Toomas Rein – 70. Joogikünadest kolhoosikeskusteni
Peatselt linastuvas portreefilmis Toomas Reinust leiame tema enda värvika kirjelduse selle kohta, kuidas ta algkoolipoisina „vana kubisti” Arnold Akbergi juhendusel Karjala vappi joonistas ja kuidas edaspidi, kutselise arhitektina said tema esimeseks tööks hanede joogiküna joonised.
Kaasaegsed on tõdenud, et Toomas Rein oli kunstiinstituudi lõpetamise järel arhitektuuri alal juba kindla käega meister. Kalamaja poisil oli selleks ajaks selja taga juba ka märkimisväärne elukool.
Toomas Reinuga seoses saame rääkida jõulisest modernismist Eesti maaehituses. Alates 1960. aastatest suudeti käsumajanduse tingimustes olla majandikeskuste arhitektuurse kvaliteedi osas ülimalt efektiivsed: erinevalt praegusest ajast ei olnud omand ega demokraatiamängud takistuseks millegi ehitamisel. Nii mõnigi kolhoosiesimees valdas sellise mängu ilu reegleid täiuslikult. Tulemus: üle Eesti kerkis ridamisi tänapäeva vaatenurgast unenäolisena tunduva arhitektuurse olemusega haldushooneid, oluline osa neist Toomas Reinu käe alt.
Omaette nähtus Toomas Reinu loomingus on kommuunivihjelised rida- ja korterelamud ning Pärnu KEK-i mastaapsed rajatised, mis vääriksid monograafiamahtu käsitlust.
Nimetamata ei saa jätta Toomas Reinu senini salapära looriga kaetud sõprust Vigala Sassiga, mille tulemusel sündinud projekti realiseerimiseks taevased jõud küll kahjuks nõusolekut ei andnud.
Tagantjärele võib mõista, miks said mitmest Eesti arhitektist (nende hulgas Toomas Reinust) millalgi 1970-ndatel Soome ja Vene kriitikute lemmikud. Tundub, et hea ninaga asjatundjatest maailmamehed tõesti armastasid Eestit.
Tänini tähelepanu pälviv „Tallinna kümme” sooritas toona oma ajalukku läinud etteasted. Tegemist oli Eesti arhitektuuriajaloo vaieldamatu tähetunniga.
Hoidub plekk-palaganist
Riiklike preemiate jagamisel pole temast mööda saanud ei omaaegsed ega ka praegused võimuesindajad. Läbitunnetatud arhitektuuriväärtust on Toomas Rein suuremate objektide kujul jaganud üle Eestimaa mitmekümnesse kohta, eraldi peatüki võiksid moodustada eramud ja väiksemad objektid.
Uuel ajal on Toomas Rein hämmastava kergusega osanud mööda vaadata kommertsi ja plekk-palagani virvatulukestest, jätkates tuntud headuses koolimajade, mõne mereäärse jahisadama või Eesti Pangaga.
Hea arhitektuuri vastu on muidu nii jõulise olemisega Toomas Rein hell ja vaimuerk, tema vilunud silm tunneb selle ilmeksimatult ära – ka konkursižüriides, kuhu teda ikka ja jälle kutsutakse. Omaaegsetest ehitustest ja tellijatest lõbusaid seiku pajatades hoiab ta harilikult enda teada oma ruumiloome sügavamad vaimsed allhoovused, lastes kõnelda majadel endil. Oma suhtumist praegusesse aega elab ta parimal viisil välja akvarellides, milles on jõudu, sügavust ja salapära.
