Tõnis Mägi ja ajastuülene tarkus
1. septembri puhuks on Tõnis Mägi komponeerinud umbes tunni pikkuse koolioratooriumi “Tarkus”. Ilmale aitavad seda tuua akustilis-elektrooniline ansambel koosseisus Taavi Kerik-mäe (klahvpillid ja elektroonika, teremiin), Robert Jürjendal (kitarr ja elektroonika), Taavo Remmel (kontrabass), Levi Danel Mägila (tšello), Madis Metsamart (löökpillid) ja Arno Kalbus (löökpillid, sh tablad), lisaks ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhatusel ning mõistagi Chalice.
Teose libreto põhineb XIV dalai-laama Tenzin Gyatso tekstidel ning lõikudel vanast ja uuest testamendist, Kaarel Kuurmaa luulel ja Blaise Pascali mõtetel. Viimati nimetatuga seoses meenub, et matemaatiku ja füüsikateoreetikuna tuntuks saanud mõtleja tegi noore mehena läbi usulise pöörde ning pühendas järgnevad eluaastad teoloogia ja filosoofia kokkuviimisele. Iga uskumus ja teadmine põhineb mõnel teisel, kuni alusaksioomideni välja, ent millel rajanevad aksioomid? Pascalile oli viimseks instantsiks Jumal, usk kellesse oli nn Pascali kihlveo näitel eelkõige ratsionaalne – nimelt tark – hoiak.
Suunamine, mitte õpetamine
Tõnis Mäe sõnul on niisugune mõttearendus küll asjakohane, ent kõigest üks mõeldavaid tõlgendusvõimalusi. Ühtaegu nõustub ta, et teose teemaks oleks näiteks inglise keeli tõesti pigem wisdom kui knowledge.
“Mina isiklikult olen väga nõus Austria kunstniku Hundertwasseriga, kes on öelnud, et ei usu õpetamisse,” selgitab Mägi. “Ei saa inimesele peale käia ja ette kirjutada, mismoodi maailma asjad toimivad, sest sa ise ju ka väga kindlalt ei tea. Üle jääb suunamine, mis tuleneb hoopis teist laadi tarkusest kui see, mida saame kooliõpikutest. Ent siin libretos leidub igasuguseid seoseid ning ma ei arvagi, et suudaksin kõiki seletada.”
Kogu seda paljusust näib siiski ühendavat n-ö tuhandete-aastase tarkuse ideaal, mis väljendub eri kujundites, näiteks peeglimotiivis.
“Kaarel Kuurmaa on öelnud: me oleme illusoorsed peeglid, seisame üksteise ees ja peegeldame lõpmatust. Mulle hakkas see idee väga meeldima,” ütleb Mägi ja avab metafoori teisest küljest. “Luigi Pirandello kirjeldab oma raamatus “Üks, ei ühtki, tuhat tükki”, kuidas inimene juhuslikult mööda tänavat minnes märkab iseennast peegeldumas kauplusevitriinist, ent saab alles mõned sekundid hiljem aru, et see oli tema. Miks ta siis end kohe ära ei tundnud? Tihtipeale on meil ettekujutus, et oleme nii- või naasugused, aga iseennast keegi tegelikult ju ei näe.”
Eile käisid Tallinna filharmoonia kammersaalis alles proovid – toimus mitte niivõrd viimase lihvi andmine kui aktiivne loome-protsess, muusikalise materjali konkretiseerimine, eri võimaluste läbimängimine ja nendest parima valimine. Muusikute intuitsioonil paistab seejuures olevat sama oluline roll kui Mäe visioonil. Muusikas iseõppijana ei panegi Mägi nooti lõpuni kirja, vaid selle asemel töötab koos loomekaaslastega, kes mõistavad teda poolelt sõnalt.
Püüe sõnastada sõnastamatut
Oratoorium algab päikesetõusu sümboliseeriva mürinaga. Elektroonilisse helimassiivi lõikuvad poognaga taldrikutest välja saetud kriipivad sahinad, millele lisanduvad teremiini ulgumine ja kitarri udused huilged. “Tühisuse tühisus,” alustab Mägi Koguja raamatu ülevate sõnadega. Pärast sellist häälestust algab aga harmooniline liikumine, helipilti sisenevad kerged vibrafoniakordid, gruuvivad tablarütmid, rõõmsad väikesed septimid kitarril. Joviaalne “pole midagi uut päikese all” kannab endas nüüd leppimise vaimu, rõõmusõnumit. Seejärel tõmbub taevas taas tõsisemaks ja päike vaob pilve taha, kokkusurutud heliruumis keritakse lahti meditatsioonid aja paradoksaalse, isegi painava mõiste üle. Klaveriklahvidele jääb rippuma hüp-lik meloodia, mis otsekui kobavate lausekatketena püüab sõnastada sõnastamatut.
Kontserdid
Koolioratoorium
“Tarkus”
•• 30. augustil kell 19
Paide kultuurikeskuses
•• 31. augustil kell 18
Tartu Jaani kirikus
•• 1. septembril kell 19
Tallinna Jaani kirikus
