Toomas Hussar: ma ei suuda elu tõsiselt võtta
••Mida tähendab see, et Toomas Hussar saadab oma filmis poliitik Aadu Kägu seenele?
Filmis poliitikute ja poliitika seenele saatmise allteksti pole. Mul puudub filmi tegelaste suhtes mingi kindel hoiak. Huvitavad paradoksid.
••Kui Aadu Kägu mahategemise isu pole, äkki tunned siis talle kaasa?
Kindlasti tunnen kaasa. Ta on inimene, kes tunneb suurt muret oma maine pärast ja teeb seda metsas, kus pole mainega midagi peale hakata.
••Kas Aadu Kägul on olemas eeskuju, prototüüp?
Kindlat prototüüpi pole. Pigem on ta koondkuju.
••Aga mille peale siis „Seenelkäiku” kirjutades mõelda tuli?
Kui ma stsenaariumi kirjutasin, teadsin, et Aadu Kägu mängib Raivo E. Tamm. Teadsin seda algusest peale ja pidasin seda kogu aeg silmas.
Oleme sõbrad. Oleme koos teinud palju asju ja selline lähenemisviis, mis meil on, istub mõlemale. Samas ega me terved õhtud ja ööd kunstist ka nüüd ei räägi. Kui aga midagi teeme, tuleb Raivo kohe kaasa. Midagi seletada pole vaja. Ta on geniaalne, loeb läbi, kõik on kohe selge.
••Mis selles filmis poliitikuga juhtub?
Poliitika on vaid üks element selles loos. See on tegelikult inimestega manipuleerimise lugu. Märgusõnaks on karisma. Demokraatlikus ühiskonnas, kus juhtimine muutub ülikeerukaks, toimub valikute tegemine tihti intuitiivselt, lähtudes karismast. Aadul karisma puudub. Ta kardab vastu võtta otsuseid.
••Kas siis teadmise jagu, et Eestis võivad olla otsustusvõimetud poliitikud, on film poliitiline? Või on see seos meelevaldne?
Ei ole. Film ütleb tõepoolest, et meil on olemas otsustusvõimetud poliitikud. Aga film ei ole poliitikakeskne. Ma ei paku moraalset lahendust. Tahan vaid veidi inimesi üles ärritada, pakkuda emotsionaalset värskendust, sest argielu tapab. Teater ja film võimaldab seda.
••Mis tunne oli olla „Seenelkäiguga” võrdlemisi esinduslikul Karlovy Vary festivalil?
Ma ole sellistel suurtel filmiüritustel varem olnud. Isiklikult oli mul tunne, justkui oleksin tsirkusekaru. See pole tagasihoidlikkus, kui ma ütlen, et mind häirivad massiüritused. Samas oli seal anonüümsena liikuda meeldiv.
••Kuidas „Seenelkäigul” Karlovy Varys läks?
Naerdi palju. Ma ise kahtlustan, et sellist suurt kaasaelamist mõjutas olukord festivalil. Mul on hüpotees, et ta võeti teistmoodi vastu sellepärast, et kavas oli palju moodsaid suure ängiga teoseid. Mulle öeldi ka, et sellise kerglase suhtumisega ei maksa festivalil auhinda loota. Selle peab saama film, millel on ikka maailmavalu sees.
••Kuidas filmiprojekti läbilöömine käis? Kirjutasid hea loo ja kohe kõik rahakraanid avanesid?
Täpselt nii see käis. Soovitan kõigile, kes tahavad filmi teha, alustada heast loost. Kui lugu on hõre, siis pole vaadata midagi, olgu lavastajatoolis kas või Spielberg.
Rääkisin ideest produtsent Piret Tibbo-Hudginsile, ta soovitas kirjutada sünopsise. Andsime selle kulkasse, sealt tuli esimene reaktsioon eitav – sellest saaks lühifilmi. Me olime veendunud, et saab pika. Tegime Eesti Filmi Sihtasutusele põhjalikuma sünopsise. See läks läbi, valmis stsenaariumi esimene draft ja seejärel läks juba ludinal.
••Viimati on hulganisti finantseeritud kurbmänge. Tasakaalu jaoks võiks teha nüüd komöödiaid. Kui palju aitas läbimineku puhul kaasa selline konjunktuur?
See luges palju. Tegelikult ma ei oskagi ängi teha. Kõik, mida ma kunstis teen, läheb varem või hiljem naljakaks. Ma ei suuda elu ennast ka tõsiselt võtta.
