riigis on küll toidulaboreid, kuid puudub ühtne süsteem kõigi kodumaiste ja importtoiduainete kontrolliks? Mis juhtub, kui toidupartiisse satub mõnda kasutatavat lisandit ülemäära? Toome ainult põgusa näite nende küsimuste komplitseeritusest.

Paljud inimesed teavad, et korralikud juurviljad on nitraadivabad. Tegelikult ei ole see päris nii. Kõik juurviljad, ka ilma mineraalväetisteta kasvatatud, sisaldavad tingimata nitraate, sest taimed vajavad neid oma elutegevuses vältimatult. Küsimus on ainult koguses - üle teatud sisalduspiiri on nitraadid inimorganismile kahjulikud.

Samal ajal lisatakse neidsamu nitraate toidusse teadlikult. Inimene ostab turult kalleid porgandeid sildi alt "nitraadivaba" (mis on juba põhimõtteliselt ebaõige, vastavast kontrollist rääkimata), samas aga ka sinki, mis on kaaliumnitraadi lisamisega meeldivalt punaseks värvunud. (Muidugi ei värvita mitte kõiki sinke, peamiselt ikka kallimaid ja paremaid suurtööstuslikke tooteid.)

Seesama sink sisaldab aga lisaks nitraadile sagedasti veel mõnda nitritit, mis on juba tunduvalt kahjulikuma toimega. Nitriteid kasutatakse liha- ja kalatoodetes nn antioksüdantidena, nad aeglustavad toiduainete riknemist õhuhapniku mõjul. Enamasti tarvitatakse selleks otstarbeks naatriumnitritit, peaaegu värvitut kristallainet, mis sarnaneb välimuselt tavalise keedusoolaga. Nitritid on nitraatidest umbes 20 korda mürgisemad, nad kahjustavad verd ja takistavad nn rakulist hingamist. Muidugi püütakse nitriteid lisada toiduainetesse kogustes, mida peetakse kahjutuks (muide, surmav on umbes 1-grammine naatriumnitriti kogus). Aga siiski - kontroll? Nitritid on vaid üks näide seda tüüpi lihtsatest ühenditest, mille seiresse Eesti Vabariigis (eriti imporditavate lihatoodete osas) tuleks suhtuda suure vastutustunde ja süstemaatilisusega.

Analüüsida: miks, kuidas?

ülalpool oli juttu toiduainete kõige lihtsamat tüüpi lisanditest, olgu siis kahjulikest või kasututest. Muidugi, toiduainete värvimist-lõhnastamist ei saa vaadata ainult negatiivse poole pealt, näha seda üksnes salakavala ja ohtliku reklaamitrikina. On üldtuntud tõsiasi, et toidu, selle pakendi välimus, toote lõhn ja kuju - lühidalt psühholoogiline külg - omab erilist tähtsust toidu omastatavusel, nagu ka inimese üldine meeleolu söömise ajal.

Kõige halvemat tüüpi lisanditeks toiduainetes on mitmesugused keerulised orgaanilised ühendid, mis on põhjustatud keskkonna pooleldi ettekavatsetud reostusest, nagu teatud tüüpi taimekaitsevahendid (pestitsiidid), loomadele söödetavad või süstitavad hormoonid, antibiootikumid jm ained. Siia hulka kuuluvad ka mõned valkude raskesti määratavad laguproduktid, mis tekivad toiduainete ülipikal säilitamisel sügavkülmas või konservidena, paljud sünteetilised värvained ja konservandid, emulgaatorid ja stabilisaatorid. Nende ainete potentsiaalne ohtlikkus seisneb ühelt poolt raskustes nende analüüsil (määramisel toiduainetes, mis nõuab küllaltki kallist aparatuuri), teiselt poolt aga keerulises toimes, mis võib organismis avalduda väga varjatult - häire või haiguse tegelik põhjus võib jäädagi avastamata. Kuid siin on tegemist mitte põhimõtteliste, vaid üksnes tehniliste raskustega, mida saab - ja tuleb - ületada. Paljusid seda tüüpi kahjulikke lisandeid suudetakse Eesti toidulaborites juba määrata, aga kõiki mitte. Loodav toidu-uuringute kesklabor peaks muuhulgas katma ka tühimikud puuduvate analüüsimetoodikate osas. Laboris peaks olema inimesi, kes suudavad erksalt, kvalifitseeritult ja vastutustundega reageerida ootamatutele vajadustele toiduainete analüüsi osas; senine süsteem on liiga jäik ja juhuslik.

Uuenenud tingimused

Pauligi firma Tallinna osakond pakendab kena kollakat värvi aroomisoola, mis sisaldab "maitsevõimendajat E 621". Kui palju inimesi Eestis teab, mida see tähendab? "Ehtsas ja heas" mustsõstramoosis (AS Põltsamaa FELIX) peituvad säilitusaine E 202 ning kahte tüüpi stabilisaatorid E 440 ja E 509. ütleb see teile palju?

Mahepõllundussaaduste laialdasem kasutamine on igati tervitatav, aga kuidas tegelikult veenduda produktide puhtuses?

Paratamatult tuleb esitada küsimus - kas Eesti toidupoliitika on valmis Euroopaga ühinemiseks? Milliseid ettevalmistusi me selleks teeme? On ju selge, et vastav temaatika on erakordselt lai ja paljutahuline, siin ei saa toime tulla üksnes väikese toiduinspektsiooniga ja seni väga nappide ressurssidega.

Alanud aastaks eraldati toiduinspektsioonile vaid 738 tuhat krooni. Mille arvelt toimub praegune määratu kokkuhoid? Tervise, meie kõigi tervise arvelt.

KALLE TRUUS