Tõlkepettuse ohver


arvustus Ilmar Laabani “Oma luulet ja võõrast” (1990) oli raamat, mis taas-äratas mu huvi (eesti) luule vastu. Seetõttu olid mu ootused tema luuletõlgete raamatu osas erakordselt kõrged – eriti peale tutvumist sisukorraga, milles figureerivad Baudelaire, Rimbaud, Eluard ja teised suured prantsuse (ja rootsi) luuletajad.

Praegu tundub siiski, et valdav tunne on kerge pettumus. Pettumuse põhjus pole aga mitte niivõrd selles, et Laabani tõlge oleks iseenesest halb (selle üle otsustab igaüks ise) vaid selles, et nii tema tõlke keel kui ka tõlkimise meetod näivad tänapäeval pisut iganenud.

Selle üle, kui tõlgitav luule üldse on, on palju arutletud. Kokkuvõttes näib kõik taanduvat sellele, et luuletõlke spetsiifika on teine kui proosa puhul. Nimelt kui proosatõlkes soositakse võimalikult täpset ehk originaalitruud tõlget, siis luule puhul pole originaalitruudus kuigi oluline. Oluline on see, et luuletus ka teises keeles mõjuks. Missugusena ta mõjule pääseb – kas originaalitruult, või vastupidi, originaali suhtes originaalsena mõjudes – pole tegelikult tähtis. Tähtis on mõju. Iga keel sunnib tekstile peale kergelt erineva rütmi, ning seda originaalitruuduse nimel eirata on mitte ainult koha- vaid ka võimatu. Seega tuleb ka luuletus teise keelde ümber panna mitte sellisel kujul, “nagu ta originaalis oli”, vaid nii, nagu teises keeles parem tundub. See on siis muidugi juba teine luuletus, kuid mis siis. Juba “mina on teine,” nagu märkis Rimbaud.

Kohati tundub, et Laaban on siin püüdnud olla liiga originaalitruu, tekitades sellega teises (st eesti) keeles ainult veidrat kohmakust. See on kõigi meie luuletõlgete üldine häda ja viletsus kuni tänase päevani. See on ka põhjus, miks keegi neid eales lugeda ei taha. Eesti algupärandid on palju paremad kui maailmakuulsate poeetide looming. Huvitav, kohutav ja kurioosne on see, et iga ajaviiteks värsse treiv puusepp kõlab eesti keeles paremini kui nt T. S. Eliot. Võibolla on üle mõistuse õõnes T.S. Eliot läinud P.-E. Rummo tõlkes just liigse originaalitruuduse nahka.

Keele iganemine on “Magneetilise jõe” teine probleem. Sellel iseenesest võib-olla polekski mõtet nii pikalt peatuda, sest (kui ma nüüd õieti aru saan) on tõlked valminud juba enne 1948. aastat, mis muudab tekstid tänapäevaks paratamatult veidi arhailiseks. Sellel on – õigemini peaks olema – oma vältimatu võlu.

Siiski tekivad ka siin probleemid – näiteks kui lugeja tekstist, või isegi enam üksikutest sõnadest aru ei saa. Mis on älnidus? Laaban, kes oli juba niigi üks suuremaid keelemängureid eesti keeles, keerab siin maestro Aaviku keelt kasutades tõlkele veel täiendava vindi peale, nii et kaasaegne lugeja kohati ehk tõesti rohkem koperdab kui loeb. Ei vaja vist pikemaid kommentaare, kui palju luuletuse mõju lugemise rütmi purustamisega kaotab.

Ilmar Laaban on surematu eesti luuletaja, kuid paraku näib, et temagi langes “originaalitruuduse” sildi all leviva suurejoonelise tõlkepettuse ohvriks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare