Toomas Kall (humo)rist ja viletsus
— Püstitatud ülesande korras kirjutamine. Mis see on?
— Tootmine.
— Aga kui mõte ei jookse?
— Tähtajaks peab ta siiski jooksnud olema.
— Kui mahukas on üks „Pehmete ja karvaste” stsenaarium?
— 12 000 tähemärki koos tühikutega. Ilmselt vähem kui see intervjuu.
— „Pehmeid ja karvaseid” olete tootnud vahelduva eduga seitse hooaega.
— Jah, viimasel ajal Gert Kiileriga vaheldumisi üle nädala, kaks korda kuus. Kui oleks mingi ajatu idee, mida kõlbaks igal ajal kasutada, siis selle võiks ju varem valmis kirjutada, aga tavaliselt mul ajatuid ideid ei ole. Üldiselt on nii, et mida aktuaalsemat või hilisemat sündmust saade kajastab, seda parem. Ainult et erilist suursündmust oodates jääb kirjutamine viimasele minutile.
Samas väga aktuaalselt ei saagi seda saadet teha. Tsükkel on nii, et stsenarist esitab käsikirja neljapäeva hommikul, et tehniline pool saaks tööle hakata. Näitlejad mängivad reedel, laupäeval on montaaž ja siis pannakse valmis saade kaheks ja pooleks päevaks (!) seisma, et olla eetris esmaspäeval. Nii et mõttetu on tahta olla väga aktuaalne, kui kõik nädalavahetuse ja esmaspäeva poliitilised sündmused jäävad paratamatult kajastamata.
— Kui tihti on nukkude valiku piiratus saate sisu määranud?
— Kui suhteliselt tähtsusetu sündmus klapib mingi olemas-oleva nuku karakteriga, siis see sündmus leiab tõenäolisemalt kajastamist kui mõni oluline sündmus, kus tegutseb poliitik, kellest pole nukku, ja ei leia ka looma, kellele see osa võiks sobida. Aga kui on suhteliselt rutiinne sündmus – näiteks linnapea Edgari puhul mõne lindi lõikamine või minister Laine puhul mõni kultuurisündmus, mida saab kajastada, siis pahatihti see lähebki käiku, sõltumata sellest, kas sündmus on oluline ja koomiline või ei ole. Sest tõeliselt naljakaid sündmusi ei pruugigi nädala jooksul juhtuda.
Muidugi, kui tahta teha tõelist poliitikaelu peeglit, siis jääb praegu vähemalt paarikümnest nukust puudu. Võiks ju olla võimalik näidata kõiki ka juhuslikult või episoodiliselt pinnale kerkivaid poliitikuid ja seltskonnategelasi. Kuigi see oleks siis hoopis teine žanr. Vaatajale võib-olla huvitavam, aga tegija jaoks liiga detailidesse uppuv ja üldistusjõuetu. Selles mõttes on olemasolev „Pehmed ja karvased” lausa kõrge kunst: näite-, filmi- ja telekunst.
— Kas meie poliitikud väärivad, et neid kunsti kaudu õilistada?
— Enamasti muidugi ei vääri. Aga tuleb tunnistada, et kõigil, kes on nukuks saanud, on olnud selleks päris suured teened. Ja kui mina oleksin poliitik, siis mulle tunduks see küll rohkem au- kui häbiasi seal tegelane olla.
— Kust jookseb ajakajalise nalja kirjutamisel eetiline piir, kas maailmavaadet pidi?
— Maailmavaadet pidi? Keeruline küsimus. Kuigi mul on endal nagu igal vastutustundelisel kodanikul mingid poliitilised eelistused, siis kirjutades olen üritanud jätta need eelistused kõrvale. Usun, et see on ka õnnestunud. Me ei tee propagandasaadet, seda enam, et avalik-õiguslik ETV ei vaja propagandasaadet. Pealegi on see žanr liiga kulukas, et lasta seal kellelgi oma isiklikke eelistusi välja elada. Prototüüpidele võib muidugi tunduda, et just nendele tehakse liiga. Aga vähemalt mulle pole keegi kurtma tulnud.
