Toomas Pranstibeli kodus on mitukümmend meetrit madusid
Madusid on Toomase majapidamises kakskümmend, neile lisanduvad sisalikud, väikesed laululinnud, närilised, koer ja kass.
Toomase Kivimäe koju, teistele elukatele visiiti tegema praegu ei pääse, sest tema viielapselisele perele kuuluvas maja-osas käib parasjagu remont. Seetõttu tuleb elukad ükshaaval Päevalehe koosolekute-boksi lauale tõsta. Unihiire kastike peab toatemperatuuril pisut soojenema, sest õuest toodud karpi külmakartlikku looma panna ei tohi. Unihiir ise istub senikaua veel taskus.
Esimene kauget päritolu külaline, Santa Cruzi saare goferi nastik peab algatuseks kraani alla hügieeniprotseduuridele minema, kuna on end teekonnal täis teinud. Suur punane, madusid täis kott püsib nurgas hämmastavalt vagusi. Pesemast naasnuna on kleenuke madu ärevil ja välgutab informatsiooni kogumiseks keelt. “Ta kuulub populaarsete madude hulka, Rootsis on neid väga paljudel,” tutvustab Toomas.
Tema sõnul pole Eesti oma roomajate sõbralikkuselt arenenud riikidega üldse võrreldav. Põhjamaades pole mingi kunst loomapoest roomajate toitu leida, seetõttu käib Toomaski oma elukatele mõnikord Soomest süüa ostmas. Teinekord tuleb tema sisalikel aga ka meil müüdavate kassi-koerakonservidega leppida. “Eks nad elevuse ja liikumise peale ikka natuke reageerivad,” teab peremees, kelle hinnangul roomajad inimeste vahel vahet ei tee. “Nad suhtuvad kõigisse võrdselt.”
Ilmse osavõtmatuse tõttu pole elukad ka ristinimesid saanud. Goferi nastik elab terraariumis koos oma naisega ning neilt loodetakse tulevikus järeltulijaid. “Roomajatel mingeid väliseid sugulisi erinevusi ei ole,” selgitab Toomas, kes emas- ja isaslooma saba pikkuse järgi eristab. Isase saba on nimelt pikem.
Kodune toiduahel
Et madudel kõhud täis oleksid, kasvatab Toomas Pranstibel laborihiiri. Hiiri, kelle poegadega madusid toita, on kokku 35. “Praegu ma nastikutele päris vastsündinuid ei anna, vaid lasen neil nädal-poolteist kasvada,” selgitab ta. “Vahel olen mõelnud, et kahju on neid madudele anda, aga mis sa teed, kui loodus on niisugune.” Huvitavama värvikombinatsiooniga hiired jätab Toomas siiski alles.
Järgmisena esitleb end ameeriklane, rohekas roninastik, kasvult juba tõsisem tegija. Praegu kuueaastane, aga võib elada kuni kahekümne seitsmeseks. “Väga head ronijad, sageli kasvavad üle kahe meetri pikaks,” iseloomustab peremees. “Ainus madu, kelle käest mu abikaasa hammustada on saanud.” Koduses terraariumis on roninastikul ronimiseks mõeldud oksad. Ühes ja samas terraariumis saab pidada vaid madudest abielupaare ja sedagi mitte alati. Võib nimelt ette tunda, kui elukad agressiivseks muutuvad või üldse teineteise nahka pistavad.
Magamistoas Toomas madusid ei pea, ent näiteks köögis on tal viis terraariumi. Vahel harva paneb mõni madu terraariumist plehku ja pesitseb mõnda aega toas. Ühe väikese mao püüdmine võttis päevi, sest ülejäänud perekond tundis ja pelgas teda kui hammustajat. “Seda juhtub ikka, et mõne sutsaka saab. Kui selliste loomadega tegeleda, on see paratamatu,” on peremees muretu.
Turvalisuse tagamiseks Toomas mürkmadusid kodus ei hoia – nood elavad Pärnus minizoos, kus omanik neid aeg-ajalt vaatamas ja hooldamas käib. Naabrid, sõbrad ja tuttavad pole omapärase harrastuse suhtes pretensioone avaldanud ning Toomase viis last vanuses viis kuud kuni neliteist aastat on roomajatega koos üles kasvanud.
Väiksemat sorti vöödiline veemadu tuleb välja spetsiaalsest maokotist. Sildiga varustatud, ühelt roomajate messilt kaasa ostetud. Toomas ütleb, et maokotte võib ka ise valmistada. Floridas elav veemadu tahab veekogu pidevat lähedust ning teda on mugav kodus pidada neil, kelle õrnatundelisus elus närilisi roomajatele ette sööta ei luba. Toomase veemadu sööb meeleldi värske kala tükke. Praegu ohutuna tunduv noor madu ähvardab kasvada inimesepikkuseks.
Madu hambaarstile ja sisalik rihma otsa
Seni on kodumaod tänu õigele hoolitsusele terved püsinud. Ühe roomajaga käis Toomas siiski “hambaarstil”, sest ige läks mädanema. Madu sai antibiootikumisüste, peremees puhastas haiget kohta furatsiliinilahusega. Roomajate abistamiseks pole eesti loomaarstid erikoolitust saanud.
“See on nüüd piimamadu,” viitab Toomas ilusale lillakirjule roomajale. Praegu madu tavalistes kirevates värvides ei uhkelda, sest valmistub kesta vahetama. Enne kestavahetust muutuvad häguseks isegi looma silmad.
Nahku on Toomasel 12 maopidamise aastaga kõvasti kogunenud, ent hapruse tõttu need eriti kasutamiskõlblikud pole. Piimamadu olevat kunagi nähtud piima joomas, sellest nimigi, kuid oma maole Toomas piima ei jooda. “Parema meelega sööks madu mõne teise mao, sisaliku või närilise ära,” teab ta. Inimesele on ohtlikud maod, kelle kasv algab kahest ja poolest meetrist, kuid väiksemate loomade kägistajana on Toomase kodumaodki virtuoosid.
Madagaskarilt pärit sisalik, neljatriibuline hiidrüülik vaatab toimetuse laual erksa ja intelligentse pilguga ringi. Unihiir sebib pisut oma karbis ja jääb varsti nime vääriliselt tukkuma.
“Varaanid on tegelikult intelligentsed loomad,” räägib maokasvataja, kes oma varaani seekord koju jättis. Oli teine nimelt hiljuti söönud ja seedeprotsessi lõpptulemusena võiks toimetuse põrand lainetada. Aga Toomas näitab pilti, kus tema viieaastane tütar õues jalutab, varaan nagu koer rihma otsas.
Toomase huvi roomajate vastu pärinebki sisaliku teemalisest kirjandusest. Kõigepealt kolisid tema koju Venemaalt pärit sisalikud. Tekkisid tutvused maosõpradega välismaalt ning siis tulid koju ka maod. Edasi jättis ajalooõpetajana töötanud mees senise ameti maha ja pühendus roomajatele. Haridussüsteemiga seob teda nüüd võimalus madudekollektsiooni koolides lastele näitamas käia. Loomaarmastusest on sündinud ka kaks Toomase ühemehe-ajakirja – Loomade Maailm ja Rästik. Viimast loetakse ja imetletakse välisriikideski. Vahel on ajakirjad rahaliselt plussis, vahel miinuses. “Minu jaoks pole tähtis mitte asja rahaline külg, vaid et ma teen seda, mis mulle meeldib,” sõnab Toomas.
