Tommi Grill kesklinnas – toekas värk

Viru väljakul Foorumi keskuse all, Mere puiestee poolses otsas on mõned nädalad olnud avatud Tommi Grilli uus söögikoht. Ettevõtte peakorter, õnnepalee taga Lõuna keskuse juures tegutsev grillbaar on olnud aastaid tuntud kui näljaste oaas hilistel ja juba hommikule lähenevatel öötundidel.

 Seltskond, kes öö läbi avatud söögikohta sellisel kellaajal satub, on üsna kirju ja toidust ei mäleta Komando sellistel puhkudel kunagi midagi, sestap tekitas Tommi laienemine Viru väljakule meis elevust. Söögikohana on uus Tomm üle ootuste ontlik, asutuse välis- ja siseilme ei tuleta Vana-Lõuna tänava pahelist antiglamuuri vähemalt keskpäeval meelde millegagi. Nagu nimest aru saada, on menüü valdavalt mõeldud traditsioonilisele mehelikule maitsele (loe: liha), mis ühtlasi tähendab, et tühja kõhuga teid juba minema ei saadeta. Ka mitte taimetoitlasi, kes saavad valida kolme desserdi ja kahe salati vahel. „Kergete einete” hulka loetud röstitud räimed marinaadis ahjukartuli ja kodujuustuga (4) on küll üks Tommi õhulisematest toitudest (ja täiesti maitsev), kuid tüüpilise lehtsalatist ja armastusest toituva kesklinnapreili kehakuju muudab seegi eelroog korrapealt neljakandiliseks.

Mõistlik – kui juba taldrik toiduga ära määrida, siis nii, et laud oleks lookas. Raskekaalulisemate roogade seast proovitud Tommi burger veisefilee ja krõbeda jalapeño-pipraga (6.50) on tõsine torn, mida noa-kahvlita ei sööks. Seejuures püsib roog viimase ampsuni enam-vähem veatult koos. Kaste oli väga maitsev ja seda kulunuks rohkemgi, kuna burger kipub veidi kuivaks-tuimaks jääma. Seašašlõki (5.50) tükkidel pole vardajälgi näha ning need tunduvadki varda jaoks suured, muidu aga taised ja mahlakad ning liha on ohtralt, ühesõnaga – kindla peale minek. Garneeringus domineerib punane sibul, see köögivili ja grillitud sealiha, teadagi, armastavad teineteist.

Parim tavaline

Grillitud pardifilee kartuli-seene- raguu ja apelsini-ingverikastmega on „õige”, see tähendab, roosakas ja pehme ning küpsetatud kartuliviilud on hõrgud, andes mõne teise roa kõrvale pakutud tüüpilistele friikartulitele silmad ette. Vist oli aga kastmega midagi viltu, sest roog maitses liigsoolane, nii et apelsin ja ingver väga mõjule ei pääsenud. Üldiselt tundub uus Tomm heas mõttes tavaline koht. Hinna-kvaliteedi suhte üle pole põhjust põrmugi kurta (toidukaardi täienduseks on siin veel paarieurone päevamenüü), kaks õlut (2.50) ostes antakse kolmas kaasa, toidud jõuavad lauda mõistlikul ajal, muusikataust on tavaline, teenindus (ainult baarist) eestlaslikult pealetükkimatu ja samal ajal elementaarselt viisakas. Väikese, aga olulise detailina tuleb märkida väga meeldivat leivavalikut – mitte Kirde ja Toolse, vaid värske Gruusia leib ja tumedad kuklid. Ostumaratonilt tulevatele ja laeva ootavatele soomlastele on see soodsam tankimiskoht kui naabruses asuvad turistilõksud, siin saab söönuks ka Helsingisse sõitev eesti ehitaja ja lõunapausi pidav kontorirott. Enamik siin kandis avatud sohvabaare vireleb veidi aega ja läheb siis pankrotti, ent Komando usub, et kõhutäis head liha ja odavat õlut kulub marjaks ära iga valitsuse ajal.