••Kui palju inimesi tuleb Eestis „Seenelkäiku” vaatama?
Ei tea. Loodan, et inimestele film meeldib. See ei ole tippteos, aga peaks olema mõnus vaadata.
••Hiljuti tuli Rakveres välja sinu lavastatud „Uurimise all” Tammsaare järgi. Miks Tammsaare?
Mulle on see Tammsaare varajane novell sümpaatne sellega, et ta on koomiline. Minu arvates autor lustib seal täiega. Selle loo järgi Tammsaarel huumorimeel ei puudu. Üldse mind hämmastas, et Tammsaare kirjutas noorest peast nii küpse teose.
••Oled lavastanud seni peamiselt omatehtud lugusid. Kas nüüd on klassiku tegemine teistmoodi?
Ma dramatiseerisin Tammsaare novelli, kirjutasin proosateksti põhjalikult näitemänguks. Organiseerisin ringi, kirjutasin dialoogi juurde, mida Tammsaarel polnud, arvestades tema stiili ja vormi. See, mis ma tegin, sai minu omaks. Tammsaare muutus minu mõttekaaslaseks või siis mina tema omaks, ei teagi, kumba pidi nüüd on õigem öelda. Ühesõnaga, tuli välja Tammsaare, mis on minu moodi.
••Kas siis kuhugi poole painutamist polnudki? Kust tuli Edgar Allan Poe stiilis müstika?
Tammsaarel on kõik olemas, ta tunneb loo jutustamist, dramaturgiat, ta on detailides täpne. Vormiliselt ma ehk olen veidi liialdanud, kuid see Tammsaare teos ongi Poe-laadne. Ma ei ole Tammsaaret pahupidi pööranud, tegime loo nii, et ta mõjuks ajastutruult.
••Kas sellest Tammsaare novellist annaks teha filmi?
Kirjutasin oma teatridramatiseeringu filmistsenaristika reeglite järgi. Filmi saaks sellest väga hästi. Olen selle peale mõelnud. Nii et kes seda praegu loeb, ärge torkige, see on minu lugu.
••Palju räägitakse: autorifilm, autorifilm. Et inimene kirjutab ise ja lavastab selle. Kas see on siis parem kui teise kirjutatud hea stsenaariumi lavastamine?
Ma ei tea, kas autorifilm on parem kui teistsugune. Ma ise tean, et ma ei taha lihtsalt võtta raamatut kätte ega hakata kütma selle nimel, et vaid saaks teha. Mina „Libahunti” lavastama ei hakka.
Mulle ei meeldi puhtažanrilised filmid, nad on igavad. Neid võib teha mistahes inimene. Seal on olemas oma reeglistik, sinna juurde kuulub kommertslik lähenemine.
••Mida tähendab kommertslik lähenemine? Kas meelelahutuslikkust?
Meil on suur segadus terminoloogias. Meelelahutuslikkust vihatakse. Tegelikult on igas loos meelelahutuslikkust. Selleks et filmiga vaatajani jõuda, peabki teda köitma.
Meelelahutuslikkus ja kommertslikkus ei ole üks ja seesama asi. Kommertslikkus on minu meelest filmis olemas siis, kui lugu on kokku klopsitud nii, nagu on lugeda turundusõpikutes. Kommertslikkusega kaasneb tavaliselt vaataja alahindamine.Kes ta on?
Toomas Hussar
Sündinud 1962
••Õppinud Tartu ülikoolis matemaatikat, Eesti evangeelse luterliku kiriku konsistooriumis usuteadust ja Eesti muusikaakadeemia lavakunstiosakonnas.
••Kirjutanud ja lavastanud teatrile, muu hulgas „Immelmani sõlme” ja „Tule minuga lendama” (koos Ervin Õunapuuga) ning „Sisulise mõtteta riikliku püha”.
••Avaldanud proosat.
••1990 tegi lühifilmi „Mis juhtus, Waldemar?”.
••Mänginud filmides „Kuhu põgenevad hinged” ja „Jan Uuspõld läheb Tartusse” ja telesarjas „Kelgukoerad”.
••„Seenelkäik” on Hussari esimene täispikk mängufilm.
••Linastub Eestis alates 21. septembrist. Filmis mängivad Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hendrik Toompere jr, Elmo Nüganen jt.
••„Seenelkäik” on valitud Ateena ja Mannheimi festivalide võistluskavadesse, linastub ka Luxembourgi festivalil.
