Inimeste intervjueerimiseks on mitmeid võimalusi. Piisab vahest sellestki, kui teada küsitletavat isiklikult, tunda tema loomingut või tegevusala. Aga võib ka viia ennast kurssi teiste inimeste abiga. Ühe tabavama iseloomustuse kuulsin tuttavalt kunstiasjatundjalt, kes nimetas Vinti “omamütoloogiliseks pommiks”, kellega jutuajamiseks tuleb varuda hea hulk tunde. Rääkimata siis valmisolekust kaasa mõelda, kus vähegi võimalik.

Sellise pagasiga varustatult algas meie jutuajamine.

Kõrgete lagedega tuba on täis mustaks võõbatud riiuleid, kõrvaltoas näitab televiisor hiinakeelseid taevakanaleid. Kohe alguses on selge, et tavapärasest intervjuust ei tule suurt midagi välja. Vint haarab vestluse mäest allavoolava jõe otsustavusega enda kätte ning suundub seejärel isevoolu, pildudes mõtteid, mis tekitavad esialgu tunde, justkui oleks toas lahvatanud suur pauk, mille näilisest korratusest peaks lõpuks moodustuma tervik.

Idamaade Vint

Hiina keelt Vint ei oska. Aga telekanaleid vaatab. Meeleldi.

“Info, mis me Hiinast siin saame, on väga väär,” ütleb Vint. “Hiina on pilvelõhkujaid täis. Mitte ainult Shanghais ja Pekingis, vaid mujalgi. Ja vastupidiselt meie kõrghoonetele ei saa sealsete pilvelõhkujate kallal norida. Ning mis kõige tähtsam – Hiinas on esteetika aluspõhi ja suhtumised hoopis teised. Näiteks kui televisioonist tulevad välisuudised, aga ilm pöörab parasjagu ilusaks ja keerutab sügisel lehti või on härmatis puudel, siis viiakse pilt kohe sinna. Kui meil on vaid hambapasta- või õllereklaamid, siis seal propageerivad reklaamid ka õilsat käitumist. Näiteks kuidas aidata vanainimest üle tee. Üks kuulmishäiretega laste aitamise reklaam oli seal täielik kunstitöö. Vahest võtan endale neid ka üles, et uuesti vaadata.”

Kui Vint oma praegusesse elukohta kolis, võimutsesid korteris heledad toonid. Riiulid olid hallid ja ilmetud. Vint nimetab neid hullumeelseteks. See ei kõlvanud. Riiuleid päris ära visata ka ei raatsinud, värvis hoopis kogu mööbli mustaks. Et oleks mõjusam. Ja tundis ennast palju paremini. Pealegi ei peegelda valge suurt midagi peale selle, et on idamaades kasutusel leinavärvina.

“Ma tegelikult ehitan siin kodus väikest linnakest,” tunnistab Vint. “Kapid on kui hooned. Ja hooned peavad olema kõrged ja sihvakad. Ma olen oma korteri ka nii seadnud, et enamik asju oleks vertikaalis. Tegelen siin omamoodi maastikuarhitektuuriga.”

Ruumiline Vint

Keskkooli ajal unistas Vint aiandusarhitektuuriga tegelemisest. Et nõukogude süsteem aiandusarhitekte ei vajanud, suunas noor Vint oma huvi ja energia mujale.

Vanematekodus Nõmmel oli suur aed, kus sai katsetusi teha. Kuigi Tõnis Vindi isal oli põllumajandusharidus ja kodus leidus aianduse kohta palju raamatuid, käis peres ikkagi pidev kemplus “õige” aiapidamise üle.

Isa oli palju Skandinaavias ringi liikunud ning tahtis istutada õuna- ja ploomipuud ühte sirgesse rivvi, arvestamata muu ruumiga. Kui puud olid istutatud, tuli poeg Tõnis ning istutas puud oma käe järgi ringi, et aiaruumis pisut tasakaalu luua. Ja nii vahel mitu korda järjest.

“Arhitektuur ei tähenda mitte ainult asjade välisilmet,” rõhutab Vint veendunult. “Arhitektuuriga tuleb tegelda ka korteri sees. Kodu arhitektuurselt seestpoolt kujundamine on väga oluline, sest maja on ju inimese keha. Ja selle sisemine korrastamine on vaimse korrastumise protsess. Mina otsin asjadele vahel paar aastat kohta, kus oleks õige rütm. Leida tuleb just see koht, kus kapp on sinuga sõbralik.”

Vint ütleb, et korrastaks hea meelega ka linnaruumi, kui saaks. Tallinnas eriti. Aga ilmselt mujalgi. Energia polevat õigesti jaotunud ja Vint teab, kuidas seda asja jälle tasakaalustada.

