Tondid, nõiad ja ookean tagahoovis

Pisike poiss satub vastamisi suure kurjusega ja avastab, et tema otsustest võib sõltuda kogu maailma saatus.

Neil Gaimanit on kombeks lahterdada fantaasiakirjanikuks, aga tema uusima bestselleri kohta tahaks mingit muud väljendit kasutada. Tänapäeva muinaslugu või tondijutt oleks ilmselt kohasem iseloomustus. Fantaasia toimub ju eeldatavasti kusagil kaugel, lohede ja päkapikkude juures. Tondijutt on aga palju usutavam. Midagi sellist, mis juhtus võib-olla tõepoolest näiteks sinu tädi hea tuttava endise abikaasa poja sõbraga. Või sinu endaga, kui sa veel väike olid ja asju väga hästi meelde ei jätnud.

Gaimani lühiromaan „Ja tee lõpus on ookean” algab ühel igavaimal võimalikul viisil. Mingi keskealine britt on tagasi lapsepõlveradadele jõudnud ja tuletab meelde tüdrukut, kellega koos ta mängimas käis. Nii tema kui ka lugeja jaoks ootamatult tuleb talle kõik meelde. Aga see, mis meenub, ei sarnane enam põrmugi „Väikese Illimariga”, vaid pigem Stephen Kingi õudusromaaniga „See”.