Tõnu Raadik ei viinud kuulajaid unistuste ristteele
Kontserdi reklaam lubas kuulaja viia unistuste ristteele, ent minuga seda millegipärast ei juhtunud. Arvuka publikuga aga vist ikka juhtus.
Mäletan, et olin kunagi täiesti sillas, kui minu kätte sattus Raadiku lastemuusika plaat “Puhh”, ja arvan siiani, et see on geniaalne! Kahjuks uue albumi esitluskontsert minus säärast ahh-tunnet ei tekitanud, pigem vastupidi. Tundub, et see järgib populaarsemat suunda, mõtteviisi “mis publikule võiks rohkem meeldida”.
Läbimüüginumbrid on küll olulised parameetrid, ent panevad mõnikord põntsu originaalsele mõttelennule. Universaalsus on hea praktilises äri- ja kaubandusmaailmas, ent mitte muusikas. Paraku oli ka sellel muusikal muusikatööstuse maik juures, mille äratundmine mul mis tahes loomingu juures kõhedust tekitab.
Parimatest muusikutest koosnev jazzbänd (Jürmo Eespere, Are Jaama, Raul Vaigla, Toomas Rull) sai üsna vähe ennast “näidata”, vabamate soolodega lugude struktuurist välja hüpata, soolosid oli, ent võib-olla oodanuks, et lugude kontuurid annavad rohkem ruumi jazzimprole. Jazzbändile lisaks mängis Raadik ise viiulit, mis tõi muusikasse juurde isikupärasemat värvi. Lauludest sai kuulda nii eesti- kui ka ingliskeelseid, eestikeelsed Juhan Viidingu ja Ann Tenno sõnadele. Enim köitiski see, kui Raadik ise emakeelseid laule laulis, Padarile oli ta usaldanud ingliskeelsed. Lauludest Viidingu sõnadele kirjutatud “Mida sa praegu teed /.../ joon kummeliteed...” oli nagu ehe jutustus, minu jaoks vaieldamatult kontserdi parim lugu.