— Lugusid kirjutama hakkasite sügaval Nõukogude ajal. Kas – teie kogemuse põhjal – võib arenguspiraali joonistada, kuidas tollased teemad-meeleolud on tänapäeval jälle ühiskonnas aktuaalsed?
— Nõukogude aega praegusega võrrelda on ajalehes mõttetu – erinevuste loetelu üksi nõuaks sadu lehekülgi. Muidugi on ka kirjutamine erinev.
Võib mõelda, kuidas oleks 1970-ndate ETV-s olnud selline nukusari, tegelasteks Johannes Käbin (Eesti kommunistliku partei juht 1950–1978 ja Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees 1978–1983 – toim), Vaino Väljas (partei ideoloogiasekretär 1971–1980, ülemnõukogu juhataja 1963–1967, NSVL-i suursaadik Venezuelas ja Nicaraguas 1980–1988, partei esimene sekretär 1988–1990 – toim), Leonid Lentsman (partei teine sekretär 1953–1964 – toim), Valter Klauson (Eesti NSV ministrite nõukogu esimees 1961–1984 – toim). Just see, kui võimatu tundub „Nõukogude pehmed ja karvased”, näitab, et aeg on muutunud. Aga inimesed on jäänud endiseks.
Kindlasti oleks ka kommunistidest saanud teha elavad nukud, mitte sellised kauged ja külmad tegelased, nagu nad tollal Võidu väljaku tribüünil tundusid. Neilegi oleksid püüdlikud autorid leidnud inimlikke jooni, liialdanud võimumeeste pisipuuduste kallal.
Oluline vahe on aga selles, et kui Nõukogude ajal oleks seda laadi telesaade üldises punases udus jätnud mulje, et eksisteerib mingisugunegi sõnavabadus, siis praegu Eesti Vabariigis ei anna „Pehmed ja karvased” sõnavabadusest mingit erilist signaali. See saade on lihtsalt üks sõnavabaduse komponent. Kuigi võin ka öelda, ilma et ma karmi minevikku taga nutaksin, et sõnavabadus on paaril viimasel aastakümnel kuidagi liiga laiaks kätte läinud.
— Liiga laiaks?
— Selles mõttes, et nüüd võib öelda ka seda, mida ei peakski ütlema. Mida pole kultuurne ega intelligentne öelda. Sellist liiga vaba ja magedat teksti jõuab palju ka ajakirjandusse ja televisiooni.
— Kas väljendusvorm devalveerib teemat?
— Igasugune kirjutamine on mõtete või sõnade valimine. Kui seda valikut mitte miski (tsensuur) ega mitte keegi (enese-tsensuur) ei piira, siis võib muidugi kogu teadvusevoolu ja momendil pähetulevad mõtted kirja panna ja saadud teksti kirjanduse pähe välja pakkuda. Huumor on siiski veidi piiratum žanr: valiku tegemise, vastuolude leidmise-tajumise ja vastandamise kunst.
Elus võib ju tunduda, et nalja leiab kõigest ja seda võib teha igal pool. Aga esimene asi, mis pretensioonikamat teksti kirjutama hakates kohe piirab, on tundmine, et selles pole midagi uut, et kõik on juba ammu tehtud.
— Ehk olete lihtsalt vana kooli mees, kellele ridade vahele kirjutamine või sealt ivade otsimine on sisse harjunud?
— Ma tõesti arvan, et kui ridade vahel on veel midagi peale vaakumi – kas varjatud seos mõne varasema tekstiga, peidetud kalambuur või miks mitte ka poliitiline vihje, siis vastav tekst on selle võrra rikkam. Mis ei tähenda, et iga lugeja või vaataja peab sealt kogu rikkuse välja lugema. Igaühele oma.
— Sinna ma tüürisin pisut ka spiraaliküsimusega, et kas vanad teemad ja lähenemised kerkivad uuesti esile?
