Kui Arvo Pärt ja Veljo Tormis oma teada-tuntuses on juba pikemalt olnud Eesti süvamuusika visiitkaart välismaailmas, siis Tulevi mõjujõud ja tähtsus näib aina kasvavat. Samamoodi on ta kasvanud ka oma loomingus – loomuldasa ja raugematu hooga, ilma suuremate vastuolude, kõrvalekaldumiste või takerdumisteta.

1980. aastatel kammerlike,

n-ö vastuvõtlikumate teostega alustanud, on helilooja alates 1990. aastatest hakanud väljenduma ekspressiivsemalt ning kirjutanud ka suurematele koosseisudele. Valminud on orkestriteoseid ning koorimuusikat, samuti elektroakustilisi taieseid, 2002. aastal isegi lühiballett “Cruz”.

Tänavu mais kanti ette “Future Continuous” sümfooniaorkestrile, märtsis Peep Lassmanni juubelikontserdil “Cadenza” sooloklaverile, samuti toimus märtsis vokaalansambliteose “Flow My Tears” esiettekanne Taanis. Tulevi teoseid võib kokku lugeda üle 60, teid, millel need seisavad, paistab ent olevat üksainus.

Muidugi ei näita produktiivsus iseenesest veel midagi. Vahest peegeldub Tulevi fenomenis hoopis tänapäevaste olude kiuste – või tõttu – üha suurenev vajadus inimese olemasolule tähenduse andva ajatu mõõtme järele? Sest nagu mõne eelpool mainitugi looming, liigub Tulevi muusika igavikus. Ekspressionistlik vorm ja sakraalne sisu, pinged eksistentsiaalsete tõmmete vahel, maailmanägemise kooskõla loomulik-looduslikuga, inimliku paratamatuse ületamine, lootuse ja lootusetuse riid – need märksõnad võiksid iseloomustada Toivo Tulevi loomingut.

Eeskätt tema vokaalsed teosed, kuid ka lugude pealkirjad reedavad vaimulike tekstide ja kristliku müstitsismi mõju. Eks sellest ka süvenemine varajase vokaalmuusika traditsiooni – Tulev on õpetanud gregooriuse laulu ning laulnud ka ise mitmes vanamuusikaansamblis, nagu Vox Clamantis, Choeur Gregoriaen de Paris ja Heinavanker, ühtlasi rajanud liturgilise muusika ansambli Scandicus. Õhtumaise traditsiooni kõrval kuulnukse teda viimasel ajal huvitavat orientaalne.

Algselt paelus aga Toivo Tulevit hoopiski rokkmuusika ürgne vägi ning selle mõjusid võib hea tahtmise korral aimata praeguseni; kuid ka Led Zeppelin, Deep Purple, King Crimson olevat temale jäänud ikkagi “spirituaalseks muusikaks”.

Kutselise helilooja privileegideni on Tulev jõudnud käänulisi teid pidi, olles töötanud küll öövalvuri, küll õpetaja, lauavabriku transporditöölise, koristaja, viinapoe turvamehe ja ehitustöölisena. Praegu teenib Toivo Tulev leiba muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõu ning kompositsiooniosakonna juhatajana. Tema muusikat saab kuulata 2004. aastal välja antud autoriplaadilt “Be Lost in the Call”.