„Toni Erdmann”, ootamatu ja suurepärane

Saksa komöödia on groteskne ja pisarateni humoorikas, aga ka sügav ja liigutav.

Maren Ade mängufilm „Toni Erdmann” on mitmes mõttes eriline. Filmi reklaamitakse kui tänapäeva komöödiat, mida see kindlasti ka on – naerda saab päris palju –, aga tegemist ei ole tavapärase kergemat sort naerutamisega. Humoorikas ja kibeda, isegi nukra järelmaiguga Saksa film lööb ühelt poolt n-ö kastist väljas mõtlemisega, teisalt pisarateni viiva huumori taustal tantsiskleva sügavusega.

Film räägib lapsemeelsest nalja armastavast vembuvennast Winfriedist (Peter Simonischek), kes soovib kaugeks jäänud ja karjäärile keskendunud täiskasvanud tütre Inesega (Sandra Hüller) suhteid soojendada. Ta sõidab tütrele etteteatamata külla Rumeeniasse, kus Ines töötab. Kuid valehammaste ja totaka parukaga isa valmistab ärinaisest tütrele pigem piinlikkust ja tema kohalolu on pehmelt öeldes häiriv. Lõpuks aga Inese süda heldib. Kui filmi sisu nõnda paari lausega kokku võtta, ei ole temaatikas palju uut. Vastupidi, selles on palju klišeelikku: kergelt tobuke vanamees vs.karjäärile keskendunud südametu emalõvi.