“Ma siiski kardan, et selle paejärve ümbrusega, mis praegu KUMU juurde jääb, saaks siiski hakkama vaid Kaug-Ida arhitekt,” ütleb ta.

Järgmisena tulevad mängu Jupiter, Merkuur, talismanid ning arvud ja nendes peituvad rütmid ning nende psühholoogiline mõju inimesele. Vint räägib tihedalt ja veendunult.

“Tegelikult oleme me Hiinaga palju rohkem resonantsis kui Euroopaga,” jätkab ta. “Kui vaadata kas või teleuudiseid. Sealt nähtav ja selle esitusviis on meie meelelaadile palju vastuvõetavam kui väikekodanlikes Euroopa telekanalites esitatav.”

Vint ise hiina keelt ei räägi. Nendib, et on küll kirjamärke uurinud, kuid asi läks liiga keeruliseks. Liiati on teda rohkem huvitanud hiina vanemad kirjamärgid.

“Seda eeskätt just ornamentidega seoses,” rõhutab ta ise. “Hiinlased ju ise ka ei luba öelda hieroglüüf. Nemad nimetavad neid karakteriteks. Nad ei kannata, kui öeldakse, et nende kiri on piltidest arenenud. See on ju idiogramm. Ta ei saa jäljendada mingit asja, kuna vana hiina filosoofias peeti reaalsust dünaamiliseks energiaprotsessiks. Kirjamärgid näitavad seda protsessi, mitte esemeid. Ja kui ese on kirjamärgiga sarnane, nagu seda juhtub Lõuna-Ameerika vanades kultuurides, siis imiteerivad esemed pigem kirjamärke. Eurooplasele on see muidugi absoluutselt arusaamatu.”

Liivimaa Vint

25 aastat tagasi tegi Tõnis Vint lätlastega koostöös oma esimese filmi “Lielvarde vöö”. Film on ajendatud Vindi varasemate aastate avastusest, mille kohta ta kirjutas ajakirjas Ehituskunst järgmised read:

“1972. aastal juhtus eriline, pöördelise tähtsusega sündmus minu elus. Juhuslikult sain fotokoopia ühest paarisaja aasta vanusest Liivimaa vööst. Märgid vööl olid hämmastavalt sarnased nendega, mida juba aastaid olin kohanud Hiina vanimate kirjamärkide hulgas. Liimisin väljalõigatud vööfragmendid kokku ja ornament, mida seni olin pidanud vaid ilu seaduspärasust järgivaks, sai korraga sõnumi kandjaks. Minu ees lebas vöö, millel kujutati vanade kirjamärkidega hiina meditatsiooniprotsessi. Seda, et meie esivanematel on olnud selliseid teadmisi, ei oleks oodanud.”

Vint tunnistab, et see avastus on teda enda küljes hoidnud juba üle kolmekümne aasta ja sealt edasi on tulnud vaid uute avastuste ahel.

“Eestis on “Lielvarde vööd” näidatud vaid paar korda ja ma tean ka põhjust,” sõnab Vint kindlalt. “Minu avastus muudab naeruväärseks kümnete eesti teadlaste töö ja loomulikult pole paljud ringkonnad selle avastuse sisu avalikustamisest huvitatud. Näiteks sain ma kümme aastat pärast filmi valmimist teada, et kusagilt tuli käsk lukustada kõik muuseumides olevad liivi vööd. Igatahes ei pääsenud ma enam nendele ligi. Kes selle käsu andis ja miks, on mulle teadmata. Igatahes on samasuguste vööde tükke leitud ka Lõuna-Eestist. Näiteks on lastud mingil soome tädil rekonstrueerida vöösid poola mustrite loogika alusel, püüdes sinna luua mingit maailmapuud. See on ju idiootsus! Tundub, et taastajaid ei huvitagi algupära. Nad pole muud süsteemi näinud, lihtsalt arvavad, et seletus võiks olla selline.”

Oma sõnade täpsemaks seletamiseks rullib Vint põrandale laiali paar unikaalse ornamendiga liivi vööd ja asub neid innukalt seletama.

Vint nendib, et kõige õigem vööde seletamise järjekord on ilmselt juba aastatuhandete eest sassi läinud ja tõlgendada on keeruline. Aga ta võtab hiina märgid appi ning seletab siiski. Sarnaselt hiina märkidega on liivi vööde ornamendid omaette aja- ja ruumiulatusega, moodustades väikse universumi. Üks jupp vööst võib aga tähendada miljoniaastast ajalõiku, teine vaid sekundi murdosa.

“Meie maailm on liigselt seotud lineaarse aja mõistega,” rõhutab ta. “Tegelikult oli lihtsalt tähtis visuaalia abil sõnumit edastada. Nagu idamaadeski. Siin võib olla peidus ka geneetiline kood, see võib peegeldada kunagisi tsivilisatsioone, kellest me midagi ei tea. Ka seda, et meie süsteem võib olla mõne teise süsteemi virtuaalne reaalsus. Seda tasub alati meeles pidada. Kuigi me kipume arvama, et meie süsteem on tegelikkus ja nüüd ehitame ise arvutite abil virtuaalset reaalsust.”

Sümbolite Vint

Geomeetriliste sümbolite maailma avastas Vint siiski juba ammu enne liivi vöö saladuseni jõudmist. Väiksena tegeles ta palju joonistamisega ning kord vormis käsi ise kummalise, meeletult keerulise ja ilusa mustri, mis meenutas justkui mõnd idamaist vaipa. Aastakümneid hiljem taastasid arheoloogid 12. sajandist pärit, niigi müstilise Amiensi katedraali põrandakatte mustri. Vint ütleb, et see oli sama muster, mille ta lapsepõlves “lambist” üles oli joonistanud.

“Tõsi – maailmas on palju sarnaseid mustreid, sest paljud tsivilisatsioonid on üritanud arusaamist universumist sümbolitesse valada,” tõdeb Vint. “Kuid liivi vööde fenomen on see, et nii keerukat mustrit pole kuskil säilinud. Samasuguseid vöid on ilmselt olnud ka Muhu- ja Saaremaal. Eriti ilmneb see sealses kindakudumise traditsioonis. Kindaid kootakse edasi, kuid praegused kudujad ei teagi, et nad koovad sõrmede vahele ka kunagisi maagilisi rituaalseid märke. Muuseas – 19. sajandi keskel käisid ka mõned saksa uurijad Muhumaal ja leidsid, et seal viiakse läbi ebatavalisi rituaale, mis on sarnased vaid vanahiina rituaalidega. Näiteks muhu pulmapõll on hiina seksuaalmeditatsiooni põll. Üks sakslane kirjutas koguni, et Muhus valitsevad mingid kummalised kombed – noorpaar läheb metsa ja pole mitte vahekorras, vaid istub vastakuti ja tardub tundideks. Hiinas on samasugustest asjadest ka jooniseid säilinud.”

Vint rõhutab, et ka Kesk-Euroopas enam kui 2000 aastat tagasi domineerinud keltidel olid samad kombed. Teadlaste seas pole sellised seosed just üleliia populaarsed, kuid Vint on ühes asjas kindel.

“Kunagi eksisteeris üks tohutu kultuuriruum, mis ulatus Hiinast Euroopasse,” märgib Vint. “Seda mõtet on edasi kantud juba 19. sajandist. Võimalik, et tegelik aaria rass polegi pärit Kesk-Aasiast, vaid hoopis Valge mere äärest. Ütles ju Jakobsongi kunagi, et tähtsamaid kultuurikeskusi maailmas on asunud Valge mere ääres. Seda kinnitavad ka sealt mailt leitud sümbolid ning praegu seal elavate inimeste loodav kunst. Näiteks ikoonid, mis kannavad endas sootuks teist tunnet kui lõuna pool loodud ikoonid.”

Vint räägib lisaks veel viljaringidest, Stonehenge´ist ja dolmenitest. Räägib ka matemaatilistest valemitest, mis on tegelikult ammu teada, kuid mille kasutamiseks pole inimkond lihtsalt valmis.

Vabalinnade Vint

Praeguses poliitilises olukorras on Vint nõutu. Ütleb, et ei tea, kelle poolt hääletada. Need, kes seni tema poolthääle on saanud, polevat asja parandanud. Aga viga pole inimestes. Viga on süsteemis, mis on lootusetult paigast ära.

“Inimkond pole paari aastatuhande jooksul ju märkimisväärselt muutunud,” sõnab Vint. “Ateena linnriiklik kord sobiks ilmselt ikka veel parimaks haldusmudeliks. Sama mõtet toetas ka minu vanaisa, kes taotles omal ajal rühma mõttekaaslastega, kelle seas oli ka Jaan Tõnisson, et Revalile tuleks tagasi anda kunagine vabalinna staatus. Ajaloolased võivad küll vastu vaielda, kuid Päts, Pöögelmann, Vilde ning Kingissepp hakkasid sellele ideele vastu töötama, ning korraldasid provokatsioone, mille tagajärjel vabalinna idee toetajad lasti tsaariarmeel kõrvaldada. Ka minu vanaisa suri Siberis. Ainsana suutis vabalinna idee mõneks aastaks ellu viia Klaipeda, tollane Memel. Tahtjaid oli teisegi, kuid korporatiivsed huvid ei lasknud sel ideel teostuda. Omal moel teostasid hetkeks Revali vabalinna idee Naissaarel asunud tsaariarmee ohvitserid, kes üritasid saart vabatsooniks kuulutada. Seda eriti ei teata, kuid mõnes entsüklopeedias on see tõik siiski sees.”

