Tom Odell: minu popstaariks saamine on vist olnud tähtedesse kirjutatud


Tom Odell
Tom OdellFoto: ametlik promopilt

Juuli lõpus Tallinnas toimuva Sweet Spoti festivali üks tõmbenumber on briti muusik Tom Odell, kes kõigest 27-aastasena annab peatselt välja oma kolmanda albumi. Eelneva kahega on ta edetabeleid vallutanud. Rääkisime Tomiga värske plaadi saamisloost ja sellest, kuidas tänapäevases kiirustavas maailmas mitte pead kaotada.

Tere, Tom! Alustuseks palju õnne uue plaadi esiksingli „If You Wanna Love Somebody” ilmumise puhul. Kas oled selle vastuvõtuga rahul?

Jah. Ma olin küll üsna närvis, sest olen selle lauluga kaua tööd teinud, aga olen väga õnnelik, et see lõpuks avaldatud sai.

Ehk räägid lähemalt nii singli kui ka peatse albumi taustaloost? Su uus album „Jubilee Road” ilmub 12. oktoobril?

Ma ei jõua albumi ilmumist ära oodata. See on algusest lõpuni kirjutatud minu Londoni korteris. Eelmise plaadi meeleolud olid kindlasti teised, kuna kirjutasin seda reisidel, New Yorgis ja Los Angeleses. Praegu oli mul olemas oma kodu ja uus album ongi inspireeritud kodutänavast ning inimestest, kes seal elavad, minu sõpradest ja kogukonnast.

Sain aru, et ülikooli mitte minnes jään lugemisvõimalustest ilma. Seega otsustasin ülikooli asemel läbi lugeda iga kättejuhtuva klassikalise teose.

Kui lihtsalt või keeruliselt uus album sündis võrreldes esimese kahe plaadiga?

See oli kindlasti lihtsam. Kui eelmiste albumite puhul kirjutasin umbes 80 laulu, et jõuda lõpliku 12-ni, siis seekord valmis 15 laulu, millest kümme jõudis plaadile. Ma lihtsalt teadsin, mida kirjutada. Kogu protsess oli sel korral kantud laulusõnadest ja oli oluline, et see oleks tugevalt seotud ühe asukoha, minu korteriga. Ma olen uue albumi üle tõesti uhke. Mõnes mõttes tundub, nagu oleksin kõik need kümme aastat selle ainsa plaadi kallal töötanud ja ma ei jõua ära oodata, millal see publikuni jõuab.

Esined sel suvel peale Sweet Spoti veel päris mitmel festivalil. On sul lemmikfestival, kus oled esinenud?

Oh, neid on viimase kümne aasta jooksul olnud nii palju, et kõiki ei mäletagi. Ma võtan iga esinemist nagu viimast, annan endast kõik. Kui ma peaksin ühe lemmiku valima, siis on selleks Glastonbury festival Inglismaal. Seal on mingit maagilist hõngu ja meid on alati hästi vastu võetud. Tegelikult on meil igal pool toredad kontserdid ja ootan ka Eesti publikuga taaskohtumist väga. (Tom Odell esines Eestis 2017. aasta märtsis – toim.)

Teel olles keskendub kõik õhtusele šõule. Kogu meeskond, bänd, abilised, me elame ainult šõu nimel.

Uue albumiga kaasneb kindlasti ka suur tuur? Sinu esinemisgraafikut vaadates tundub, et oledki viimased aastad aina teel veetnud. Kuidas sa reisi- ja tuuripingele vastu pead?

Tuuritamine on täiesti teine eluviis. Londonisse tagasi jõudes olen ma kodus ja elan tavalist elu – võrreldes sellega, mis tuuril toimub. Teel olles keskendub kõik õhtusele šõule. Kogu meeskond, bänd, abilised, me elame ainult šõu nimel. Tundub, et füüsiline aktiivsus aitab selget meelt säilitada ja mulle meeldib ka mediteerida. Kogu mind ümbritsev muusika ja kõik need uued bändid inspireerivad ka, peale selle kirjutan ja loen palju. See on tohutu suur au, et mul on võimalus nii palju reisida ja maailma avastada.

Oled varem maininud, et sind on aidanud paremaks laulukirjutajaks saada just ilukirjandus. Räägid ehk lähemalt oma lemmikautoritest, kes sind inspireerinud on?

Jah, ilukirjandus on tõesti üks oluline inspiratsiooniallikas. Mäletan, kui olin 19-aastane, läksid kõik sõbrad ülikooli. Mina keskendusin aga muusikale, kuid sain samal ajal aru, et ülikooli mitte minnes jään lugemisvõimalustest ilma. Seega otsustasin ülikooli asemel läbi lugeda iga kättejuhtuva klassikalise teose. Siiamaani – ma olen nüüd 27 – otsin raamatuid, mille puhul tean, et need on lugemist väärt. See protsess on olnud vaimustav. Ma olen avastanud nii palju autoreid, keda imetlen. Kuidagi on ka juhtunud, et leian endale igal aastal uue lemmikautori.

Kes on tänavune lemmik?

Kui ma selle protsessiga alustasin, siis vaimustusin Fitzgeraldist ja Hemingwayst, Kerouac ja Bukowski olid samamoodi tähtsad – kõik suured Ameerika kirjanikud. Siis lugesin palju Kazuo Ishigurot ja Haruki Murakamit ning teisi Jaapanist inspireeritud autoreid. Eelmisel aastal oli kord John Updike’i ja John Fante’i käes. Tänavu olen näiteks nautinud Julian Barnesi teoseid ja lauale on juhtunud ka palju Graham Greene’i. Viimane suur lemmik oli raamat „Väikeste asjade jumal” Arundhati Roylt.

See on imetlusväärne, et sa lugemise jaoks aega leiad ja võtad.

Loe veel

Minu jaoks on lugemine ja kirjandus justkui meie praeguse kiirustava ühiskonna antiteesiks. Lugemine rahustab mind maha ja toob mind reaalsusesse tagasi, eemale sotsiaalmeedia swipe’imisest ja säutsumisest ning kiiresti tarbitavast sisust. Kirjandus on vastand sellele, mida iga päev tarbime, kõik need kümnesekundilised videoklipid ja kiire meelelahutus, mis muudab selle keskkonna minu jaoks väga õnnetuks. Nii ma otsingi raamatutest vastumürki. Minu uus album on neist tunnetest väga kantud ja ma loodan, et inimesed kuulavad seda rohkem kui üks kord.

Kui sinust muusikut saanud poleks, siis kes sa täna oleksid?

Oi, maailmas on nii palju imelisi asju, mida teha. Popstaariks saamine oli minu jaoks vist alati tähtedes, aga mu amet oleks ilmselt igal juhul olnud seotud kunsti või kirjandusega. Mõnikord igatsen mingi metoodilisema, lihtsama elu järele. Näiteks aedniku amet tundub vahva.

Ma täitsa mõistan. Üks mu kirjanikust tuttav ütles kunagi, et temal poleks midagi prügiautojuhiks hakkamise vastu.

Jaa, ma täiesti mõistan seda soovi! Mulle meeldib töö juures mingi füüsiline element ja see on minu jaoks kirjutamise põhiprobleem. Lavale minek on tore ja füüsiliselt väljakutsuv, päeva lõpuks olen mõnusalt rammestunud. Kui aga istun terve päeva klaveri või laua taga ja kirjutan, siis jääb minus energiat nii palju üle, et see võib mind teinekord üsna närvi ajada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare