Tõnu Endrekson — kuu aja pärast maailmameister?



Tõnu Endrekson — kuu aja pärast maailmameister?
Joosep Martinson

1. septembri kaheteistkümnendal tunnil saab Saksamaal Münchenis vähem kui seitsme minutiga selgeks, kas mees, kelle peres Kristjan Palusalu kutsutakse onu Kristjaniks, kroonitakse sõudmise maailmameistriks. Eda Post esitleb – Jüri Jaansoni paarimees Tõnu Endrekson.

Oleme fotograafiga parasjagu teel Otepääle, kui tuleb telefonikõne, et pööraku me ots ümber. Lainetus Pühajärvel ei taha kuidagi vaibuda ning Endrekson ja Jaansonid (sõudja Jüri ning tema abikaasa ja paatkonna treener Tatjana) sõidavad treenima Tartusse.

Pärnu mehed elavad Otepääl suusatajate treeninguvahendina tuntud alpimaja pärast, sest Eestis on see ainult Tehvandi spordikeskuses. Endrekson räägib, et kui mujal maailmas on kõrg-

mäestiku olusid imiteeriva alpimaja kasutamine ka sõudjate seas juba tavaline, siis Eestis on nad Jaansoniga esimesed, kes seda kasutavad.

Iga päev peavad nad 12 tundi veetma alpitoas, praegu on “kõrguseks” 2000–2500 meetrit. Toa tavapärasest väiksema hapnikusisaldusega õhus tõuseb hemoglobiini tase ning paraneb hapniku tarbimise ja ühtlasi sooritusvõime. Endrekson märgib, et enesetunde järgi sellest otseselt aru ei saagi, aga tulemused – nii koormustestis kui ka võistluste kohad – näitavad, et alpitoast on abi.

Treeningute vahel Pärnus kodus käies peab Endrekson rezˇiimi hoidmiseks magama Jaansonilt laenatud telgis. See on alpitelk, millega käib kaasas masin, mis puhub telki sisse tavapärasest hõredamat õhku nagu alpitoas.

Samal teemal:

Sõudmas käivad Endrekson ja Jaanson alpimaja treeningu ajal peamiselt Pühajärvel. Varem käisid Viljandi järvel, aga siis leidsid, et peaaegu Tehvandi ukse all asuv Pühajärv sobib treenimiseks samuti.

Täna (kohtusime teisipäeval – toim) paraku ei sobi, sest tuul on liiga tugev. Sõudjate paat ei lähe põhja küll isegi tormiga, aga ega korralikult treenida ei saa, kui laine kogu aeg üle parda käib ja paadi vett täis peksab. Endrekson lisab, et tavaliselt on halvem ilm treenimise seisukohalt isegi parem, sest siis on Pühajärvel vähem lustisõitjaid ja kokkupõrgete oht väiksem.

Tartus on ilm veidi parem. Aeg-ajalt sajab kerget vihma ja Emajõge ääristavad paplid kohisevad tugevas tuules, ent vesi on üsna vagane. Õhusooja on napilt 15 kraadi. On juuli, Eesti kõige ilusama suvekuu lõpp. Sõudmishooaeg kestab meie vetel märtsist oktoobrini… Külma ja märjaga küll harjub, aga siiski eeldab see ala raudset tervist.

Just siis, kui Tartu sõudeklubi läbimärjad noored on hommikuse treeningu lõpetanud, sõidab paadikuuride juurde hõbedane Renault, ukse peal kiri “Jüri Jaanson” ja taga pikk treiler, mille krooniks on kollane paat (paadis on Jüri Jaanson eessõudja ja ka autos on tema roolis, sest tal on seltskonnas ainsana nii suure treileriga sõitmist lubav BE-kategooria).

Mehed tõstavad paadi alla ja kruvivad kümmekonna minutiga kokku. Suurte sõudmisriikide meeskondadel on paadi sättimiseks mehaanikud, meie sõudjad saavad oma kätega hakkama. Erinevalt suuskadest pole paati määrida vaja, vees libiseb niisamagi. Paati küll vahatatakse aeg-ajalt, aga eelkõige selleks, et mustus vähem külge jääks.

Uus paat kiirem

Endreksoni ja Jaansoni helekollane Empacheri võistluspaat on päris uus, mehed said selle kätte juunis, pärast Linzi MK-etappi. (Muide, kurioossel kombel unustati tehasest kaasa panna tullide kinnitamiseks vajalikud kruvid ja mehed ostsid ise mööblipoest vajalikus mõõdus komplekti.)

Empacher (kelle esindajat Jüri Jaanson tunneb) andis ühe paadi neile kasutada, et olla suurvõistluste finaalides rohkem nähtav. Praegu on seal ülemvõim Filippi käes, kelle toodetud paadid on natuke odavamad. Selline paat nagu Endreksonil ja Jaansonil maksab umbes 200 000 krooni.

“See on Empacheri kõige uuem mudel. Võrreldes meie vana valge Filippi paadiga on vahe sees küll. Uus on rohkem banaani kujuga – ta tahab tugevamat tempot, aga kui see käes on, tõuseb paadi nina natuke üles nagu kaatritel ja see annab kiirust juurde,” kiidab Tõnu Endrekson.

Esimese MK-etapi juuni alguses Linzis sõitsid Endrekson ja Jaanson veel vana paadiga, ja tulid viiendaks. Paar nädalat hiljem tulid nad uue paadiga Amsterdami etapil juba esimeseks. Sama kordus juuli keskel Luzernis ning eestlaste paarisaeruline kahepaat tuli maailma karika üldvõitjaks. (Eesti sõudmise suurpäev – viimati koitis selline aastatel 1990 ja 1995, kui Jaanson suutis sama ühepaadil.)

Paat ei sõida muidugi üksi, ka sõudjad peavad heas vormis olema ja koostöö klappima. Endreksoni hinnangul on tema karjääris varem jäänud parimad kohad just tehnilise koostöö taha kinni. Rütm peab olema ideaalselt sünkroonne. Seda nad praegu Jaansoniga harjutamas käivadki.

Endrekson ja Jaanson tõmbavad mütsid pähe, tõstavad 27-kilose paadi kerge liigutusega õlale, võtavad servadest kulunud sinimustvalgete labadega aerud teise kätte ja kõnnivad paadisillale. Tossud jäävad paadisillale maha, sest paadi sees on jalatugede külge kinnitatud hõbedased kingad (sellepärast käivadki sõudjad peaaegu alati autasustamisel paljajalu või märgade sokkidega – sõidukingad jäävad paati ja kuivi tosse pole jõudnud veel jalga panna).

Jüri Jaanson sätib enda ees paika GPS-seadme, mis arvestab välja sõidetud vahemaa ja kiiruse, ning kergete aerutõmmetega libiseb paat ülesvoolu. Treener Tatjana Jaanson tõmbab kalameheülikonda meenutavale soojale veekindlale riietusele peale neoonkollase päästevesti ja põristab meestele mootorpaadiga järele.

Tõnu Endrekson hakkas sõudmistrennis käima 12-aastaselt, kuna tal oli igav ja üks sõber juba käis seal. “Olin natuke kõike teinud: jalgpalli, võrkpalli ja korvpalli mänginud, ujunud, ja siis läksin sõudmisesse ka.”

Endreksonist 14 aastat vanem Jüri Jaanson oli selleks ajaks osalenud juba olümpiamängudel ja tulnud maailmameistriks. Barcelona olümpiamängude ajal elas noor sõudja Tõnu Endrekson Eesti sportlastele teleri ees kaasa. Tollal ühepaadil 5. kohale tulnud Jaansoni sõidust meenub Endreksonile esimese asjana mehe kuulus triibuline T-särk.

Endreksoni trenni viinud sõbraga tulid nad noorte C-klassis Eesti meistrivõistlustel hõbedale, siis ei viitsinud sõber enam trennis käia ja loobus. Endrekson tunnistab, et ka teda tüütas sõudmine vahepeal täitsa ära ja ta mõtles, et teeb sellele lõpu.

“Tahtsin käia jälle oma teiste sõpradega “statkal” jalgpalli mängimas, aga sõudmistreener Märt Lelle oli nii järjekindel, et tuli koju järele. Ta oli täielik spordifanaatik. See koputas südametunnistusele, et treener muretseb minu pärast rohkem kui ma ise. 1996 käisin esimest korda juunioride MM-il, seal väga hästi ei läinud. Aga siis olin ma sõudmisega juba nii kaua tegelenud, et oli kahju pooleli jätta – võiks ikka kuskile välja jõuda, et see poleks asjatult raisatud aeg. Praegu mõtlen, et jumal tänatud, et Märt Lelle mulle tookord järele tuli, ja enam ei ole mul üldse kahju, et jalgpallitrenni pooleli jätsin,” jutustab Endrekson.

1996. juunioride MM-il kahepaadil 24. ja 1997 ühepaadil 16. kohale tulnud noormehest sai mõne aasta pärast suur ja tugev mees, kes hakkas silma paistma ergomeetrite võistluste kinnipanemisega.

“Ergomeetril on lihtsam, see on rohkem jõu ja vähem tehnika peal,” seletab Endrekson. (Muide, ajakirjandusest läbi käinud väite, et tema on Eesti kõige suurem sõudja, Endrekson ise kummutab – tema on kõigest 198 cm pikk, aga endine paarimees Leonid Gulov peaks olema vähemalt 199 cm.)

Praeguseks on tal medaleid ja karikaid kodus päris palju. Muuseas on Endrekson tulnud 19 või 20 korda ka Eesti meistriks, aga alati kahe-, nelja- või kaheksapaadis, mitte kunagi üksi.

“Ma ei ole kõige parem üksiksõudja ei kehamassi ega liigeste liikuvuse poolest. Hüppeliigese liikuvusest oleneb üksikpaadis väga palju, et startides endale vastu ei töötaks ja hoogu kinni ei pidurdaks. Mitmepaadis pole see nii oluline,” sedastab Endrekson.

Eesti medalid ilusamad

Medalitest ja karikatest rääkides mainib Endrekson, et maailmameistrivõistluste medalid ei ole tegelikult kujunduse poolest eriti ilusad (neid on tal kodus juba kaks tükki, nii üle-eelmisel kui ka eelmisel aastal sai Eesti paarisaeruline neljapaat MM-il pronksi), seevastu maailma karika medalid on väga ilusad ja isegi Eesti meistrivõistluste omad on kenamad kui maailmameistrivõistluste omad.

Olümpiamedalit Endreksonil erinevalt paarimehest Jaansonist veel pole. Ateena olümpial, kus Jaanson sai ühepaadil hõbeda, jäid Endrekson ja Gulov paarisaerulisel kahepaadil esimestena medalitest ilma (ent tõe huvides – 4. koht olümpiadebüüdil oli ka väga kõva sõna). Sel MM-il läheb Endreksoni endine partner Gulov medalit püüdma ühepaadil.

Kuna sõudeliidus aeg-ajalt muudetakse paatkondi (koht võistlustel antakse riigi esindusele, mitte konkreetsetele inimestele), on Endrekson sõitnud edukalt samas paadis kõigi Eesti tugevamate sõudjatega.

“Oluline roll on omavahelisel suhtlusel, see sai eriti hästi selgeks 2005. aastal neljapaadis sõites – nii kui probleem tekib, tuleb kohe suu puhtaks rääkida.”

Treeninglaagrites ööd-päevad koos olemine eeldab kompromisse ja puhkust ei saa isegi siis, kui veekogudele jää peale tuleb, sest talvehooajal treenitakse lõunapoolsetes maades (eriti meeldib Endreksonile Horvaatias, sest seal on ranniku lähedal mägijõel väga ilus koht, kus on rahulik ja saab sõita pikki otsi).

Kuna treeningukava on tihe, jääb pere jaoks vähe aega (ka uue kodu ehituse koordineerimine jääb Pärnus suuresti abikaasa õlule ja näiteks last ei saa nad Endreksoni sõnul endale veel lubada, sest too jääks ainult ema kasvatada, aga nii ei ole õige) ja oma töökohale pole Endrekson jõudnud juba tükk aega.

Nimelt on ta ametlikult palgal Tallinnas kaitseväe üksik-sidepataljonis allohvitseri-instruktorina. Sidepataljoni juurde moodustati eelmisel aastal spordirühm, mida juhib viievõistlejast vanemseersant Imre Tiidemann. Sõudjatest kuuluvad sinna reamehed Tõnu Endrekson ja Andrei Jämsa, ja Endrekson tähendab, et see annab neile sotsiaalsed garantiid (sõudmisvõistlustel auhinnaraha ei jagata, riigi toetusega tuleb küll kenasti toime, aga näiteks haigekassakaart võiks ikkagi olla).

Esmase sõjalise väljaõppe sai Endrekson juba kaitseliidu Pärnumaa malevas, millega ta keskkooli ajal liitus, ning enne ülikooli minemist tegi läbi ka ajateenistuse. Kaitseliidu liige on ta praegugi, ehkki aktiivsest tegevusest kõrvale jäänud. “Ma käiks tegelikult hea meelega õppustel, seal on päris huvitav, aga lihtsalt pole aega,” kahetseb Endrekson.

(Muide, õpingud Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonnas suutis Endrekson sõudmise kõrvalt lõpetada, ehkki kevadsemestritel treeningute tõttu loengutesse ei jõudnud. Bakalaureusetöö tegi ta loomulikult neljapaadist. Endrekson meenutab, et selle kaitsmine oli päev pärast Milano MM-ilt saabumist, öösel aitas sõber veel esinemiseks materjale ette valmistada.)

Sellest, kui Endrekson ja Jaanson Tartu sõudebaasi juurest ülesvoolu sõudsid, on möödas veidi üle pooleteise tunni. Vahepeal on päike välja tulnud, kuigi endiselt on tuuline ja külm.

Täpselt nii, nagu nad läksid, libiseb kahepaat vaikselt tagasi paadisilla juurde, Tatjana Jaansoni mootorpaadi põrin kannul. Kuigi see meestest kuidagi välja ei paista, on neil selja taga üliraske treening, mille ajal tõusis Endreksoni sõnul pulss maksimumi lähedale.

Treeningud lähevad hästi ning nii sõudjad kui ka treener on augusti lõpus Münchenis algava MM-i suhtes lootusrikkad. Enam kui ettevaatlikult öeldud sõnadest (oleneb, kas kõik läheb kavakohaselt, millised on ilmaolud, finaalis on ikkagi kuus paatkonda, kes kõik tahavad võitu jne) paistab see välja kolmiku säravatest silmadest, kui MM jutuks tuleb.

Sealt edasi pole Endreksonil praegu plaane tehtud. Muidugi tahab ta minna järgmisel aastal Pekingi olümpiale, ent lahtine on, kas kahe- või neljapaadil ja kellega. (Jaanson on praegu küll juba 41-aastane, aga heas vormis, ja öelnud, et nii hea partneriga kui Endrekson võib ta sõuda ka saja-aastasena.) Ja pärast olümpiat selgub uuesti, mis edasi saab.

Endrekson mainib, et eks räägitud on sellestki, et 2009. aastal võiks panna kokku kaheksapaadi meeskonna. (Täiskasvanute klassi on tulemas ka need noored, kes võitsid eelmisel nädalavahetusel U-23 maailmameistrivõistlustel kaheksapaadil kulla, samuti enamikus Pärnu poisid nagu Jaanson ja Endreksongi.)

Eks te olete ilmselt loo algusest peale mõelnud ka Kristjan Palusalule. Eesti maadluse suurkuju on Tõnu Endreksoni emapoolne vanaonu. Palju pole Endrekson temaga läbi käinud, sest Palusalu suri siis, kui poiss oli vaevu kaheksane. Aga lapsepõlve külaskäike onu Kristjani juurde ja tema kohta kuuldud lugusid mäletab ta küll.

Tõnu Endrekson

•• Sündinud 11. juunil 1979 Pärnus.

•• 1997 lõpetanud Pärnu Ülejõe gümnaasiumi ja 2003 Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonnas liikumis- ja sporditeaduste eri-

ala.

•• Kuulub Pärnu sõudeklubisse, esimene treener oli Märt Lelle.

Suurimad saavutused täiskasvanute võistlustel: mitmekordne Eesti meister nii kahe-, nelja- kui ka kaheksapaadil.

•• 2004 Ateena olümpiamängude 4. koht kahepaadil (Leonid Guloviga).

•• 2005 MM-il pronks neljapaadil (Jüri Jaansoni, Leonid Gulovi ja Andrei Jämsaga).

•• 2006 MM-il pronks neljapaadil (Allar Raja, Igor Kuzmini ja Andrei Jämsaga).

•• 2007 maailma karika võitja kahepaadil (Jüri Jaansoniga).

Teised temast

Tatjana Jaanson, treener

•• Tõnul on olemas kõik eeldused, mida sõudja vajab. Ta on kindlasti andekas, aga sinna juurde veel töökas ja pühendunud.

•• Tõnu ja Jüri üsna suur vanusevahe ei ole oluline, tähtis on see, et nad on mõlemad küpses eas. Iseloomu poolest on nad väga erinevad ja see ongi see, mis neid ühes paadis sobitab. Kui oleks kaks ühtemoodi tüüpi, oleks raskem. Tõnu on tasakaalukam ja see on tema suur pluss.

•• Hoian neile maailmameistrivõistlustel pöialt. Tõnu ja Jüri on favoriidid ja sellega kaasneb lisastress. Aga neile pole see esimene kord favoriidina sõuda, ja loodan, et nad on piisavalt kogenud, et stressiga hakkama saada.

•• Tingimuste poolest on München Eestiga sarnane koht, seal võib olla väga raske – kõva tuul ja laine. Eelmise aasta kogemuste põhjal on seal radadel küljetuule tõttu ebavõrdsed tingimused. Esimesel sõidul oleneb rada loosist, edasi tulemustest – tugevamad saavad keskmised ja nõrgemad äärmised rajad. Pole parata, sport on osaliselt ka õnneasi.


Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare