Tõnisson kasvatas rahvas eneseusku


omariikluse rajaja: Jaan Tõnisson hindas ajakirjandust mõjusaimaks rahva harimise ja kasvatamise vahendiks

Kirjandusmuuseumi direktor “Nii ta siis käiski nagu Vana Testamendi prohvet, koot õlal, läbi Eesti elu, hurjutades eestlase klikelist eneseaustamist,” tunnistas ajaleht Rahvaleht 1938. aasta 22. detsembril. Jaan Tõnisson sai sel päeval 70- aastaseks ja hoolimata kõikidest teda tabanud saatuselöökidest oli ta selg ikka sirge ja meel kindel.

70-aastaselt seisis ta esireas võitluses demokraatliku Eesti püsimajäämise eest. Ta avaldas sel ajal oma mõtteid ajakirjas Tänapäev, sest päevalehtedel oli Tõnissoni artiklite avaldamine sisekaitse ülema ettekirjutusega keelatud, ning nendes oli ka 1930. aastate lõpul usku terve mõistuse võitu.

“Vähemalt üks on selge: kõik vahepealsed võimalused, hädad ja raskused ei otsusta lõplikult meie rahva ja maa saatust /- - -/ Äikese, rahe, saju, halbade ilmade järele kerkib ikkagi pilvede tagant üles vaba Eesti!” kirjutas ta.

Tõnisson on Eesti omariikluse rajaja. Tema kasvatas rahvas eneseusku, õpetas usaldama iseennast ning lõi sellega ühiskonnas pinnase, mis oli küps aru saama 1918. aastal võidetud iseseisvuse kohustustest ja suurusest. Võim, millele ta algusest peale oma võitlustes toetus ja mille jõudu uskus, oli ajakirjandus.

Hariv ajakirjandus

Alates 1896. aasta detsembrist, kui Tõnisson sai ajalehe Postimees omanikuks, väljaandjaks ja peatoimetajaks, kuni 1935. aasta juulini, mil ta siseminister Kaarel Eenpalu käsul päevapealt Postimehe peatoimetaja ametist lahti lasti, hindas ta ajalehte kui kõige mõjusamat, kiiremat ja odavamat rahva harimise ja kasvatamise vahendit.

“Tõsine ajakirjandus ei ole mitte ainult mõtete edasikandja, nagu traadita telegrahv, vaid ühtlasi mõtete selgitamise ja arutamise asutus”, kelle otsene kohus on ”seletada, mis teha tuleb.”

Tänase Eesti ajakirjandus paneks Tõnissoni edasi-tagasi marssima ja kõvahäälselt deklameerima: ”Ja oleks ilm täis kuradeid, kes tahaksid meid neelda…”. Nii ta tegi vene ajal, kui tsaarivalitsus ta tegevusvabadust piiras ja eesti ajal, kui võimumängud kippusid varjutama riigi demokraatlikku arengut.

Tõnissoni marssimine väljendaks trotslikku põhiheli, mis teda alati võitlusesse kiskus, kui peale oli tungimas midagi vastuvõtmatut ja võõrast. Tõnisson ei sallinud pealekaebamist ja tagaselja juttu, seetõttu astuks ta tänagi kohe võitlusse. Valitseva lodevuse ja omakasu vastu ning ühiskonna kõlbelisuse ja hariva ajakirjanduse eest.

Ajakirjaniku missioon

Tõnisson oli läbi pika ajakirjanikutee seisukohal, et eesti ajakirjandus peab ennekõike täitma rahva elunõudmistest tulenevaid ülesandeid, mitte avaldama tühja juttu.

“Sest meie meelest on see suureks ülekohtuks Eesti rahva vastu, et mitmed ajalehed ainult tühist ja põnevusest nõretavat juttu, rämpsu ning võõraid sõnumeid, mis ainult uudishimu silmapilkliseks kustutuseks kõlbavad, oma lugejate lauale kannavad /- - -/ Niipea kui ajaleht just seks käima hakkab, et ettevõtjatele tulu tuua, kaotab tema üleüldisema sihi ja sellega eluõiguse ühiskonna ees,” kirjutas ta.

Tõnissoni arvates ei kõlvanud ajakirjanikuks sugugi igaüks ja seepärast oli tema meelest vajalik “neile inimestele, kes ajakirjanduslisest tööst kinni tahavad hakata, külmavereliselt selgeks teha, et see väga kahetsemisväärt on, kui inimene ilma kohusetundmata kõik ajalehe veergudesse katsub kallata, mis sapisest südamest ehk pahemast meelest välja voolab”.

Eesti ajakirjanduse ajalugu vaadates võime kinnitada, et Tõnissoni Postimees oli aastatel 1896–1935 omamoodi ajakirjanduslik kool, kust käis läbi enamik sõjaeelse Eesti andekaid ajakirjanikke.

Selles koolis nõuti tööd ja selle nõuded olid lihtsad ja selged. Üks esimesi oli, et ajakirjanik peab olema haritud. Ta peab asjast alati rohkem teadma, kui ajalehte kirja paneb. Samas peab ta kirjutama heas eesti keeles ja nii, et kirjutatu oleks loetav ja arusaadav.

Fakt ja arvamus olid kaks eri asja ning neid segi ei aetud. Segi ei aetud ka seda, mis sobib poliitilisse päevalehte ning mis peab jääma meelelahutusliku ajakirjanduse kanda. “Ega Postimees ole kosjakontor!” käratas Tõnisson, kui Postimehes taheti hakata avaldama kosjakuulutusi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare