TOOMAS KARJAHÄRM: Kaljo-Olev Veskimägi äigab omaaegsetele äigajatele
Postkommunistlikes maades on diskuteeritud selle üle, kas komparteide arhiividel on üldse mingit suuremat väärtust. Kaljo-Olev Veskimägi raamat “Kuidas valitseti Eesti NSV-d” annab sellele küsimusele jaatava vastuse.
Kui Eestis tol ajal üldse midagi tähtsamat otsustati, siis tehti seda okupatsioonivõimu kohaliku administratsiooni tipus – EKP Keskkomitee büroos. Selle organi istungite protokolle ja stenogramme on uurijad kasutanud varemgi, ent Veskimägi on need läbi töötanud süstemaatiliselt, tuues esile tähelepanuväärsemad süeed, mille arutelu ja tagamaid ta valgustab suurema või vähema põhjalikkusega. Et kohalikud võimumehed isegi omavahel silmakirjatsesid, valetasid ja salatsesid, siis ei saa me isegi büroo erikaustast teada kogu tõde. Seetõttu on autor oma uurimuses võtnud appi muud allikad ja ulatusliku kirjanduse.
##Seda, mis büroos toimus, käsitab autor tõsielulise näitemänguna, kus tegelased ja vaatused vahetuvad. Kronoloogilises järjekorras tutvustatakse lugejale 162 episoodi-etteastumist Eesti sovetiseerimisest aastail 1944–1956.
Millised on autori järeldused, kuidas siis valitseti Eestit? Eestit valitseti Moskvast Kremli poolt ametisse pandud kohapealsete käsilaste abil. Viimaste võimalused isetegevuseks olid väga piiratud. Ilma Moskva heakskiiduta ei otsustatud praktiliselt midagi.
Eri huvigruppide võitlus
Stalini ajal valitseti Eestit otsese terrori ja genotsiidi abil. Raamatu sisuarendus algabki emotsionaalselt mõjuva kirjeldusega Eesti laste kahekordsest küüditamisest Siberisse. Suure osa büroo istungite päevakorrast hõivab repressiivsete abinõude kavandamine, mis olid suunatud üksikisikute või tervete elanike rühmade vastu. Büroolaste töömeetodeid iseloomustab sõna “äigamine” sage kasutamine. Tõepoolest, kes “äiati” vangi, kes asumisele, kes töölt ära, kes parteist välja.
Kes olid need inimesed, kes kuulusid EKP KK büroosse, millised olid nende teod ja mõtted? See oli üsna kirju ja kiiresti muutuv seltskond, mida juhtisid esimene ja Moskvast saadetud teine sekretär ning ÜK(b)P KK Eesti büroo esindajad (see tegutses Moskvas 1944–1947). Büroolaste enamus koosnes liidueestlastest ja liiduvenelastest. Kodueestlaste arv vähenes büroos pidevalt ja 1956. aastal oli neist järel vaid üks.
Autor äigab EKP tipule täie rauaga. See oli “kuritegeliku süsteemi teadlik osake. Marionetlik, kuid süüdiv osake” kusagil kommunismiehitamise näitemängu tagumises reas. “Läbinisti korrumpeerunud” nomenklatuur elas maffiaseaduste järgi – kui vaheldub boss, siis vahelduvad ka lähikondlased. Inimsusevastaste kuritegude kõrval iseloomustavad “meie ajastu au ja südametunnistust” ka väiksemad sulitembud, nagu represseeritute ja põgenike vara vargus (võidu KGB-ga), valetamine, dokumentide võltsimine, partei põhikirja süstemaatiline rikkumine. Nomenklaatoreid sidusid ühised kuriteod ja ühine hirm.
Raamatu intriig on kätketud parteisisesesse võimuvõitlusse, kus osalesid erinevad n-ö huvigrupid: kodueestlased, liidueestlased, liiduvenelased, vanglakommunistid, juunikommunistid, Punaarmeest demobiliseeritud.
