Kui Tolkien 1892. aastal Lõuna-Aafrikas sündis (suri Inglismaal 1973), oli soomlaste vanadest runodest eepose koostanud Elias Lönnrot juba manalasse lahkunud, tema loodud «Kalevalast» oli aga saanud hea eeskuju mitmele rahvale.

Friedrich Reinhold Kreutzwald oli selleks ajaks jõudnud koostada «Kalevipoja», mille Vanemuist kujutatakse samasuguse habemikuna nagu Väinämöist ja Gandalfit.

National Geographicu väitel jõudis Tolkien «Kalevalani» tänu kolledži raamatukogust leitud soome keele grammatikale, mis tundus talle kui keeleteadlasele isuäratav.

Grammatikaraamatu mõju olevat olnud nii suur, et Tolkien õppis selgeks soome keele, luges eepose läbi ja kasutas seda võlur Gandalfi väljamõtlemise kõrval ka ühe oma haldjakeele loomisel.

Inglise teadlase ja kirjaniku loomingu austaja Raul Kübarsepp on National Geographicu väitega nõus ning kinnitab, et Tolkieni konstrueeritud quenya ehk kõrghaldjate keel oli mõjutatud soome keelest, saades soomekeelsete sõnade lõpud.

Samas märgib Kübarsepp, et Tolkien kasutas oma keeleloomingus laene ka mujalt.

«Sindari ehk noldorite, gnoomide ja hallhaldjate keel on mõjutatud Walesis kõneldavast kõmri keelest,» toob ta näite. «Tolkieni teoste pärisnimed on aga saanud mõjutusi anglosaksi ja vananorra keelest, näiteks päkapikkude nimed.»

«Sõrmuste isanda» loomist ei mõjutanud Kübarsepa selgituste kohaselt siiski mitte niivõrd «Kalevala», kuivõrd norra ja anglosaksi mütoloogiad.

Ühtlasi juhib Tolkieni loomingu austaja tähelepanu asjaolule, et kõikide germaanlaste ja kogu Põhjala pärimusi esindavas «Vanemas Eddas» on kirjas nimi Gandaalfr. Nii hüüti aegade hämaruses üht kääbust.

«Mulle meeldib Tolkien,» ütles Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse juhataja dotsent Paul Hagu, kes on lugenud «Sõrmuste isandat» inglise, soome ja eesti keeles.

«Olen lugenud ka kommentaari selle kohta, et Tolkien on haldjakeele konstrueerimisel lähtunud soome keelest. Mina ei ütleks, et ta on seda teinud,» märkis dotsent Hagu.