Tõnu Oja: minust läks see karikas mööda


Tõnu Oja: minust läks see karikas mööda
Rene Suurkaev

Filmis „Kirjad Inglile” eelmisse Afganistani sõtta jäänud meest mänginud Tõnu Oja jaoks ei ole teema päris võõras. Vene kroonut tuli tal teenida ajal, kui Afganistani saadeti. Teda ei saadetud.

— Kui lähedalt läks sinust mööda Jeremia Juunas Kirotaja saatusekarikas?

— Minul Afganistani sattumise ohtu vist polnud, teenisin pärast kõrgkooli oma pooltteist aastat. Üldse võeti Afganistani rohkem lõunast pärit inimesi, europiidse rassi esindajaid läks sinna vähem. Vähemasti tollal meie väeosast.

Mäletan väga hästi päeva, kui meid pärast õpet väeosadesse jaotati. Eriti mäletan üht usbekki või tadžikki, kes oli kindel, et tal on sõtta minek. Tore poiss oli. Kui ta siis kuulis, et ta pääseb, astus ta aegade uhkeimal paraadsammul rivist välja ja sammus õnnest õhetades Kaliningradi suunduva auto kasti. Teised, kellel oli teistsugune saatus, olid võrdlemisi nõutud. Oli muidugi ka neid, kes end ise Afganistani kirja panid.

— Kirotaja on eestlane, kes on pööranud prohvet Muhamedi kummardajaks. Milline on sinu suhe selle usuga?

— Ma suhtun muslimitesse kui kiibitseja. Tõrget küll pole, omandisuhet ka mitte. Ei tunne nii palju, et karta või armastada. Olen veidi reisinud neis riikides, kus see usund on valitsev. Kauplejad on muidugi tüütud, Marokos ja Egiptuses näiteks, kus käinud olen, aga Mauritaanias mitte, kus turiste vähe.

Mind üllatas omal ajal küll see eestlaste sõjakas vaenulikkus, kui Tallinna mošee ehitamist plaaniti. Üllatas, et mošee ehitamisele on nii ühene vastuseis. Tallinn on minu teada üks väheseid, kui mitte ainuke Euroo­pa pealinn, kus muslimitel pole oma pühakoda. Ma küll arvan, et neil võiks mošee olla. Saudidelt saaks salaja raha küsida… ja rohkem kui hädapärast vaja. Enne valimisi saaks pidulikult selle ees olevat väljakut avada.

Islami sildi all pole siin maal midagi eriti kurja tehtud. Erinevalt näiteks risti- või kommunismiusu sildist.

— Aga islami poliitiline pool? Kas sa kiidad heaks muslimite enesekeskset Allahi pähemäärimist, mida nad viimasel ajal järjest agressiivsemalt teevad?

— Milline enesekesksus? Jumalakesksus ikka ja enesesalgamine. Tuletan meelde, et Jumal on neil sama mis meil.

Islamisusulisel, religioossel inimesel ülepea, asub maailma keskpunkt väljaspool inimest ennast. Protestandid olid need, kes hakkasid Jumalat enda poole kiskuma. Ja meie, paganad, oleme nüüd lõhkise küna ees, sest Jumal meie sisse ei mahu, aga kõik, mis meie sisse ei mahu, ei ole mitte suur ja ülev, vaid tühine ja tähtsusetu. Selle kätte õhtumaa ükskord ka kooleb. Me oleme nii ennast täis, et ise ka ei mahu eneste sisse ära.

— Poola filmimees Jerzy Stuhr on rääkinud, et näitleja on filmis täielikult lavastaja meelevallas. Lavastaja saab montaažiga teha väga palju. Mõne väiksema näitlejatöö võib üldse välja lõigata. Kuivõrd sina tajusid pearolli tehes filmi kui tervikut? Kui palju vastas tulemus ettekujutusele, mis sul pärast stsenaariumi lugemist ja võtteplatsitööd tekkis?

— Eks ma ragistasin ajusid küll, et mis see on, mis me teeme. Võtete ajal jõudsin seitse korda esimest korda taibata, kuhu me teel oleme.

Ega Sulev Keedus ole eriti jutukas mees. Ta elas selle filmiga viis aastat, enne kui mind asjasse pühendas. Küllap oli talle endale selleks ajaks kõik nii selge, et sellest rääkimine tundus juba üleliigne ja rääkides võib tõesti mõned asjad ära lahjendada. Aga ma tõesti ei saanud aru ega saa kõigest siiani. Mina ei oska hetki teha, ma ei oska lihtsalt olla, ma tahan teada, mis oli, mis tuleb ja mis on kõrval, ees ja taga. Teatris on see lihtsam, proovide käigus kujuneb. Kui ma mõni kord läksin tema käest küsima, midagi üsna elementaarset, siis tundsin end nagu kurjategija või jonnipunn, kes raiskab meie kõigi ühist… ma ei teagi siis, mida.

Teatris on näitlejal roll, mida saab proovide jooksul ise laval välja voolida. Proovide jooksul käib ühel hetkel krõps, kui sa saad aru, mida sa selle rolliga teed. Filmitöös käib ka krõps, aga see käib alles siis, kui pooled võtted on juba tehtud. Päris omanditunnet mul selle rolli suhtes pole. Esimesel võtetenädalal püüdsin olla loov. Edaspidi täitsin käsku, tegin seda, mida arvasin end pidavat. Lõpu poole vist ikka teadsin ka juba.

— Mida sa eesti filmidest üldse arvad? Kui palju vaatad?

Loe veel

— Alati vaatan ära. Mõnda käin ka kinos vaatamas. Mõnda ei jõua, siis lohutan end, et varsti jõuab televisiooni, küll siis näeb. Näebki. Kui nimesid tahad, siis „Sügisball” ja „Riigimehed” saavad maksimumpunktid.

— Töötad teatris ja oled nokkapidi olnud ka filmitegemises. Oled teeninud mõlemat muusat. Mida arvad asjaolust, et filmirahvas tänitab pidevalt selle üle, et Eesti riik on teatri heldelt üle maksnud ja jätnud filmikunsti vaeslapse ossa?

— Pärast selle filmi tegemist on väga kerge rahastamise teemal sõna võttes pall valesse väravasse lüüa.

Mul on oma arvamus küll. Olen lõputult neil teemadel vaielnud, vaenlasi korjanud ja mõistmatust kogenud. Ma ei ütle praegu muud, kui et eesti teatri raha jaotatakse ebaõiglaselt ja -ratsionaalselt.

Filmi koha pealt ei taha suud väga täis võtta. Ilmselt saab filme teha ka odavamalt kui meil on tehtud.

Eestis on kombeks ennast võrrelda suurte kultuuridega, aga tegelikult oleme väike rahvas. Meil ei saagi olla neid staare ja raha, mis suurtel. Tubli saab olla ka luksuseta elades ja tervislikult toitudes. Minu meelest on suur ülbus kaaskodanike suhtes nõuda mingi kunsti jaoks rahvuslikust kogutoodangust suuremat osa kui ühiskond välja kannab. Tihtilugu ei näe ma selle taga muud kui nõuet ennast kinni maksta.

— Sul on Draamateatris omaenda number, monotükk „Aabitsa kukk”, mida on mängitud juba teab kui kaua. Kas see otsa ei hakka saama?

— Veel mitte. Publikut näikse jätkuvat. Vahel tekib küll tunne, et aitab juba. Aga kui etendus hästi läheb, on hea olla ja heaolemist ei taha endale keelata. Kui halvemini, hakkab paha, et mis see olgu, ja siis pingutan järgmine kord rohkem. Nüüd on tekkinud juba sportlik huvi.

— Taotled rekordit? Tahad kakssada etendust täis saada?

— Ametlikult saab see arv kevadel täis. Tegelikult on juba üle.

— Kas sa käisid „Aabitsa kukega” haltuurat tegemas?

— Kas nüüd haltuurat, aga omal käel jah. Olgu öeldud, et see tuli välja, ma sain vitsad ja enam ei tee. Vahepeal üüris mind teater suvetuurile ka, need etendused ka kirja ei läinud.

— Mis on „Aabitsa kuke” saladus? Mis sinu mängitud Maunos on, mis inimesi teatrisse veab?

— Ei tea. Lihtne lugu, arusaadav, aga mitte ühetähenduslik.

Ühe momendi võin küll välja tuua. See on ikka üks õige asi, kui autor ise oma tükki lavastab. Ta tunneb ja usaldab oma teksti. Ei mõistata, keeruta ega vigurda. Tema sõnum on tekstis juba olemas, tal pole vaja seda mingite teatraalsete kontrapunktidega rõhutada.

Ega need proovid mingid veri-ninast-välja-proovimised olnudki, sai lihtsalt asi selgeks õpitud. Mul oli proovide lõpu poole päris piinlik, et Andrus kogu aeg kohal käis, tema asi oli tehtud, mis ta mu tuupimist pealt vaatab.    