— Enesekordamine nüüd küll tarkuse ema ei ole. Ja enesekriitiliselt võin öelda, et kogu poliitikute üle irvitamine on ülekasutatud ja -ekspluateeritud ainevald. See on nüüd ka Eestis kestnud juba aastaid. Leida sealt veel midagi, mis tegijale või publikule avastamisrõõmu pakub, ei ole väga lihtne.
Kui 1993. aastal esietendus esimene „Prügikast”, siis pakkus see vaatajale huvi selles mõttes, et enne polnud konkreetseid poliitikuid laval – ja veel nii suurel hulgal korraga – parodeeritud. Aga nüüd, 15 aastat hiljem…
— …Kolmas „Prügikast”…
— …seal sai teadlikult sellist poliitikute parodeerimist välditud. Võib-olla vaatajale oleks see endiselt lõbus, kui saab endast vägevamate üle naerda. Ja kui näitleja seda väga hästi teeb, siis see on – ma ei tea küll, kui kõrge, aga igal juhul kunst.
Minule kui autorile see aga kirjutades huvi ei pakkunud. Ka teatrile mitte, ja nii me leppisimegi variandiga, et pole konkreetseid poliitikuid, vaid on vihjed erakondadele ja ideoloogiatele.
See on üks näide žanri sisemisest muutumisest. Mis ei tähenda, et meil viie või 15 aasta pärast poleks uut põlvkonda poliitikuid, keda uus näitlejate põlvkond peab jälle vajalikuks parodeerida.
— Samas, kui praegu „Raadio Nulli” järg või ajakohastatud variant kirjutada, siis kui palju see esimesest erineks, mis tuleks juurde ja mis poleks enam teema?
— Estraaditükk „Raadio Null” oli peaaegu puhas meediaparoodia. See on alati menukas teema, ajakirjanikke ja teisi „staare” võib publik nõrkemiseni imetleda nii aasta ringi nende omas elemendis kui ka aastavahetuse paroodiasaadetes.
Sellesisulise estraadinäidendi kirjutamine on aga tegelikult kergema vastupanu tee. Kindlad raadio- ja telesaatevormid on ette antud, need tuleb vaid täita enam-vähem koomilise sisuga ja enam-vähem andekalt ära mängida. Mingit uut tundmatut maailma ja suhtevõrgustikku autoril välja mõelda ei tule.
— Kui tihti teksti tellija arusaamad teie omadest lahku lähevad?
— Ma tean küll neid nippe, mille peale publik massipsühhoosis naeraks ja saaks täpselt seda, mida ta tuli etenduselt saama – kaks tundi röökida. Aga tihti on need naljad madalad ja labased. Mulle endale nad ei meeldiks ja mul pole raske neid tegemata jätta, vastupidi, raske oleks neid teha.
Samas ma saan aru ka tellijast, kellele publiku hulk on elutähtis – näitlejad ja kogu masinavärk peavad leiva lauale saama. See on teatrite igavene probleem: ühel pool on kunst, mida tahetakse teha, ja teisel pool on laiatarbekomöödiad, mida mängitakse selleks, et kunagi hiljem saaks ka kunsti teha. Kui siis ei ole enam hilja.
„Prügikast 3” on sama näide. Ilmselt tuleb publik pealkirja järgi vaatama, et nüüd saab irvitada praeguste poliitikute üle, keda esimeste „Prügikastide” ajal veel areenil ei olnud. Umbes et kui kolm Eesti kõige tähtsamat tegelast – Ilves, Ergma ja Ansip – seisaksid paroodiatena laval, olekski jube naljakas! Minule nii ei tundunud. Ja see, mis lavale jõudis, oli tellija poolt autori ja publiku vahele toodetud kompromissvariant.
Üldse soovitaksingi keskenduda rohkem uuslavastuse teisele pealkirjale „Eesti masurka” ja selle tähendusele.
— Huumor, publikumenu ja kriitika?
— Seesama „Raadio Null” oli 1997. aastal Eesti kõige publikurohkem teatrilavastus – üle 23 000 vaataja. Kriitikud niisugust asja muidugi ei andesta.
— Kas punnitatud nalja tunnete eksimatult ära?
— Teiste autorite puhul kindlasti.
— Teie, Kivirähk, Juur. Kes veel kirjutab? Teie oletegi nn humoristidest või satiirikutest vist kõige vanem?
— Siis oleks küll paha lugu – kõige vanem võib ju tähendada ka, et liiga vana. Õnneks parim aeg ükskõik mida teha ongi just kuldses keskeas, kus tunnen ka ennast parajasti viibivat. Ja samas vanuserühmas tean olevat ka näiteks Priit Aimla ja Jüri Tuuliku, passi järgi minust veel vanemad mehed.
Ma mäletan, et kui mina olin veel noor algaja, siis oli minust 40 aastat vanem Romulus Tiitus. Ta kirjutas estraadikavasid ja joonistas karikatuure, aga see ei äratanud just pöörast vaimustust. Ma teadsin, et ta oli suur klassik ja vanal Eesti ajal palju teinud. Aga minu põlvkond – 1960.–1970. aastatel alustanud – küll ei leidnud, et Tiituse looming oleks (kogu lugupidamise juures) olnud see tipp, kust edasi minna.
Nii et ma tean täpselt: endast 40 aastat noorematele ei ole mul kuigi palju öelda. Aga neist vanematele on mu pikk sõnum alles pooleli! Te ainult oodake! Seda enam, et midagi muud, kui seda sõnumit pikendada, ma ei oskagi.
— Ei oska või ei taha?
— Ei taha ka. Ei taha ju teha seda, mida ei oska.
— Kibestumisoht, kui reaalne see humoristi puhul on?
— Noh, humoristist – kui ta pole just satiirik, aga mina üritan olla ikkagi rohkem humorist – peaks kibestumisoht olema kaugemal kui mõnest teisest inimesest, kellel pole olnud võimalik end nn loomingus välja elada. Tundub tõesti, et ma pole midagi isiklike puuduste väljaelamise pealt loonud, kõik on tulnud ikkagi kas suuremast või väiksemast – kuidas kunagi – elurõõ-must, mitte vihast.
Isegi siis, kui oli teine riigikord – selle totaalne surve ja enda võimetus midagi muuta, avaldada, mida oleks tahtnud, see tegi küll ikka tõeliselt viha. Ja need võimukandjad saigi enda jaoks tühiseks mõeldud. Et nad su elus kõike määravad, seda tunnet sai välditud või alla surutud.
Aga ka see, mis siis sai kirjutatud, pole ainult vihkamise pealt tehtud. Ka neis esimestes ko-möödiates sai tegeldud mitte inimese ja võimu küsimustega, vaid väikese inimese probleemidega. Kuigi ma sellele tookord nii mastaapselt ei mõelnudki.
— Kuidas te oma vanadele tekstidele tagasi vaatate? „M-klubi”, teise hooaja kolmas osa…
— No „M-klubi” on selles mõttes teistmoodi tekst, et ta pole kirjutatud üldse mitte lugemiseks, vaid väga heale näiteseltskonnale karakterite loomiseks ja olukordade-mänguvõimaluste pakkumiseks. Mina stsenaristina ja Roman Baskin lavastajana töötasime küll eelkõige näitlejatele mõeldes, nii et see tekst ei tohtinudki olla literatuurne. Pingutatud sai enam-vähem võimete piiril (pingutatud, aga siiski mitte punnitatud). Sada seeriat, eks seal oli ka igasuguseid, aga väga suurteks etteheideteks ma praegu põhjust ei näe.
— Kas päevakajaline nali ei tekita momenti, et – võtame sellesama omal ajal ikka väga popi „M-klubi” või lõpukorral olevad „Pehmed ja karvased” – elutöö mõne sellise suurema projektiga justkui tehtud ja edasi polegi nagu midagi?
— Seda ma olen naljaga pooleks juba ammu, vähemalt 30 aastat öelnud – aga mida aeg edasi, seda tõsisemaks see jutt läheb –, et polegi enam midagi pingutada, elutöö on tehtud. Nalja pärast võib seda öelda ka kahekümneselt. Aga mis edasi? Ma ei tea.
Kui mõtteid tuleb, siis tuleb. Siiamaani on tulnud. Samal ajal hiilib lähemale kahtlus, et uut öelda ei tohiks mul enam väga palju olla. Missiooni ka nagu eriti ei tunne. Jah, ma olen kirjutanud tekste ja osa neist on ka lavastatud. Aga mingit kutsumust olla üldrahvalik naljategija pole ma kunagi tundnud.
— Kaubamärk Toomas Kall näib kõrvalt vaadates päris kõva olevat…
— Muidugi on kõva, kui juba Eesti Päevaleht teeb intervjuu. Aga kaubamärk tekib iseenesest, selleks peab olema lihtsalt mingi hulk tooteid. Neid valmistades olen püüdnud hoida mingit taset. See tähendab, et ma pole kunagi tahtnud nn laiale publikule liiga kaugele vastu tulla. Olen püüdnud ka tellimustöid teha võimalikult nii nagu oma tekste. Kui see on kaubamärk, siis palun.
— Teatud kirjutajaga seostub teatud tüüpi nali…
— See võib olla küll. Ja samal ajal võin ma öelda, et olen kirjutanud nii, nagu tunnen või mõtlen või oskan. Ma pole pidanud eriti pingutama. Mitte, et siia või siia kohta on vaja nali teha, vaid ta kas tuleb sinna või ei tule. Ja kui tuleb, siis just niisugune, nagu ta siiamaani on tulnud.
— Filmis „Minu Leninid” on koht, kus Lenin Šveitsis kõrtsis kunstnike jutu peale kogu aeg „da-da” ütles ja sellega ühele kunstivoolule kogemata nime andis. Kuulsin paar päeva tagasi vastupidist mõttekäiku, et kunstnike jutust innustust saanud Lenini rajas pärast Venemaale saatmist seal tõelise dadaistliku riigi. Viimane oli nii jutujätkuks öeldud, aga seda esimest olen ma pidanud mitu korda puust ja punaselt kaasvaatajale lahti seletama. Kas naudite kirjutajana seda, kui nali mõnel lugejal-vaatajal üle peab käib?
— Ei, nali kui inimeste ühendaja ja ühiskonna liitja peaks ideaalis olema üldarusaadav. Aga kui seltskonnas pillutakse niisama vaimukusi, millest ma kas kohe või üleüldse aru ei saa, siis olen valmis nautima paljast fakti, et on minust targemaid inimesi.
— Palju te nooremaid autoreid loete, Juurt, Kivirähki?
— Igal laupäeval kindlasti mõlemat. Postimehe Juurikas on enamasti väga naljakas. Kusjuures nii Juure kui ka Kivirähaga ma tunnen selles mõttes vaimusugulust, et ka neil pole tarvis nalja välja mõelda – neil lihtsalt tuleb. Nende filtrid on muidugi hõredamad kui minul või teistel vanematel seltsimeestel, aga mis teha – mina olen Stalini aja, nemad Brežnevi aja lapsed.
Ka on nad laiema ampluaaga, viitsivad tegelda ka nii tühiste nähtustega nagu kollane ajakirjandus ning selle lille- ja loomaaed.
Juur ongi kõige andekam meediakriitik, kes meil on, kuigi ta teeb kriitikat žanrites, mida ei tajutagi kriitikana: paroodiat võetakse kui ainult lõbusat lugu, kuigi see on tegelikult kaunis julm kriitika.
Massitoodangu puhul on muidugi paratamatu, et mida rohkem sa kirjutad, seda rohkem tase kõigub. Kivirähk kirjutab kõige rohkem, ja ka tase kõigub kõige rohkem. Tundmatu luuletaja, kelle nime keegi ei mäleta, kirjutab võib-olla neli haikut aastas ja on pidevalt tasemel.
Aga karikatuuriga on kehvasti. Ei olegi õiget noort põlvkonda peale tulnud.
— Vist jah, lehtede juures on vist kogu aeg samad joonistajad olnud… Lauks, Nemvalts, Mets…
— Lauks ja Mets on ikkagi minu põlvkond, kes alustas 1970-ndatel. Aga niisugust päevakajalise karikatuuri suurmeistrit, nagu oli omal ajal Gori, ma olen oodanud asjatult aastakümneid, ja vist jäängi ootama. Mitte sinnapoolegi! Kui me 1970.–1980. aastatel tegime olude sunnil mitte päevakajalist, vaid…
— Olid ju tuumapommidega ja torukübarates jänkid.
— Neist ei maksa rääkidagi – neid joonistasid omaette konjunktuurimeistrid. Meile oli oluline, et võis teha ka absurdi ja puhast nalja. See oli väljapääs neile noortele, kes ei tahtnud käsi kroonupropagandaga määrida. Nüüd oleks jälle võimalik ausa noorkarikaturistina ja šarži-joonistajana ühiskonda mõjutada, aga ei! Kuhu need anded kaovad?
— Vist reklaami?
— Reklaami ja disaini ja arhitektuuri ja kuhu iganes. Aga reklaam ju ei tohiks olla väga kurnav töö ja peaks olema piisavalt tasuv, et jätta karikaturistile vaba aega. Aga karikatuur pole enam mainekas. Sellel on lastud alla käia ja pilt on praegu kurb.
— Mis teie põlvkonna nii tugevaks on teinud, et te tänini rivis olete? Kuidas ellu jäite?
— Minul on kindlasti vedanud, et olen saanud teha tööd ühelt poolt teatrile, teiselt poolt kirjutada filmi- ja seriaalistsenaariume. Ja kuna need on väga mahukad žanrid, siis pole saanudki endale pikki äravajumispause lubada. Nende inertsi jõul liikuvate tsüklite ajal pole ju eriti mahti mõelda, et ah, enam ei viitsi. Ainult jutukesi ja följetonikesi kirjutades poleks kuigi kaugele jõudnud.
Ei teagi, mida siis oleks teinud? Oleks tulnud leida need kuus kuud, et õppida trollijuhiks või kelleks iganes. Jah, just need pikemad žanrid on mootori käigus hoidnud. Ja minu poolest võivad hoida edaspidigi.
Kes ta on?
Toomas Kall
Sündinud:
16. oktoobril 1947
Haridus:
Õppis Tallinna 21. keskkoolis ja Tartu ülikoolis
Tegemised
•• Olnud ajalehe Sirp ja Vasar korrespondent, Vanalinnastuudio kirjandusala juhataja, Tallinnfilmi repertuaarijuht, pidanud eri ameteid ajakirjas Pikker, olnud Sirbi (tollal Reede) peatoimetaja. Alates 1994. aastast vabakutseline.
•• Esimesed vaod kündis huumoripõllule karikaturistina, kuid tuntuse ja tunnustuse on pälvinud kirjutajana.
Trükitud, lavastatud
•• Karikatuurikogu „Siin triumfikaare all“ (1976), „Ajaloo tajumine“ (1982), „Lõunavaheaeg. Lihtne ja ilus“ (1988), „Eliase lohe, tekste viimasest ja eelviimasest ajast“ (1999), komöödiad „Lõunavaheaeg“ (1984), „Lihtne ja ilus“ (1984, lavastatud 1987), estraadinäidendid „Meie õhtused rõõmud“ (1986), „Prügikast 1–3“ (1993, 1995, 2009), „Raadio Null“, filmistsenaariumid „Rahu tänav“ (1991), „Minu Leninid“ (1997), teleseriaalid „M-klubi“ (1995–1998), tõlked Nikolai Bulgakovi „Ma lähen õue“ (1980), Ilja Ehrenburgi „Kolmteist piipu“ (1983), Nikolai Gogoli „Vii“ (1987), „Õhtud külas Dikanka lähedal“ (1992), „Revident“ (1992) ja veel proosat ning näidendeid.
Tunnustatud
•• Lutsu-nimeline huumoripreemia (1996), Suure Vankri auhind parimale stsenaristile (1996) ja Meie Matsi huumori-preemia (1998).
Allikas: Eesti kirjanike leksikon