Vint usub, et vabalinnadel oleks suurem tegutsemisvabadus, nad suudaksid ennast paremini majandada. Ka õitseks seal kunst ja kultuur märksa paremini.

“Näiteks mis on praegu Vastseliina? Varemed ja mõned uued majad,” selgitab Vint. “Arvestades kultuurileide oli Vastseliina omal ajal suur keskus. Sealt on leitud väärisesemeid ja portselani. Kunagi oli ta järelikult võimeline suhtlema teiste linnadega võrdsel tasemel. Ja seda võimaldas just seesama peaaegu vabalinna staatus, mis oli omal ajal paljudel Eesti linnadel. Praegu aga on Vastseliina vaid lihtsalt mingi alevik. Vabalinnade süsteem võimaldaks linnadel ka ise üksteist üles otsida ja suhtlema hakata. Praegu on selline suhtlemine hirmus keeruliseks aetud ning see kõik kängitseb ju ka kultuuri arengut.”

Vint räägib lõpetuseks uutest arheoloogialeidudest. Palju on sensatsioonilisi leide, mis ei taha enam mahtuda tänapäeva ajalooteaduse raamidesse ja jäävad seepärast ka vajaliku tähelepanuta. Räägib energiaväljadest ja maagilistest ruutudest. Mängu tulevad Einstein, valguskiirus, mateeria ja tühjus ning ruutjuur miinus ühest. Tundub, et Vindi loominguline vaikus avalikkuse ees on läbi saanud ning septembri keskel Haus-galeriis avatud näitus “Geomeetriline ja arhitektuurne element” ei jää enam aastateks järge ootama.

Tõnis Vindi ideed

•• 1993. aasta aprillis tuli Vint Eesti Ekspressis lagedale ideega rajada Naissaarele kõrghoonestusega rahvusvaheline majanduskeskus, millest võiks saada “kõrgetasemelise tehnoloogia ja elitaarse kultuuri arhitektooniline väljund kogu Ida- ja Põhja-Euroopale”. Kontseptsioon põhines Tallinna geomantilisel analüüsil, kus Vint nägi energeetilisel teljel arenguperspektiivi Viimsi poolsaarel ja Naissaarel. Senised linnaehitused Lasnamäel ja Õismäel olevat väärad.

•• 2001. aastal osales Vint ka Tallinna vabadussamba arhitektuurivõistlusel. Pälvis seal ühe kümnest preemiast ja tagas endale projektiga edasitöötamise õiguse. Oma monumendi lahenduses toetus Vint ka eeskätt muistsetele liivi vööde mustritele. Tema nägemuses oleks alles jäänud senine Vabaduse plats – 1930. aastail formeerunud vabaduse monument ja eelmise Eesti tähtsaim püha paik. Mälestusmärgi oleks ta paigutanud ristikujulisel asendiplaanil praegu ehitistega kaetud ajaloolisse vallikraavi.

Mõjukam kui tegevarhitekt

Leonhard Lapin, arhitekt

•• Tõnis Vint ei ole arhitektuuri õppinud. Ka pole ta end realiseerinud ei praktilises projekteerimises ega valmisehitistes, ent oma loomingu ja tegevusega on ta aastakümneid arhitektuurielus osalenud, mõjutades seda enam kui paljud tegevarhitektid.

Vint on rohkem kui teised mõelnud ruumile, ruumi loovatele struktuuridele, eri kultuure, tsivilisatsioone ja reaalsusi tähistavatele märkidele, sümbolitele ning neist moodustuvatele tekstornamentidele – ühesõnaga energiaväljale. Selle energiaväljaga on küllastatud ka kõrgkultuuride loodud pildipinnad, mis tahes arhitektuurimälestiste aktiveeritud pinnad, mahud ja ruumid, mida me tähistame sõnaga “püha”.

Vint on läbi aja uurinud just märkidest koosnevaid energiavälju – pindu ja ruume – ning olnud ka pioneeriks mitmete teadmiste ja trendide vahendamisel Eesti kunsti.

Ajakirja Ehituskunst Tõnis Vindi erinumbrist (aprill 2002)