Kümmekond aastat tagasi, kui Tätte Jaan tegi Linnateatris oma „Ristumist peateega“, oli umbes sama lugu. Ma mäletan mõlemat prooviaega väga soojalt, et mitte öelda, nagu muinasjuttu, ja eks see tule etendustele kaasa.

Ma usun, et Kivastikuga võiks sama lugu olla. Sellest on juttu olnud, et peaks tegema. Tal on tükk ka olemas, aga asja pole veel saanud. See on tegelikult natukene liiga suurejooneline asi tal ka.

— Aga vaataja? Mida tema „Aabitsa kukest” saab? Mis fenomen seal taga on?

— Tont seda teab, eks igaüks pisut omamoodi. Aga ma usun, et saab kaasa elada, naerda, kurvastada, veidi samastudagi ja ma annan natuke võimalust kaasa mängida.

Ega jah, „Aabitsa kukele” pole eriti reklaami tehtudki, plakatit ratta peale pandud ega meedias hõigatud. Reklaam on toiminud suust suhu.

Muidugi on Andrus Kiviräha nimi alati peibutuseks. Ta on ikka omamoodi üks kuradi geenius. Dramaturgiliselt on „Aabitsa kukk” tema parim teos.

— Sa mängivat „Aabitsa kukke” isegi vene keeles?

— Ainult välismaal, Narva kaasa arvatud. Lätis ja Leedus käisin festivalidel. Sügisel käisime Andrusega Marimaal Joškar-Olas soome-ugri teatrifestivalil.

Vahepeal kui „Aabitsa kukke” Draamateatris mängisin, saal päris täis ei olnud. Kui tulid festivalide uudised, jooksis saal jälle täis.

Vene keeles tuleb seal isegi mingi lisaväärus juurde. Mauno lihtsakoeline kõva aktsendiga vene keel. Tõlkega kõrvas ei saaks, ma ju suhtlen publikuga. Kui korra Narvas mängisin, siis seal oli imelik, veidi teistmoodi, publik oli kuidagi tõrges.

— Hiljuti valmis sul teinegi filmiroll, arst Mart Kivastiku „Ühes mu sõbras”. Kuidas sa selle said?

— Ise nõudsin. Kui tal endal selgeks sai, et see filmi-Tõnn, mille ta mulle kirjutas, peab ikka noorem mees olema, siis mängisin solvunut ja valetasin, et ma temaga enam ei räägi. Eks ta siis hirmuga eraldas midagi.

— „Kirjad Inglile” ja „Üks mu sõber” on võrdlemisi erinevad filmid. Kas sul sellega mingeid probleeme ei ole, et nii erinevates teostes kaasa lööd?

— Ei. Need mõlemad mahuvad minusse ära. Probleeme võiks olla siis, kui ma kolmel õhtul nädalas eri seebikates võrdlemisi samu rolle teeksin. Aga siis sa minu käest intervjuud ei küsiks. Ei, neis töödes ei näe ma midagi sellist, mis neid teineteise suhtes välistaks.

Muide, hiljuti võttis üks noorpõlvetuttav mul nööbist kinni ja rääkis, et sa, Tõnu, oled nii hall kuju, et tänaval ei pane sind tähele ja bussis sa silma ei jää, aga laval teed üht ja teist ja… Et siis ta mõtleb, et näitleja peab ikka väga tühi inimene olema, et temasse kõik need rollid ära mahuvad.

— Kivastik on sulle kirjutanud rolli näitemängus „Teener”. Mis suhe sul tema dramaturgiaga on?

— Mulle sobib küll. Hästi sobib. Ja mitte ainult dramaturgia. Jutud ka. Ma saan aru, mis ta ütleb, isegi sellest saan aru, mis ta ütlemata jätab. Minul on Kivastikku kerge lugeda. Muide, ma olen lugenud ühe tema jutu audioraamatuks. See on väga filmilik lugu – „Hinged lähevad…”. Seda Olkut seal tahaks kord mängida. Kunagi tulevikus.

— On raske aeg. Kuidas tuleb igapäevaeluga toime sinusugune näitleja? On sul raske?

— Ei ole. Piinlik tunnistada, väga ei ole. Tahaks olla ühiskonnaga solidaarne ja öelda, et tulen vaevu toime, aga valetada ka ei tahaks.

Lapsed on suureks saanud ja kodust läinud. Mingit pensionifondi ma endale viimasel ajal maksnud pole, kuid erilist puudust pole ka tundnud.

Ma oleksin nõus solidaarsem olema. Mulle meeldinuks, kui me kõik rasketel aegadel palka vähemaks oleksime jätnud, mitte inimesi tänavale saatnud. Algama pidanuks see muidugi riigikogust. Meil teatris tuli välja, et nii ei saa teha, siin on seadused ja lepingud. Ma usun küll, et aegadel, kui mul hästi läheb, pole mul kahju astmeliselt rohkem ära anda. Sellest peaks vist mõista olema, kelle poolt ma märtsis jälle hääletan.

— Sul on avameelse inimese kuulsus. Mida see sulle tähendab?

— Mis ma ikka tühja valetan. Ja eks ma jätan rääkimata ka, kui valus on. Mäletan, et 1991. aastal lugesin Spordilehest Jüri Jaansoni intervjuud, kus ta oli harjumatult avameelne. Rääkis kõigest, see ei mõjunud kollaselt, kollast ajakirjandust siis veel polnudki. Ta mõjus ausalt, muutus minu jaoks suuremaks ja tähtsamaks kui maailmameister. See läks üle alles nüüd, kui ta päev pärast aerude kappi panemist teatas, et „siirdub” poliitikasse.

Tahan kutsuda inimesi üles mitte hääletama endiste sportlaste, lauljate, näitlejate või ajakirjanike või kelle tahes endiste poolt. Ärge hääletage nende poolt ainult selle pärast, et nad olid varem tublid. Valige ikka neid, keda usute praegu suutvat teie eest seista.

— Peale avalikkusele suunatud avameelsuse on veel teinegi. Kuidas sallitakse praegusel raskel ajal inimesi, kes ütlevad kolleegidele ja ülemustele midagi otse?

— Kui avameelne olla, siis olen oma avameelsust viimastel aastatel kõvasti tagasi tõmmanud.

Isiksuse viga, salamisi otsin ikka, mis on siin elus tõde. Kahetsus tekib siis, kui jääd oma ütlemiste pärast mängust kõrvale. Eks ma püüan siis jälle ennast mängu sisse nihverdada.

Ei ole häda. Vahel patsutatakse ka õlale. Teeme mõlemad näo, et öeldu oli mõeldud hea naljana.

— Millised on tulevased tööd? Mida teed suvel?

— Viis suve olen endale lubanud, et järgmisel suvel ei võta endale mingit tööd. Ka sel suvel ei täida ma eelmisel suvel antud lubadust. Mitu asja on õhus. Valikut ei ole veel teinud.

Kes ta on?

Tõnu Oja

näitleja

Sündinud 4. juulil 1958 Tallinnas

Kool

•• 1976 Tallinna 2. keskkool

•• 1980 Tallinna konservatooriumi lavakunstikateeder

Töö

•• 1980–1997 Noorsooteatris näitleja

•• 1996–1997 samas ka kirjandusala juhatajana

•• 1998–2003 vabakutseline

•• alates 2003. aastast Draamateatri näitleja

Muu

•• On tõlkinud näidendeid, kirjutanud artikleid teatrist ja laulusõnu. 2001 sai koos Villu Kanguriga Aleksander Kurtna nimelise tõlkija auhinna. Arvesse läksid tõlked eesti keelde muusikalidest „Hüljatud”, „Linnupuur”, „Väike õuduste pood”, „Irma”.

•• 1999 pälvis aasta parima meesnäitleja tiitli nimirolli eest lavastuses „Victor ehk Laste võim” Vanalinnastuudios ja Osvald Kogeri rolli eest lavastuses „Ristumine peateega” Tallinna Linnateatris.

•• Mänginud filmides „Pihlakaväravad”, „Bande”, „Sügis”, „Täna öösel me ei maga”, „Sigade revolutsioon”, „Taarka”, „Üks mu sober”, „Kirjad Inglile”.

•• Praegu on Draamateatri mängukavas Tõnu Oja osalusega lavastused „Kaevuritest kunstnikud”, „Augustikuu”, „Piparkoogimehike”, „Vombat”, „Lõputu kohvijoomine”, „Aabitsa kukk”.

•• Andrus Kiviräha „Aabitsa kukk” on toonud mitu auhinda mitmelt festivalilt.

•• Värskeim töö Draamateatris on madrus Jakobi roll Villem Tuuni näitemängus „Hirmus veretöö Läänemerel”, mille esietendus oli 30. jaanuaril.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare