••Mõtisklete uues romaanis muu hulgas Eesti kasside ajaloo üle, nii palju kui kassidel saab ajalugu olla…

Kassidel pole ajalugu. Vähemalt me ei tunne seda. Ajalugu on ikka see, mida me jutustame endale enda minevikust. Aga kelle enda? Kui kassidel olekski ajalugu, poleks see kindlasti Eesti ajalugu, sest nende kodumaa, lähtuvalt juba nimetatud perspektiivist (madalapoolne kere, lühikesed jalad) on kindlasti midagi palju väiksemat kui üks Eesti. Aga inimese kodumaa, tegelikult? Kui suur saab olla see meie päris kodumaa, see koht ja maatükk ja inimesed, mida ja keda me päris-päris südamest tunneme? Ühe maa, ühe riigi, ühe rahva ajalugu on suur fiktsioon, selline päris jämedakoeline ja väga üldine. Millest see koosneb? Sõdadest, riigikordadest, suurtest sündmustest ja suurtest tegelastest. Aga niipea kui vaatad lähemalt, näiteks ühe küla, ühe maanurga, ühe mõisa perspektiivist, nagu „Mandalas” natuke tehakse – ajalugu pole seal küll peateema –, niipea näed, et täpselt midagi sellist, nagu jutustatakse „Eesti ajaloos”, pole kuskil ega kellegagi iial juhtunud. See kõik on küll kuidagi asetatav sinna suure ajaloo skeemi, aga alles inimese, tema saatuse tasandile liikudes hakkad ajalugu nägema tõeliselt, nii nagu näed oma elu. Mida tegid inimesed tegelikult, kui nad pidasid sõda, võitlesid vabaduse eest? Ja eriti: mida nad tegid siis, kui nad, jumal tänatud, parajasti midagi nii tähtsat ei teinud?

••Milline on teie enda kassisuhete ajalugu? Kattub see „Mandalas” kirjeldatuga, on see raamat dokumentaalromaan?

„Mandala” on dokumentaalse põhjaga romaan. Ma küll kahtlustan, et iga romaan on seda mingil määral. Aga sellelt põhjalt on võimalik ka kõrgemale tõusta. Fantaasia on see, mis annab tiivad, mis teeb kergemaks nii elu kui ka raamatu. Ilma selleta oleks igav.

Aga tõsi, jah, kõige aluseks on ikka vaatlus. Tähelepanekud. Ma mõtlen, et on tore, kui hakkad märkama ka väiksemaid asju ja väiksemaid olendeid. Nooruses me oleme kole enesekesksed, vaatlusoskus ja vaatlemise nauding tulevad vist tõesti eaga. Kassid on ju maakohas ikka, neist oli juttu ka „Paradiisis”, aga tõsi on see, et alles viimastel aastatel olen neid rohkem tähele panema hakanud, olen avastanud neis päris vahvad tegelased.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapiletartikkel
3 € Osta päevapilet
Tutvu maksevõimalustega >>