EKP KK esimese sekretäri Nikolai Karotamme katsed võimu juurde trügivat Käbinit kõrvalteele suruda ei õnnestunud. Omades Moskva toetust, jäi võimuvõitluses peale hoopis Käbin, kes stalinismi hukkamõistmise kampaaniast tuli osavalt välja ja säilitas oma positsiooni ENSV esimese mehena veel mitmeks aastakümneks.
Endine Kominterni agent Karotamm paistab Käbinist märksa sümpaatsemana. Tal oli “küll vastuoluline, aga siiski vastutussuutlik iseloom”, kirjutab Veskimägi. Karotamm tahtis võita sotsialismile eesti rahva toetust.
Haritlasi püüti ära osta aunimetuste ja suurte riiklike tellimustega. Sõja lõpul paelusid Karotamme ideed “mingist liiduvabariiklikust iseolemisest” oma Eesti Punaarmee, mere- ja lennuväega. Ta kaebas Malenkovile ja danovile, et punaarmeelased käituvad Eestis justkui vaenlase maal, püüdis piirata tulnukate kontrollimatut valgumist Eestisse. Koos Arnold Veimeriga soovis Karotamm ENSV piiri nihutada ida suunas Narva jõe paremale kaldale, haarates sinna ka “põlise Vene linna” Ivangorodi. Ta koguni julges kirjutada Molotovile vajadusest sisse seada diplomaatilised suhted ENSV ja Rootsi vahel (sai selle eest kõvasti nahutada).
Käbini pikk paturegister
Kirjas Stalinile (1947) kõneles Karotamm põllumajanduse sotsialistlikust ümberkujundamisest Eestis põllumajandusühistute kaudu, nagu nn rahvademokraatiamaades. Kui aga sai selgeks, et kolhoosidest pole pääsu, siis tahtis ta “kulakud” jätta Eestisse, tõsi küll, suunata nad sunnitööle põlevkivikaevandustes. Samas on Karotamm hauarüvetaja, kui ta annab 1945. aastal käsu kõrvaldada Vabadussõja mälestusmärgid “nii et neist enam jälgegi järele ei jääks”.ˇ
Käbini kohta ei ütle Veskimägi ühtki head sõna. Käbin paistab ebakompetentse võhikuna, kes ei tea Eesti ajaloost ega kultuurist suurt midagi. Ta ei tee katsetki rahva poolehoidu võita. “Võimuhull maniakk”, kiuslik, nuuskija-vaimuga, Vene orientatsiooniga hungveipinglik tegelane, kes põdes proletaarset alaväärsuskompleksi ja vihkas intelligentsi, “Käbin valetab nagu alati”.
Tema paturegister on pikk. Saanud võimu juurde, saadab ta Pätsi vanglas istunud vana kommunisti Hendrik Alliku taas vangi, kangutab lahti Veimeri, käsib Narva vanalinna maatasa teha, soosib ülekuulatavate piinamist ajal, kui Beria oli käskinud piinamised lõpetada. Käbin käskis kartulit ja maisi ruutpesiti külvata (hiljem eitas seda), tahtis Tammsaare “Tõe ja õiguse” teksti ümber teha. Autor küsib: kas Käbin oli süüdimatu käsutäitja? Ja vastab “Ei, ta oli süüdiv kurjategija.”
Käbini lähikondlaste hulgas oli värvikaid kujusid, nagu venestaja ja juudivaenaja Leonid Lentsman (“Vene keel on meie emakeel”), rahvuskultuuri “ümberhindaja” Max Laosson, julgeolekuminister Valentin Moskalenko, kes peksis kumminuiaga rasedat naist, kuni see suri. Ladvameeste seas oli siiski 3-4 meest, keda rahvas omaks võttis: Edgar Tõnurist, Arnold Kress, Arnold Green ja Ferdinand Eisen.
