Tõnu Virve: filmi aines puudutas mu enda mälestusi
•• Miks on kurikuulsat Aljoša-juhtumit hea kunstiloo kandi pealt vaadata?
Ma peaksin eelkõige küsima, kas 1999. aasta Sirje Helme ja Jaak Kangilaski „Lühike eesti kunsti ajalugu” kehtib. Kui kehtib, siis ma vastaksin, et Tõnismäel barbaarselt lõhutud memoriaal oli Eesti Vabariigi ajal välja arendatud rahvusliku monumentaalkunsti põhimõtetel loodud terviklik teos koos Kaarli kirikuga, „mis paistab nõukogulike sõjamälestusmärkide hulgas positiivselt silma oma lihtsuse ja tõsidusega”. Ja loojad on oma aja tipud Enn Roos ja Arnold Alas. Sellepärast ei kasutaks ma ka sellesse protsessi võõra puugina sisse imenud mitte-Eesti nime.
Me peame loodud kunsti vaatama ajas. Sellel ajal, kui kõnesolev memoriaal Tõnismäel loodi, oli veel II maailmasõja rahuleping Pariisis alla kirjutamata ja eestlastel Atlandi hartale toetudes õrn lootus riikliku iseseisvuse taastumisele.
•• Filmi tegemise ajal tekitas elu ise Vabaduse väljakule lisaainest, mis lausa noris filmi. Mida see lugu filmile juurde andis?
Lisaaines Vabaduse väljakul on toonud filmis nähtavamale meie praeguse võimul oleva põlvkonna ajaloomälu, iseolemise ja identiteedi jäädvustamise arusaamad. Uus väljak fikseerib meie hetkevõimed monumentaalkunstis, samas ka kujundite mõistmise hääbuva kunsti. Selle kujukas näide on Vabadusristi kõige olulisem kujund, mis on aga taandunud E-täheks turvises ja mõõgaga käe kohal. Sellest on raske välja lugeda algset – tähti EV (Eesti Vabariik). Nikolai Triik nägi V-tähes eestlaste 700-aastasest orjaikkest vabanemise sümbolit ja rõhutas tähe kujunduses, et vabadust tuleb kaitsta, relv käes. Seda keskset kujundit peaks kindlasti originaalilähedasemaks, seega selgelt tajutavamaks kõpitsema. Vabaduse väljaku saaga võimendab seda protsessi, kuidas kõik võib kaduda ja muganduda millekski jaburaks mõttetuseks...
•• Kas ühiskonnas peab olema mingi monumentaalkunsti poliitika? Kui jah, siis milline?
Filmi üks postulaate on: iga võim vajab monumente, ent tahab, et need monumendid oleksid tema nägu. See alusväide kehtib nendegi kohta, kes otsustavad meie ajaloomälu hoidmise üle, see tähendab, monumentaalkunsti tellimise rahastamisvõimaluste üle. Monumentaalkunst kätkeb endas rahvuslikku ja riiklikku uhkust, eneseväärikust ja au. Monumentaalkunst on kallis nagu filmikunstki. Okupatsioonide ajaga on aga kadunud oma monumendi- ja kalmistukultuur ning praeguse Eesti Vabariigi ajal on olnud piiratud vahendid ja seega ka loomingulised otsingud. Kuid unustus võtab meilt juured. Film küsibki siiralt: kellele see unustus on kasulik?
•• Milline on põnevaim fakt või seik, mis sellise huvitava ainesega töötades välja tuli?
Avastus, et 1939. aastal Eesti Kultuurfilmis loodud „Au langenuile” (režissöör J. Kuslap) olulisemaid ja mõjuvamaid stseene on filmitud mu sünnikohas Rõuges. Olin šokeeritud, kui juhuslikult nägin möödunud suvel Rene Viljati Vabadussõja monumentide juubeliväljaandes sama monumendi fotot, mida emotsionaalselt eksponeeriti arhiivifilmis. Seda ausammast pole siiani taastatud. Ometi liikusid minu lapsepõlves salajutud eestlaste vabaduslahingutest sellel Mäe-Rõuge Oru-tädi põllul, kohas, millest ma poisikesena tihti emaga möödusin, kui ta õe Vilhelmiine juures käisin. Sellest põllust olen näinud lapsena sürrealistlikke unenägusid, mis on siiani meeles. Sest mu onu Arnold jäi Vabadussõjas kadunuks ja ma arvasin siis, et sinna põllule. See uus teadmine tõi filmi isikliku eluliini katke. Kahjuks ei mahtunud filmi sellest enamat.
Teine suurim avastus oli „vastastikuse abistamise leping” ja selle leidmise lugu. Nimetatud leping on üks paljudest dokumentidest, mida eksponeeritakse käesolevas tõsielufilmis esmakordselt. Kavatsen selle lepinguga seonduvast teha eraldi uurimusfilmi.
