Tõnu Õnnepalu ja Lauri Sommeri luule ilmus linnukeeles
See raamat ja tuur olid yllatus. Ega keegi Eestis mind ja Õnnepalut yhte raamatusse ei paneks, aga vahel on seoste nägemiseks vaja just seda teise kultuuri pilku. Ungarlased on põhjalikud – tõlke ja tekstide seostamisega tegeles terve Pluralicaga seotud autorite kollektiiv Gergely Lörincziga eesotsas. Kogu (sisuliselt siis kahe inimese valikkogu) on koos sinna lõppu pandud Tõnu ja minu vestlusega 175 lk suur. Ka tõlkijad olid tundlikult leitud – Tõnu tekste vahendas bioloogiharidusega Attila Jász ja minu omi mystilist ja ekspressionistlikku luulet kirjutav Tibor Sennyey Weiner. Tibori ehk Tibi pool Budapestis, juugendlikus korteris, mille ukse ees magasid kodutud, nägin ungari noorte visionääride seltskonda, kes rändab Aasia maades, oskab arhailisi rahvalaule, on kodus Euroopa kultuuri aastasadades ja sinna juurde veel mingi väga meeldiv kerge hullus ja hoog.
Meie tuur oli umber 1000 km pikk ja poleks teoks saanud ilma polyglotist tõlgi ja toreda inimese Bogika Januriku ja stabiilselt rooli hoidnud tätoveeritud intelligendi Adam Gaborjáki abita. Eri linnades aitasid meid ka Liis Kirs ja Kai Tiislär. Kuigi vihm ja osa maad kimbutav veeuputus olid ilma viluma hoidnud, ilmus päike varsti välja ja lõõskas. Ungaris on meie kliima mõttes umbes august – maasikad mitmendat nädalat, kirsid, ebajasmiin õitses. Ikkagi lõunamaa, viinamarjaistandused ja mäed Egeri ymbruses, kus sai ka ringi hulgutud. Ungari keele kohta ytles Tõnu tabavalt, et see on nagu linnukeel, millest sõnagi mõistmata kuulad vaid meloodiat. Nyyd on siis veidike meiegi tekste linnukeeles. Mulle meeldis ebatraditsiooniline valik, näiteks võeti mult raamatusse mõned tekstid, mis Eestis ilmunud polegi. Meie õhtud koosnesid luulelugemisest, vestlusest ja minu lauludest.
Tuuril oli neli esinemist, Szegedis, kus meiega vestles Pluralica juht Gergely, oli rohkem yliõpilasi, Budapestis olime yhel platsil raamatulaada melus, mis lisas absurdimomenti ja Tõnu sattus mõnel kohal ysna humoorikasse tujju. Kecskemétis oli vanem publik ja kysitleja alustas vestlust pärides, kuidas elab Triibu (Esna mõisa kass, keda me oma raamatu lõpuvestluses mainisime). Kasse ja kõiksugu muid värke joonistasime palju ka raamatute sisse pyhenduste juurde. Mulle on see vana asi, aga sel tuuril selgus esmakordselt, et Tõnul on täiesti karikaturisti kätt. Vahel jätkasime ja täiendasime yksteise krigulle. Need „autogrammitunnid” olid kõik väga elevad ja sydamlikud hetked. Ja Debrecenis, kohalikus raamatukogus vestles meiega nooruke aadliverd kirjanduskriitik Ágnes Balajthy. Seal oli nii noori kui ka vanu.
Soojad ja viisakad inimesed
Kuna tegelen praegu Brautigani tõlkimisega, lasin välja tuua kogu ungari keelde tõlgitud Brautigani ja selgus, et loetuim ja kahel korral ilmunud oli just sama teos, millega tegelen – „Et tuul seda kõike ära ei puhuks”. Sain natuke kindlust juurde. Ungari jäi meelde soojade ja viisakate inimeste, valkjate paprikate ja paljude rahvusroogade, veinivaliku, yleujutatud jõgede, tsikaadide, juugendliku arhitektuuri ja kylamajade ning vana Austria-Ungari suursugususega, mida siin-seal ikka veel tunda on. Ja muidugi selle oranži raamatuga („Hangolás”, eesti keeles „Häälestamine”), kus autorinimed selguvad alles sisukorras ja mõned meie luuletused sattusid huvitavasse dialoogi.