TOOMAS HAUG: Poliitiline Kross
##Iga uue romaaniga on saanud selgemaks selle ehitise kindel plaan ning eesmärk. Ajavahemikul 1970–2005 on Kross oma monumenti haaranud kogu Eesti (aga kaudsemalt ka Euroopa) uusaegse ajaloo, keskaja piiritagusest kuni meie päevadeni välja.
Iseenesest tuleb keelele võrdlus Karl Ristikiviga, kelle monumentaalne romaanisari (1961–1976) belletriseerib suure tüki Euroopa (ja kaudsemalt ka Eesti) ajalugu. Sama teed ajasügavusse sammudes oleme peagi väljas eesti tsüklilise monumentalismi esiisa Eduard Vilde ajaloolise triloogia juures (1902–1908); ja mõistagi tema kõige kuulsama poja A. H. Tammsaare pentaloogia (1926–1933) ning sellega seostatava Piibli palge ees (eesti keeles 1739).
Piibel? võidakse küsida Krossi puhul, kelle sakraalsuses näib Jumal toimivat eeskätt inimese loominguna, mitte vastupidi. Ons Krossi romaanides täheldatavad mingid piibellikult mütologiseerivad alusstruktuurid, nagu neid võime leida Tammsaarel ja Ristikivil?
Jah, ikkagi esineb ka siin Piibel, aga mitte Ristikivi või Tammsaare, vaid Krossi oma: Piibel kui sakraal-poliitiline dokument, võimuintriigide ja eetiliste valikute kirjanduslik töötlus. Vana Testament ju lausa põleb niisugusest ajaloo dramatismist, samamoodi nagu Krossi ajalooteosed kõrvetavad eetilisest pingest. Kummatigi ei ole tahtmist ega vajadustki sellel võrdlusel siinkohal pikemalt peatuda. Olgu see mainitud vaid seetõttu, et eesti traditsioonis näib klassiku mõiste eeldavat seost eestikeelse kultuuri ühe alustekstiga, nn raamatute raamatuga (kas või vihaselt põrpivat seost nagu Vildel). Ehk rahvakeeli: klassik on see, kes on saanud hakkama ”oma piibliga”. Ja Kross on klassik.
2
Jaan Krossi proosas ei ole eeljärke: otsinguid, katsetusi, nn küpsemist, nagu on kas või Vildel ja Tammsaarel. Krossi kogu loomingu silmanähtav võtmeteos, tema ”maailma loomine” on tema esimene proosaraamat ”Neli monoloogi Püha Jüri asjus” (1970). Siin käsitletakse kunstniku vastasseisu autoritaarse võimuga hiliskeskaegses Tallinnas, sedasama positsiooni, mille Kross oli kirjanikuna ka ise sisse võtnud sellessamas linnas umbes 450 aastat hiljem. Michel Sittow valmistab varjatud tagamõttega skulptuuri Püha Jüri võitlusest lohega. Tegemist on mitmeplaanilise allegooriaga. Krossi järgnevat loomingut silmas pidades äratab tähelepanu Sittowi vitaalne ja väga programmiline tõotus teha ”oma Püha Jüri valmis”. Üks teine, seesmiselt puntras tegelane aga hüüatab: ”Mismoodi saan ma TÕDE kaitsta, ilma et nad mulle ütleksid: Häbi!?” See on juba klassikaline poliitiku küsimus, kiuslik poliitiline dilemma. Ehk teisisõnu: Neljas monoloogis” avab Jaan Kross Eesti ajaloo poliitilise dimensiooni. Ta asub uurima ajalootegelasi tõe, eneseteostuse ja nende” (st võimu) koostoime igavikulises, piibellikus kolmnurgas.
Jaan Kross on silmapaistvalt poliitiline kirjanik. Mille kõigega ta meie tähelepanu ei paelu läinud aegade tekstualiseerimisel – olgu või optikateaduse üksikasjadega –, kiht-kihilt, samm-sammult liigub ta oma tekstide rohkem või vähem puänteeriva lõpu, asja tuuma poole. Ja asja tuumaks on Krossil sageli mingi sügavalt saatuslik, peaaegu kõike muud varjutav poliitiline sõnum. Kõige üldisemalt – see on sõnum üksikisiku, rõhutatult ainulaadse ja imelise isiku vastupanust vägivallareiimile, tema seesmisest draamast poliitilise ülekohtu käes. Tema eneseteostuse lugu tõe ja häbi vahel. See on sõnum poliitiliselt ebaõiglasest maailmast. Eestlaste ajaloolise kogemuse taustal on see kahtlemata rahvuslikult keskne teema. See on ühtlasi Krossi tegelik jutustus või, kui leiutada vahelduseks võõrsõna, tema kui ajalookirjaniku Arhiteema.
Muidugi tuleks sõna ”poliitika” mõista siinkohal võimalikult avaras tähenduses, mis märgib ülepea inimese sotsiaalset käitumist. (Tegutsemisviisi ja -tarkust, järelekaalutud toimimist, nagu selgitab õpetlik leksikon.)
Loomulikult on niisugune poliitika lahutamatu eetika mõistest. Kuid Krossi teoste vaatenurka ja inimlikku kirge iseloomustades on mõistlik jääda poliitika juurde. Ja mitte ainult sellepärast, et tema kangelane liigub sageli selle sõna tavakasutuse sfääris, riigi- ja võimumängude keerdkäikudes.
Tõepoolest, Krossi kangelane asub kogu aeg poliitilises dimensioonis. Kross ei otsi ju inimeses nii palju jumalikku, filosoofilist alget (ehkki seda muidugi ka), kui just tema suhtlevat, valivat, reageerivat ”poliitilist mina”. Tema tegelane on aktiivne käituja. Krossi tekst koosneb pingelistest suhtlusepisoodidest, kus osalejatel tuleb teha valikuid, astuda samme, mis mõjutavad astuja, aga vahel ka riikide ja rahvaste saatust. Krossi romaanid – sealhulgas siinseid mõtteid ergutanud ”Paigallend” – pakatavad seesugustest viimistletud stseenidest, mininovellidest, mikroromaanidest. Mõni näide. ”Paigallennu” protagonist Ullo Paerand põrkab salamisi pesumaja jooksupoisi ametit pidades kokku oma ”Spordileksikoni” peatoimetajaga. Ta peab käituma nii, et säilitab väärikuse, kuigi kaotab töökoha. Valudes vaevlev president Roosevelt peab ”käituma” Staliniga – tal on oma valikukriteerium –, ja nii otsustatakse Baltikumi andmine Moskva meelevalda. Võiks öelda, et Kross ei asu misanstseeni kallale enne, kui see sisaldab ”kaalutluste välkkalkulatsiooni”, mingilgi tasemel poliitilist pinget.
Selle pinge ühe põhimudeli – tõde, mina ja ”nemad” – rakendamisel Krossi proosas võib eristada vanemat ja uuemat kihistust. Tundub, et tema tegelaste süsteemis on kaks prototegelast: 16. sajandi Tallinna kroonikakirjutaja Balthasar Russow ja 20. sajandi Eesti iseseisvuse alusepanija Jüri Vilms. Nendest punguvad teised, varieerides oma juurte kvaliteete. Laias laastus kannavad nad kahesugust vaimu: eneseteostust enesesalgamise hinnaga, ja idealistlikku, endast hoolimatut, ennast hävitavat teovalmidust, mida märgib lühike tähelend. Kusjuures isiklik eneseteostus on alati lahutamatu võitlusest mingi üldise hüve – tõe – võidulepääsu eest.
Oskar Loorits on ühel ajaloolisel kibedushetkel jaganud eestlased kahte lehte – muganejad ja vastuhakkajad. Jaan Kross on selle poliitiliste strateegiate õõnsavõitu vastanduse täitnud oma romantiliselt inimkeskse ajalookäsitlusega. Võib-olla tipneb see näiteks ”Keisri hullu” (1978) Timotheus von Bocki kujus, kes siin visandatud jaotuse järgi kuuluks mõneti skisofreenilisel moel mõlemasse alaliiki. Nii et äkki kasvavad Krossi tegelased siiski kõik üksteisest välja nagu lahtiveetava pikksilma lülid. Ja tegu on ainult ühe algkujuga, Poliitilise Eestlasega.
3
Aga praegu huvitab meid ikkagi vastuhakkaja-tüüp. Eesti Vabariigi loomist ja Vilmsi märtritraagikat käsitlevale romaanile ”Tabamatus” (1993) järgnenud romaanide (”Mesmeri ring”, 1995; ”Paigallend”, 1998) peategelased ja autori eakaaslased Indrek Tarma ja Ullo Paerand on iseseisva Eesti noore põlvkonna esindajad, kes kannavad endas oma ”esiisa” Jüri Vilmsi vaba inimese mentaliteeti. Nad purunevad – kumbki omal moel – vastu vägivallamüüri, kuid neile langeb killukesi Vilmsi märtrimainest. Nende saatus on Vilmsi-kujundi laiendus üle kogu 20. sajandi katsumuste. (Krossi ajalooeepose konkordants osutaks siin kindlasti ka selle keskse kujundi kaugele eelvärelusele, ”Taevakivi” Kristjan Jaak Petersonile.)
Niisiis on Kross 1990. aastatel liikunud vabariigi asutamisaegadest üle 1940. aasta suure hävingu 1944. aastasse, vabariigi meeleheitliku taastamiskatse juurde. Just sellest jutustab meile ”Paigallend”. Romaani fookuses on Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja nn kolmanda võimaluse aktsioonid Saksa okupatsiooni ajal. Arvukas ajalooline tegelaskond, poliitilised eestlased par excellence Eenpalust üle Barbaruse kuni Pitkani. Kuid jättes kõrvale selle suurepärastest stseenidest koosneva mosaiigi, keskendugem korraks Ullo Paerannale, kelle lugu meile jutustatakse.
Muidugi märkame kohe, et oma olemuselt on Ullo jälle üks nn krossilik tegelane. Iseäralik, erandlike võimetega noormees, kes autori virtuoosliku lavastajakäe all ”satub” suurte ajaloosündmuste osaliseks. Tähenduslikel hetkedel on ta ikka kohal – tegutsejana või pealtvaatajana. Väikese riigiametnikuna on ta iseseisvuse hävingu tunnistajaks. Aga siis näeme teda vabariigi taastamiskatsesse haaratuna lootusetut appikutset eetrisse lugemas. Ja siis on ta aastakümneid nõukogude Eesti kohvritehases nüril tööl, mis põhjustab sümboolse ja saatusliku mürgituse.
Sümbolitena käsitatavaid seiku, endelisi unenägusid, efektseid kujundeid (alates juba romaani pealkirjast) on Krossi romaanis küllaga (meenutagem kas või eestikeelse tervituse peale jalga tõstvat vene” koera ja irratsionaalset enesetappu sooritavat ”eesti” koera). Selles kontekstis tundub tähenduslik isegi Ullo Berendsi võõrapärase nime eestistamine 1930. aastate vaimus. Mis ikka on selle nimemärgi taga? Sest see ei ole ju Schönbergi muutmine Ilumäeks vms, vaid täiesti algupärase nime tekitamine. Ja seda kannab andekas noormees, kellel kõik jäi pooleli, välja arendamata, kes pidas oma kohuseks vägivallale vastu hakata, ei lahkunud seejärel anastatud kodumaalt, ei põgenenud elust, vaid säilitas sisima suveräänsuse. Näib nii, et Ullo Paerannaga on Kross taotlenud ühe põlvkonna, aga võib-olla – sümboolselt – kogu Eesti saatuse kirjanduslikku üldistust.
Või miks õieti võibollatada? Udo Uibo on ütelnud selgelt: ”Paerand ja Estland on kaksikvennad kuni viimse veretilgani, nii et Ullo isalgi tuleb ümber kehastuda Euroopaks (keda romaani väga jõulistel lõpulehekülgedel omakorda kehastab armetu ätt Churchill) ja ühe perekonna lahutuseloost saab ühe väikeriigi reetmise lugu.” (Postimees/Kultuur 29. mai 1998) Olgu lisatud, et eesti kirjanduses leidub veel teinegi Estlandiga või täpsemalt Eesti Vabariigiga samastuv tegelane: 1939. aastal surmale suikuv praost Tammik Ristikivi romaanis ”Kõik, mis kunagi oli” (1946). Ei tarvitse muidugi toonitada, et nimesümboolika tasandil täiendavad Tammik ja Paerand teineteist ideaalselt.)
Paneme ju tähele, et kogu seda kahekordset nimemängu – Ullo ja Eesti – raamistab niisama kahekordne reetmise motiiv. Isa reedab Ullo ja asutab uue pere võõrsil. Roosevelt ja Churchill reedavad Eesti, jättes selle idast tulnud vallutaja piiridesse. Need motiivid sulavad romaani puänteerivas lõpus mõjuvaks nägemuspildiks, kus Ullo süüdistab lääneriike äraandmises. Nagu algul täheldasime – Krossi memuaarne, ajalooline romaan kujuneb saatusliku, üht traagilist poolsajandit varjutava poliitilise sõnumi kandjaks.
Kui Krossi varasemad teosed on oma arhiteemadega suunatud diktatuuride vastu, siis ”Paigallennu” kriitika tabab demokraatlikke riike ja tõstatab igaühe isikliku vastutuse teema. Sellega seoses mainitagu ühe müstifikatsiooni üllatavat edasi-arendust. Kross kirjeldab Paigallennus”, kuidas 1942. aastal ilmub Tallinna lihast ja verest Arthur Valdes ja Ullo peab viima Tuglasele tema enda kirjandusliku kreatuuri läkituse, üksikasjaliku põhjenduse, miks Tuglas peaks järgima ”silmapilgu imperatiivi” ja asuma Eesti vastupanuliikumise etteotsa. Autor jätab mänglevalt lahti võimaluse, et Valdese kiri ei jõudnudki adressaadini. See on kahtlemata poliitiliselt korrektne lahendus. Ja tundub, et just niisuguses poliitiliselt korrektses, kuigi pisut irooniliselt amüsantses vormis on Kross riivanud eesti intellektuaalkonna apoliitilisi traditsioone.
On mõistagi kahju, et Jaan Krossi proosa poliitilisest tahust sai avalikult rääkima hakata alles taasvabas Eestis. Mistõttu on selle nurga alt korralikult läbi valgustamata nii ”Kolme katku vahel”, ”Keisri hull” kui ka kõik teised nõukogude ajal ilmunud Krossi romaanid. Meil puudub korralikult sisse töötatud ja produktiivne Krossi tõlgendamismetoodika, mis näiteks Tammsaare puhul on suurel määral olemas. Klassikute juurdumisel on selline keskne (klassikaline) tõlgendamismetoodika üsna vältimatu. Ja seepärast on või-malik, et Krossil on veel juurdumisruumi.
See mõte tuli ”Tahtamaa” (2001) retseptsiooni jälgides. Krossile heideti muuhulgas ette libastumist banaalsevõitu era-elu ja naissuhete käsitlemisesse, mõistmata, et see pole eesmärk omaette, vaid teose sümbolkeele osa. Tõlgendamismetoodika ei hakanud tööle ja romaani väga aktuaalne poliitiline sõnum – muganenud nõukogude inimese virgumine oma ajaloo ja kodumaa taasäratundmisele ning pingeline kodumaa-kujund – ei jõudnud hästi pärale.
Praegu rõhutagem, et Krossi diktatuuridevastane, aga ka igasuguse inimest alandava ühiskondliku vääruse vastane hoiak pole lihtsalt programmiline joon. See kasvab välja rikkalikust ajaloolisest tõelusest, selle tõeluse vaatlusest poliitilises dimensioonis” – ja seal oma teed otsivate Russowi, Vilmsi ja nende järglaste imeliselt inimlikest biograafiatest.
4
Kuigi ”Paigallennuga” on Kross andnud ühe oma parema romaani, on üha kärsituks tegevam vaadelda ta teoseid eraldiseisvatena. Nad on küll alati uudsed informatsiooniühikud, kuid Krossi suurus ilmneb üha enam kuskil mujal. Ütleme näiteks, et tema teoste kui ühe diskursiivse tekstikompositsiooni monumentaalses arhisfääris. See, mõnevõrra hämar, kuid sobivalt kaalukas tõdemus meenutab jälle Ristikivi ja Tammsaaret. Muidugi sisaldavad kõigi kolme tekstuaalsed maailmad Eestit. Ristikivil kõige metafüüsilisemalt, Tammsaarel kõige filosoofilisemalt, Krossil kõige poliitilisemalt.
Nii on nad meie 20. sajandi kõige suurema teksti, Eesti-teksti kolm peamist struktuurielementi, kolm klassikalist alussammast.
Toomas Haugi artikkel ilmus esmakordselt Loomingus 1998, nr 6. Ilmub täiendatult.
