Tõnu Tuvikene, sild inimese ja kosmose vahel


Tõnu Tuvikene, sild inimese ja kosmose vahel
Astronoomiahuviliste kokkutulekul mullu augustis TõraveresFoto: Tiina Saluvere

Päikesesüsteemi uurinud teadlase Tõnu Tuvikese (28.06.1952 — 13.03.2010) missioon oli astronoomia ja kosmonautika populariseerimine. Loengutes ja artiklites püüdis ta tuua taevast Maa peale. Nüüd on ta Maalt jäädavalt lahkunud. Avaldame Eesti Päevalehele antud intervjuu, mis jäi talle viimaseks.

— Kui palju on teie eriala juures ennustuslikku, hüpoteetilist ja kui paljule saate kindel olla?

— Eks iga uue probleemi puhul on algul palju hüpoteetilist, kuid järgnevad uuringud kas kinnitavad või lükkavad selle hüpoteesi ümber. Mida rohkem koguneb probleemi kinnitavaid vaatlusi ja teoreetilisi uuringuid, seda kindlamaks muutub meie teadmine sellest.

— Kuidas arvate – kui tavalised võiksid olla umbes saja aasta pärast erakosmoselennud?

— Erakosmoselennud muutuvad tavaliseks juba palju varem kui saja aasta pärast – lähematel aastakümnetel. Esimesed erakosmoselennud on juba toimunud. Seitse meest ja üks naine on Vene kosmoselaevaga Sojuz külastanud rahvusvahelist orbitaaljaama. Tegemist on varakate inimestega, sest kuuldavasti on „pilet” kosmosesse läinud neile maksma 20–30 miljonit dollarit. Sellisele turismile tuleb nüüd aga teadmata ajaks paus, sest orbitaaljaama meeskonda on suurendatud kuueni (endise kolme asemel) ja seetõttu ei jää Sojuzidel enam vabaks kolmandat istet, mida seni sai turistidele müüa. Mõjub ka kosmosesüstikute pensionile saatmine. See-eest muutub kättesaadavaks lühiajaline kosmoses käimine, mille käigus orbiidile ei minda. Nimelt on rahvusvaheliselt kokku lepitud, et kosmos algab juba saja kilomeetri kõrguselt ja kõik selle rajajoone ületanud võivad end seega pidada kosmoses viibinuks. Firmal Virgin Galactic on valmimas vastav kosmoselaev SpaceShipTwo, millega peaksid kommertslennud algama juba aasta-paari pärast. Selle kosmoselaeva katsevariandiga SpaceShipOne on 2004. aasta sügisel juba kaks lendu tehtud, seda küll ilma reisijateta, üksnes piloodiga pardal. Kosmoses viibitakse umbes kümme minutit ja lennu käigus kogetakse nii ülekoormust kui ka kaaluta olekut. Samuti avaneb võrratu vaade Maale. Selline korraks kosmoses käimine on Sojuziga lendamisest märksa odavam, maksab esialgu paarisaja tuhande dollari ringis. Küllap hakkavad hinnad edaspidi langema lausa mitu korda, eriti siis, kui turule tulevad konkureerivad firmad, ja nii saab järjest rohkem huvilisi endale seda laadi reisimist lubada. Praegu ootab stardijärjekorras mitusada soovijat, nende hulgas ka (vähemalt) üks eestlane.

— Kas kosmoses on elu?

— See on küsimus, millele mitte keegi ei oska kindlalt vastata. See on just üks nendest küsimustest, mille vastuses ei saa kindel olla, mis on praegu puhtalt hüpoteetiline. Põhiargument Maa-välise elu kasuks on aja jooksul kujunenud veendumus, et Maa pole Universumis äravalitud ega millegi poolest eriline koht, vaid täiesti tavaline taevakeha. Seega pole erilist põhjust arvata, et ka elu, sealhulgas kõrgelt arenenud elu, on iseloomulik ainult Maale. Vaatamata pingutustele pole siiski leitud jälgi elust väljaspool Maad. Kõige tõsisem leid on üks Marsilt Maale jõudnud meteoriit, millel on mõnede uurijate arvates näha muistsete mikroorganismide kivistisi, kuid enamik teadlasi ei jaga nende optimismi, kuna neid moodustisi saab seletada ka teisiti.

— Viimases National Geographicus oli väga selge ja ülevaatlik graafik, kuidas tuhande aastaga muudetakse Marss elamiskõlblikuks. Kuidas suhtute sellisesse plaani? Kui reaalne see tundub? Mis on sellise idee suurimad kitsaskohad?

Loe veel

— Sellist protsessi nimetatakse inglise keeles terraforming’uks ja see pakuti kõigepealt välja juba aastakümneid tagasi ulmekirjanduses, kuid on viimasel ajal käsitlust leidnud ka tõsisemas kirjanduses. Selle protsessi eesmärk on luua esialgu eluvaenulikul planeedil sobivad tingimused elusorganismide, sealhulgas inimese eluks. Marsi puhul tuleb suurendada kasvuhoonegaaside hulka atmosfääris, mis viiks sealse kliima soojenemiseni (tuletame meelde Maa kliima soojenemist, mida seostatakse õhu reostamisega kasvuhoonegaasidega inimese tegevuse tagajärjel). Kui temperatuur on juba piisavalt tõusnud, hakkab sulama süsihappejää Marsi pooluste ümbert ja kasvuhooneefekt tugevneb veelgi. Süsihappejääd võib püüda sulatada ka täiendavate meetoditega, näiteks orbiidil olevate peeglitega sinna päikesevalgust suunates. Kui soovitav temperatuur on käes, võib istutada taimi, mis fotosünteesivad hapnikku. Üldjoontes on selline stsenaarium esitatud veebruarikuu National Geographicus. Seal loodetakse tuhande aasta jooksul jõuda nii kaugele, et inimesed saaksid Marsil hapnikuaparaatidega ringi käia. Kuigi üldjoontes arvatavasti teostatav, nõuab see mitmete tehniliste probleemide lahendamist ja mis peaasi – tohutult raha. Praegu, kui inimese lend Marsile on rahapuudusel lükatud määramatusse tulevikku, pole vajaliku summa eraldamine muidugi mõeldav. Liiati võib küsida: milleks seda vaja on, kulutame ressursi parem sellele, et hoida Maa elamiskõlblik. Asi võib päevakorda kerkida küll miljardite aastate pärast, kui paisunud Päike on elu Maal võimatuks teinud, Marsil aga saaks veel mõnda aega elada. Kahtlemata on (vähemalt ilma tungiva vajaduseta) planeedi ümberkujundamisel eetiline aspekt – on meil õigust seda teha? Eriti tekib see probleem siis, kui planeedil on leitud kas või kõige primitiivsemaid eluvorme. Näiteks Antarktikat kaitstakse nii tugevalt, et sealt naastes tuleb oma jäätmed kaasa võtta.

— Mida arvate ufodest? Kas teil või teie lähedastel on olnud kokkupuuteid maaväliste tsivilisatsioonidega?

— Minu arust kuuluvad ufod rohkem rahvaluule valdkonda. Meie esivanemad uskusid nägevat pisuhändi ja teisi sellelaadseid olendeid, kellest on kirjutanud näiteks Andrus Kivirähk „Rehepapis”. Nende olemasolu ei usu enam keegi, selle asemel on moodsamad asjad – ufod. Minu nähtutest on ufole kõige lähedasem 1976. aasta 11. veebruari õhtul Eesti lähedalt üle lennanud nn Balti boliid (boliid on eriti hele meteoor ehk lendtäht). Selle ülelennu järel saadeti üleskutse peale Tõraverre suur hulk kirjeldusi ja joonistusi, millest kõige fantaasiarikkamatel oli kujutatud tiivulisi lennumasinaid, inimesed illuminaatoritest välja vaatamas. Illuminaatorite efekti tekitasid boliidist eraldunud ja temast maha jäänud helendavad tükid, mis paistsid täppidena. Kuna mul oli võrdlusmoment olemas, kaotasin igaveseks usu selliste nähtuste pealtnägijate objektiivsusesse. Ei saa muidugi välistada, et on olemas tundmatuid atmosfäärinähtusi, kuid need on ilmselt üsna ebamäärase kujuga ega meenuta mingil juhul tulnukate antennide ja maandumisjalgadega kosmoselaevu.

— Kuidas suhtute teadlasena n-ö ülemuslikku jõudu – näiteks jumalasse?

— Tsiteerin vastuseks Eesti ühte kõigi aegade kuulsamat astronoomi Ernst Öpikut, kes ühes 1977. aastal avaldatud artiklis meenutas, kuidas ta revolutsioonijärgses Taškendis vaidluses ühe punakomissariga ütles: „Kuna jumalasse uskumine või mitteuskumine on sisemise tunnetuse ja isikliku vabaduse asi, siis teadus on võimetu tõestama või ümber lükkama jumala olemasolu.” Punakomissar oli nimelt väitnud: „Te olete astronoom ja peate teadma, et astronoomia on tõestanud, et jumalat seal ei ole.”

— Kui emotsionaalne võib üks kosmoseuurija olla? Kas te oskate nautida ka tähistaeva ilu või on see teie jaoks eelkõige ikkagi uuringute aines?

— Kosmoseuurijad on sama emotsionaalsed nagu teisedki inimesed ja kindlasti köidab ka neid tähistaeva ilu, kuid lisaks tahavad nad taevakehade kohta rohkem teada saada. Selleks peab aga olema kodus nii füüsikas kui ka matemaatikas. Hiljuti võis lehest lugeda ühest põhikoolis õppivast tüdrukust, kes tahab saada astronoomiks, kuid „füüsikaga pole tüdrukul lood koolis tegelikult kuigi head ja ega matemaatikagagi asi parem pole”. Niimoodi kutseliseks astronoomiks vaevalt et saab ja tulebki piirduda tähistaeva ning taevakehade ilu imetlemisega. Aga ega seegi ole paha.

— Eelmise küsimuse jätkuks. Kosmoseteleskoobiga Hubble on galaktikatest tehtud hingematvalt ilusaid pilte. Mida teie neis piltides näete?

— Kõigepealt muidugi seda, mida iga teinegi – nende taevakehade ilu, kuid galaktikauurijatele võivad need olla ka oluliseks infoallikaks. Peab muidugi meeles pidama, et need pildid on tugevasti töödeldud. Kui meil õnnestuks kuidagi neile taevakehadele lähemale saada, siis näeksid nad meie silmale välja hulga lihtsakoelisemad.

— Miks köidavad kosmos, tähistaevas ja kauged galaktikad inimesi nii väga? Miks otsustasite teie just selle eriala kasuks?

— Minu arust on selleks peale tähistaeva ja taevakehade ilu ka lõpmatuse tunnetus. Eks mind tõmbasid koolipoisina needsamad asjad, kuid aja jooksul tekkis huvi ka teada saada, kuidas taevakehad ja nende süsteemid on ehitatud ja kuidas nad arenevad. See viis mind Tartu ülikooli astrofüüsikat õppima.

— Millal jõuab inimene jälle Kuule?

— Kui Ameerika kosmoselaeva Apollo 17 astronaut Eugene Cernan 14. detsembril 1972 seni viimase inimesena jala Kuu pinnalt Kuu-mooduli trepile tõstis, ei uskunud keegi, et järgmist Kuu lendu tuleb nii kaua oodata. Toona loodeti varsti juba Marsile lennata! Apollo programm oli oma põhieesmärgi – Nõukogude Liidu edestamine – täitnud (muidugi saadi ka tohutult teaduslikku infot) ning USA seadusandjad ei soovinud kosmosele enam kuigi palju kulutada. Asja võttis uuesti käsile alles USA eelmine president George W. Bush, kes kuulutas 2004. aasta jaanuaris välja programmi, mis sai nimeks Constellation (tähtkuju). Selle järgi tuli pärast 2010. aastat loobuda kosmosesüstikute kui kallite ja ebakindlate (alles aasta varem oli hävinud kosmosesüstik Columbia) kasutamisest. Selle asemel tuli välja töötada Apolloga tugevalt sarnanev kosmoselaev ja kanderaketid, millega võiks umbes 2015. aastal lennata rahvusvahelisele orbitaaljaamale ning aastal 2020 jõuda Kuule, kuhu tuleks rajada püsibaas. Selle plaani teostamiseks eraldati kohe veidike raha, suuremad summad pidid vabanema kosmosesüstikute lendude lõppemisel. Saavutati ka mõningat edu, näiteks eelmisel aastal toimus uue kanderaketi Ares 1 esimene start. Uuele presidendile Barack Obamale paistis see värk aga kahtlane ja ta moodustas probleemi uurimiseks komisjoni. See leidis, et projekt Constellation ületab eelarvet, on ajagraafikust maas ja pole liiati kuigi innovaatiline. Obama kuulutas projekti lõpetatuks. See otsus peab küll veel läbima kongressi, kes võib teha korrektiive. Maa-lähedasele orbiidile jõudmisel loodab Obama erafirmade väljatöötatavatele kosmoselaevadele, Kuule lennust pole aga enam juttugi. Kriitikud küll kahtlevad erafirmade lendude ohutuses. Viimastel aastatel on aga nii Hiina, India kui ka Jaapan kuulutanud oma soovist saata aastaks 2020 inimene Kuule. Kõige reaalsem neist on Hiina soov, kes on juba oma kosmoselaeva ja kanderaketiga orbiidile saatnud kolm kosmoselaeva kokku kuue astronaudiga. Automaatjaamu on Kuu juurde saatnud kõik kolm mainitud riiki. Võib uskuda, et ambitsioonikas Hiina oma lubaduse tähtajani jäänud aja jooksul ka teoks teeb. Möödunud sajandi kuuekümnendatel toimus võidujooks Kuule USA ja Nõukogude Liidu vahel, paistab, et 21. sajandil mõõdavad omavahel jõudu Aasia suurriigid.

Kes ta oli?

Tõnu Tuvikene 28. juuni 1952 — 13. märts 2010

•• Eesti astrofüüsik ja rakendusmatemaatik

•• Lõpetas Tartu ülikooli 1975. aastal astrofüüsikuna

•• 1988. aastani Tartu observatooriumi insener ja nooremteadur tähtede füüsika uurimisel

•• Seejärel töötas arvutite alal (Eesti hariduse ja teaduse andmesidevõrgu EENet programmeerijana)

•• Juhatas Tartu tähetorni astronoomiaringi ning populariseeris astronoomiat ja kosmonautikat

•• Üle poolesaja aimekirjutise autor

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare